1944. aasta algus muutis Eesti taas sõjatandriks– jaanuaris murdis Punaarmee läbi Leningradi blokaadist ja peagi jõudis rinne Narva jõeni. Kirde-Eestis algasid pikad ja verised lahingud. Vastupanu halvamiseks pommitas Nõukogude lennuvägi ka lahingutandrilt kaugemal paiknevaid linnu. Kõige rohkem ohvreid nõudis Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944.
Juuli lõpus langes Narva. Suutmata murda läbi Sinimägedes, keskendus Punaarmee kagusuunale ja vallutas augusti lõpus Tartu, kuid rinde edasiliikumine takerdus kolmeks nädalaks Emajõel. 22. septembril langes Tallinn Punaarmee kätte ja pärast ägedaid lahinguid Saaremaal ja eriti Sõrve poolsaarel oli Eesti 1944. aasta novembri lõpuks uuesti NSV Liidu võimu all.
Esimene Nõukogude okupatsioon (1940–1941) oli jätnud eestlaste mällu valusa jälje –1941. aasta juunis küüditati Venemaale ligi 10 000 inimest. Lisaks neile arreteeriti poliitiliste süüdistuse alusel veel umbes 7000 inimest. Punaarmeesse mobiliseeriti ligi 33 000 meest, kellest suur osa enam kunagi kodumaad ei näinud. Eestist NSV Liitu evakueeriti umbes 25 000 inimest, 1941. aasta kevadel õnnestus 7800-l inimesel järelümberasujatena Saksamaale pääseda. Peab silmas pidama, et kõik need numbrid on mõnevõrra ebatäpsed, kuid esimese okupatsiooniaasta inimkaotused Eestis olid väga suured – üle 70 000 inimese. Lisaks inimkaotustele sundis uus võim elanikke lahkuma oma kodudest, juhul kui need jäid kavandatud Nõukogude sõjaväebaaside alla (näiteks Põhja- ja Lääne-Eestis).
1943. aasta pööre sõjategevuses pani esimesed häirekellad helisema: paatidega põgenes peamiselt Soome ja Rootsi ligikaudu 2800 inimest. 1944. aasta suvel evakueeriti Saksa võimude loal Rootsi võimude poolt 3700 eestirootslast. Senine suhteliselt väikesemahuline põgenemine ja evakueerimine muutus massiliseks 1944. aasta suvel ja sügisel. Kokku lahkus Eestist (nii Saksamaale evakueerimise tulemusena kui Soome ja Rootsi põgenedes) umbes 80 000 inimest.
1944. aasta põgenike hulgas ei ole võimalik tuua välja mingit kitsamatele tunnustele vastavat inimrühma. Põgenesid kõik: noored, vanad, mehed, naised, töölised, haritlased, talumehed ja linnainimesed. Põgenemine oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ühelt poolt tuli maha jätta oma kodu ja minna vastu teadmatusele (paljud inimesed ei suutnudki kodust lahkumise otsust teha ja jäid just sel ajendil Eestisse), kuid teiselt poolt ei olnud meeleolu lõpuni sünge.
Oldi kindlad, et see on ajutine minek; Lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda ja varsti – vahest juba uuel kevadel, kui mitte veelgi varem – on tulek tagasi. Kojujäänud naabritega lepiti „asjad kokku”, vara jäeti nende juurde hoiule ja asutigi teele. Lahkumisotsust lükati sageli viimase hetkeni edasi. Info põgenemisvõimaluste kohta liikus suust-suhu, sageli mindi randa paati ootama ka kuulujuttude baasil või lihtsalt hea õnne peale. See omakorda tähendas, et paljudel soovijatel põgenemine ebaõnnestus ja tuli pöörduda koju tagasi.
Oluliseks peeti peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi valitsuse liikmete toimetamist Rootsi. Usuti, et sõjajärgselt toimub kindlasti rahukonverents ning kõrgemate võimukandjate seal osalemine annab Eesti Vabariigi seaduslikule võimule kaalu ja aitab säilitada järjepidevuse. Esimene ettevõtmine õnnestuski, kuid Otto Tiefi valitsusest õnnestus Rootsi pääseda vaid riigisekretär Helmut Maandil.
Neil, kel õnnestus siiski pääseda merele, tuli üle elada tunde vintsutusi. Suvi oli asendunud sügisega ja septembris möllasid esimesed tormid, mis võisid reisi muuta 3-4 päeva pikkuseks. Paadid olid reeglina mõeldud rannakalapüügiks ja mitte ülekoormatuna tavapärasest oluliselt pikemaks reisiks.
Arvestada tuli ka seda, et kuni viimaste hetkeni oli lähenevate Nõukogude vägede eest „ametlikult” lubatud vaid Saksamaale evakueeruda ja Rootsi suunduvad põgenikud riskisid võimalusega, et nad arreteeritakse tabamise korral Saksa mereväelaste poolt. Kui palju inimesi põgenemise käigus hukkus, ei ole täpselt teada. Hinnanguliselt ulatub see 6–9% põgenike koguarvust ehk ca 6000 inimest. Ka Saksa võimude ametlikult korraldatud evakueerimine ei olnud ohutum – nii uputasid Nõukogude lennukid 22.09 keskhommikul hospidallaeva „Moero” (ehkki hinnangud pardalolnute arvu suhtes jäävad umbmäärasteks, mahub Moero katastroof rängimate laevaõnnetuste edetabeli esikümnesse) ja 6. oktoobril uputati torpeedoga „Nordstern”. Kui palju inimesi põgenemise käigus hukkus, ei ole täpselt teada. Hinnanguliselt ulatub see 6–9% põgenike koguarvust, kuigi mõnede allikate põhjal on see number oluliselt väiksem, sest täpne informatsioon põgenike kohta on napp.
„Nad igatsesid tunda kindlat maad jalge all, mõelda vaid, et seda nii igatseda võib! Üksainus pisike saareke oli kõik, mida nad tahtsid. ... võib-olla aga ka peavarju leida, võib-olla koguni kohata inimesi, võib-olla lausa nii ebaloomulikult keni inimesi, et need tulevad vastu, kakao ja soojad pannkoogid käes”, kirjutas Astrid Lindgren oma raamatus „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses” kirjeldades laste üleelamisi väikesel paadil uduvangis merel. Lindgreni teoste illustraator Ilon Wikland oli üks, kes põgenes kalapaadil Rootsi ning võib oletada, et ülaltoodud kirjelduse on Lindgren tuletanud Wiklandi põgenemiseloost.
Soe vastuvõtt, kaetud laud ja heameel eluga pääsemise üle olidneed vähesed asjad, mis põgenikele uues asukohas lohutust ja headmeelt pakkusid. Poliitilises plaanis oli põgenikele teadmata, et Teherani konverentsil 1943. aastal olid lääneliitlased tunnustanud Nõukogude Liidu piire 1941. aasta seisuga. Kuigi de jure Eesti okupeerimist ei tunnustatud, tähendas see siiski Eesti taaslangemist Nõukogude võimu alla. Seega osutus esialgne lootus peatsest tagasipöördumisest ekslikuks.
Hullemgi veel – Nõukogude võim asus aktiivsesse tegevusse Soomes, Rootsis, Saksamaal ja ka mujal paiknevate eestlaste tagasinõudmiseks asukohamaadelt. Juba 25.09.1944 tuli lahkuda Soome põgenenud eestlastel sealt Rootsi, sest Nõukogude Liit nõudis Soomelt vastavalt nendevahelisele vaherahukokkuleppele kõigi oma kodanike väljaandmist. 1945–1946 andis Rootsi Nõukogude Liidule koos mõne tuhande sakslasega välja ka 150 Saksa vormis Rootsi jõudnud Balti riikidest pärit Saksa sõdurit ning Rootsi Kommunistlik Partei kutsus üles saatma Rootsist välja ka kõik tsiviilelanikest põgenikud. See pani alguse teisele põgenemislainele ehk niinimetatud „viikingilaevade ajastule”. Kord juba põgenenute eesmärgiks sai põgeneda nõukogude võimu eest nii kaugele, kui vähegi võimalik. Kuigi enamus põgenikest jäi Rootsi, põgenes Rootsist 1940. aastate lõpul umbes 6500 inimest, peamiselt Põhja-Ameerikasse. Ja kui paremad lahendused selleks puudusid, tuli Atlandi ookean ületada kasvõi rannasõidupurjekal.
Ka Saksamaale jõudnud põgenike olukord ei olnud kiita – neidki varitses sundrepatrieerimise hädaoht ning lääneliitlastel puudus selge seisukoht ja arusaamine, mida Eestist Lätist ja Leedust pärit inimestega peale hakata ja kuidas nendesse suhtuda. Nii loodigi ajaloos üpriski unikaalsed „displaced persons” ehk DP-laagrid, mis kujutasid enesest Ida-Euroopa riikidest sõja ja kommunistliku võimu eest põgenenud inimeste koondamiseks mõeldud laagreid. Suurimad eestlaste laagrid asusid Geislingenis, Augsburgis ja Lübeckis, kus igaühes elas tippajal mitu tuhat eesti põgenikku. DP-laagrid lõpetasid oma tegevuse 1950. aastate alguses, kui põgenikud asusid ümber teistesse riikidesse või asusid integreeruma asukohamaa ühiskonda.
Huvitava seigana saab esile tuua peaasjalikult Saksamaa DP-laagritesse jõudnud pagulastest 4221. Eesti Vahikompanii moodustamise USA armee koosseisus, kelle teenistuskohustuste hulka kuulus sõjakuritegudes süüdistatud isikute valvamine Nürnbergi sõjatribunali ajal. Saatuse irooniana oli 92% Vahikompanii liikmetest endised Eesti Leegioni võitlejad või lennuväe abiteenistujad.
Põgenemise tulemusena kujunesid paljudes riikides (Rootsi, Kanada, USA, Austraalia jne) välja arvestatava suurusega Eesti kogukonnad, kes tegutsesid aktiivselt eestluse säilitamisega väljaspool Eestit ja „eesti asja” ajamisega laiemalt. Traditsiooniks kujunesid 1972. aastast iga nelja aasta järel peetavad ESTO-päevad, kus osalejad tuletasid tervele maailmale rahumeelsete demonstratsioonide ja kultuuriüritustega meelde Eesti õigusvastast okupatsiooni. Pagulus lõppes Eesti iseseisvuse taastamisega, mille järel paljud põgenikud ja nende järeltulijad pöördusid tagasi Eestisse, kuid enamik jäi oma uuele kodumaale.
Shetlandi süstik 1941-1944
Norra ja Šotimaa vahel Põhjameres asuvatel väikestel Shetlandi saartel (pindala 1427 km², elanike arv 23 200 inimest), oli Teise maailmasõja ajal oluliselt suurem sõjaline tähtsus, kui seda esmapilgul arvata võiks. Ennekõike on see seotud Shetlandi süstiku (Shetland Bus) nimelise nähtusega.
Saksamaa sõjalised ambitsioonid teise maailmasõja eel ja alguses nägid ette Norra oma võimu alla saamist, et vältida võimalikku liitlaste blokaadi, nagu see oli juhtunud Esimese maailmasõja ajal. Samuti vajas Saksamaa sõjapidamiseks Norra rauamaaki ja Narviki sadamat, mille kaudu seda Saksamaale vedada. 9. aprillil 1940 ründas Saksamaa Norrat. Kuigi Suurbritannia oli Saksamaale sõja kuulutanud juba 3. septembril 1939, ei olnud senine sõjategevus Shetlandi saari ega lähikonda puudutanud.
Suurbritannia reageeris koheselt Saksamaa sissetungile Norrasse. 1940. aasta aprillist juunini peeti Norras ägedaid lahinguid liitlasvägede (koos Norra ja Briti vägedega võitlesid ka prantslased ja poolakad) ja sakslaste vahel. Mõlema poole kaotused olid suured. Britid kaotasid langenute, teadmata kadunute ja haavatutena vähemalt 4500 meest, kolm ristlejat, kaheksa hävitajat, lennukikandja „Glorious“ ja 112 lennukit. Prantslased ja poolakad kaotasid kokku üle 500 ning norralased 1800 meest. Sakslased kaotasid umbes 5000 meest, kolm ristlejat, 10 hävitajat, neli allveelaeva ja 242 lennukit. Hoolimata tõsisest vastupanust alistus Norra 10 juunil 1940.
Saksamaa sissetung ja järgnenud okupatsioon sundis paljusid norralasi kodumaalt põgenema. Mõni neist osales sakslaste vastases võitluses, kuid suurem osa põgenejatest ei soovinud elada võõra võimu all. Mindi nii itta kui ka läände, st peamiselt üle maismaapiiri Rootsi (rohkem kui 50 000 inimest), kuid Norra rannikupiirkonna elanikud valisid enamasti teise suuna – nad põgenesid oma väikestel kalalaevadel Suurbritanniasse, eriti Šotimaale, st peamiselt Shetlandi saartele.
Põgenemine läände algas koheselt pärast Norra vallutamist Saksa vägede poolt. Ainuüksi 1940. aastal põgenes Norrast läände kokku 56 alust, millest 30 maabus Shetlandil. Kokku põgenes üle 300 inimese (200 põgenikku ning hulgaliselt Briti ja Norra sõjaväelasi) 1941. aastal põgenemine intensiivistus – Norrast lahkus peaaegu neli korda rohkem aluseid (191), millest 120 laeva 1880 põgenikuga (sh 155 naist ja 24 last) jõudis Shetlandi saarte pealinna Lerwicki. Põgenemise peatamiseks kehtestasid Saksa okupatsioonivõimud 26. septembril 1941 surmanuhtluse kõigile, kes üritasid Norrast lahkuda. See mõjus. 1942. aastal lahkus Norrast ainult 17 alust.
Enamik põgenikest olid noored vallalised mehed (reeglina vanuses 19–23), kes lahkusid kodumaalt eelkõige selleks, et ühineda liitlastega ja võidelda Saksamaa vastu. Naisi oli umbes 10%. Minejaid oli kogu rannikult, mõnest kogukonnast eriti arvukalt. Nii läks umbes 1200 elanikuga Vigra väikesaarelt läände 70–80 inimest ja Bergeni lähedal asuvast 400 elanikuga Tælavågi kalurikülast umbes 50 inimest.
Briti võimud olid Norrast saabuvatest väikelaevadest teadlikud ja kavatsesid tekkinud võimalust sakslaste vastu peetavas sõjas maksimaalselt ära kasutada. 1940. aasta novembris otsustas äsjaloodud Suurbritannia erioperatsioonide väejuhatusluua erioperatsioonide üksuse nr 7 (ME 7) asukohaga Shetlandil, mille koondnimetuseks sai Shetlandi süstik (Shetland Bus). Kuigi Norra oli sakslastele kaotatud, pakkus Shetlandi süstik arvukalt võimalusi sakslasi häirivate erioperatsioonide läbiviimiseks, õhutamaks Hitleris arvamust, et britid kavatsevad suurrünnakut Norra kaudu mandrile. 1941. aasta keskpaigast 1944. aasta juunini oli Norras 9–12 Saksa diviisi, 1945. aasta jaanuaris aga koos Soomest taganenud üksustega juba 15. 1942. aastal käskis Hitler tugevdada Norras asuvat Saksa maa- ja õhuväge ning rannakaitset. Kokku oli Norras ligikaudu 340 000 Saksa maaväelast ja Norraga oli seotud ka suur osa Saksa mereväest. Arvestades sakslaste ebaedu muudel rinnetel oleks Norras paiknenud vägede kasutamine mujal võinud oluliselt muuta sõja kulgu. Samuti oli Shetlandi süstik oluline propaganda seisukohalt, andes okupeeritud Norrale lootust. Võrreldes Shetlandi süstiku operatsioonide kogumahtu ja sellesse kaasatud inimeste arvu Norras paiknevate Saksa vägedega, oli tõepoolest tegu geniaalse plaaniga.
Shetlandi süstiku eesmärk oli lisaks sakslaste pidevale „häirimisele” Saksa okupatsiooni eest põgenike (sh liitlasvägede ja Norra sõdurite) toomine Šotimaale, agentide viimine Norrasse ning Norra vastupanuliikumisele sõjavarustuse transportimine. Esimeste reiside baasina kasutati Lerwicki ja väikest Catfirthi fjordi, seejärel väikese varjatud sadamaga Lunna küla.
1941. aasta maiks oli operatsioonide läbi viimiseks kasutada kuus tavalist kalapüügilaeva, millega oli Norra rannikule (Bømlost Trondheimini) tehtud 13 reisi. Nende käigus oli selgunud, et edukat operatsiooni on mõistlik viia läbi talvekuudel, pimedas ja kõige halvema ilmaga. Samuti seda, et Saksa lennukid tegid sageli patrull-lende rannikust kuni 90 kilomeetri kaugusele ning laevad pidid sellele kaugusele jõudma pimeduse saabudes, et enne koitu veenvalt kalapüüki teeselda.
1942. aastal paigutati Shetlandi süstiku baas Lunnast ümber Scallowaysse. Lunna oli liiga eraldatud, seal puudusid võimalused paatide remondiks ja Scalloway pakkus tervikuna nüüdseks juba umbes 30 britist ja 70 norralasest koosnevale üksusele paremaid väljavaateid. Scalloways olid paremad elutingimused (niinimetatud Norra majas), meestel olid võimalused sotsialiseerumiseks, vanas kindluses sai hoida laskemoona ja – mis kõige tähtsam – seal tegutses Jack Moore'i laevaremonditöökoda, mis hakkaski Scallowaysse kolimise järgselt hooldama ainult Shetlandi süstiku laevu. Puudu oli vaid slipp, mis ehitati kiiresti ja 1942. aasta oktoobris ristiti see ametlikult prints Olafi slipiks. Tänapäeval on slipp tähistatud mälestusplaadiga.
Väikeste kalalaevadega tehti Shetlandilt Norrasse peaaegu sada operatsiooni. Algsele edule vaatamata oli tegu ohtliku ettevõtmisega, sest tuli vältida nii sakslaste rünnakuid kui võidelda raskete, sageli sügistalviste ilmastikuoludega. Seetõttu oli ka kaotusi. Esimesena uppus 1941. aasta septembris laev „Vita“. 1941. aasta novembris jäi rängas tormis kadunuks „Blia“ koos 42 inimesega pardal (kuus meeskonnaliiget ja 36 põgenikku). See oli kõige suurem inimkaotus kogu operatsiooni ajaloos. 1942/43. aasta talv oli Shetlandi süstiku jaoks eriti traagiline. „Aksel“ uppus Shetlandist ligi 400 km põhja pool ning kaotati ka „Sandøy“ ja „Feie“ koos kõigi pardal olnutega. „Brattholmilt“ pääses eluga vaid legendaarne Jan Baalsrud, kes pääses Norra rannikule ja põgenes seejärel üle mägede Rootsi. Kokku kaotati talviste ilmastikuolude ja sakslaste vastutegevuse tõttu 10 laeva ning 44 meest, ehk ligi pool kasutada olevatest laevadest ja meeskondadest.
Need kaotused olid liiga rängad, jätkamaks operatsioone samal kujul. Sakslaste kontroll ja vastumeetmed olid paranenud ja laevakütus oli muutunud Norras nii defitsiitseks, et suuremad kalalaevad olid kalapüügist loobunud. See aga tähendas, et kalalaevu matkivad Shetlandi süstiku operatsiooni laevad torkasid kohe silma. Sai üha selgemaks, et operatsioon ei saa ainult kalalaevadega enam kaua jätkuda. 1943. aasta augustis eraldas Euroopas viibiva USA mereväekontingendi ülemjuhataja admiral Chester W. Nimitz Shetlandi süstiku operatsioonide läbiviimiseks kolm kiiret kahe 1200-hobujõulise mootoriga allveelaevahävitajat. Laevad said nimed Norra saarte järgi: „Hessa“, „Hitra“ ja „Vigra“. Kalalaevadega võrreldes olid allveelaevahävitajad oluliselt paremini relvastatud (lisaks ahtri- ja vöörikahurile olid neil mõlemas pardas Colt-kuulipildujad) ja hulga kiiremad (kalalaevade kiirus oli kuni viis sõlme, allveelaevahävitajad saavutasid kuni 16 sõlme). Uute laevadega tehti 1943/44. aasta talvel 34 reisi, Norrasse viidi 41 ja võeti peale 13 agenti ning päästeti hulk põgenikke. 1944/45. aasta talvel viidi Norrasse veel 94 ja võeti peale 33 agenti ning päästeti 225 põgenikku. Sõja lõpuni ei kaotatud enam ühtegi meest ega laeva.
Üks silmapaistvamaid episoode Shetlandi süstiku operatsioonide ajaloos oli hulljulge plaan uputada Trondheimsfjordis ankrus olev 42 000-tonnine Saksa lahingulaev„Tirpitz”, mille asukoht ja tegutsemisraadius takistas oluliselt ScapaFlow’ mereväebaasis asuva Briti laevastiku tegevust Põhjamerel.
„Tirpitzi“ uputamise plaan oli geniaalne. 19-meetrine laev „Arthur“ (kapten Leif Larsen) asus 26. oktoobril 1942 teele Norra suunas maskeerituna turvast vedavaks kaubalaevaks. Laeva olid aga peidetud kaks Chariot-tüüpi mehitatud torpeedot. Chariot oli ligikaudu kuus meetrit pikk ja liikus elektrimootorite jõul. Sukeldumisülikonda riietunud meeskond istus sellel kaksiratsa ning neid kaitses n-ö tuuleklaas, mille taga olid valgustatud näidikupaneel ja juhtimisseadmed. Torpeedo ninas oli väga suur eemaldatav lõhkepea. Meeskonna eesmärk oli juhtida torpeedo sihtmärgi alla, eemaldada lõhkepea, käivitada viitsütik, kinnitada lõhkepea sihtmärgi alla magnetitega ning seejärel torpeedo kerele istuda ja põgeneda. Pärast ohtlikku merereisi, kui „Arthur“ oli „Tirpitzist“ kõigest mõne miili kaugusel, tabas neid tugev torm, mistõttu tulid Chariotid lahti ja missioon katkestati.
Kuulsaim Shetlandi süstiku operatsioonides osalenud laevakaptenitest oli kahtlemata Leif Larsen (1906-1990), tuntud ka kui „Shetland Larsen”. Eestile teeb Larsenit veelgi südamelähedasemaks tema osavõtt vabatahtlikuna Talvesõjas. Larsen oli oli enim autasustatud liitlasvägede mereväeohvitser teises maailmasõjas, kes tegi Shetlandi süstiku raames kokku 52 reisi Norrasse ja tagasi. Tema silmapaistvaim retk toimus 1943. aasta märtsis, olles laeva „Bergholm” kapten. Retk viis laeva Nordlandis asuvasse Traenasse, kus tuli maale saata kolm agenti ning koos nendega sealse vastupanurühmituse abistamiseks neli tonni relvi ja varustust. Tagasiteel Shetlandile ründasid laeva kaks Saksa lennukit. Lahingu käigus õnnestus küll lüüa lennukid taganema, kuid laev sai niivõrd suuri kahjustusi, et meeskond oli sunnitud selle hülgama. Lahingutegevuses oli kaheksast meeskonnaliikmest saanud viis ka vigastada, kuid muu võimaluse puudumisel oliti sunnitud laev hülgama ning asuma väikesesse aerupäästepaati. Oldi ligikaudu 140 km kaugusel lähimast punktist Norra rannikul ja umbes 650 km kaugusel Shetlandist. Lähim punkt Norras ei olnud aga ohutu, mistõttu Larsen otsustas suunduda umbes 280 km kaugusel asuvasse Ålesundi piirkonda, kus oli eeldatavalt ohutum randuda. Kuigi vaid kolm meest olid võimelised aerutama, jagati töö vahetustesse, kus kaks meest aerutavad ja kolmas „puhkab”, hoolitsedes haavatute eest. Jõudmaks Ålesundi piirkonda aerutati tervelt neli päeva kuni lõpuks võttis neid peale kiire torpeedolaev, mis oli saadetud Shetlandilt neid otsima.
Shetlandi süstiku operatsioonid ei oleks kindlasti olnud nii edukad kui nad olid ilma tugeva toetuseta kohalike elanike poolt Norras. Kohe pärast operatsioonide käivitumist tekkis Norras mitmeid põrandaaluseid organisatsioone, kes korraldasid Norrast põgeneda soovijate abistamist, põgenemiseks sobilike aluste leidmist ja vajalikuga varustamist, süstikumeeskonna Norrasse saabudes hoolitsemist jne. See oli ohtlik ettevõtmine ja Saksa vastuluure tegevuse tõhustudes enamik selliseid organisatsioone ka likvideeriti. Ühesse tuntuimasse, Kristian Elias Steini juhitud organisatsiooni (nn Stein-organisasjonen) kuulus kokku ligi 1500 Bergeni ja selle ümbruse inimest. Organisatsiooni imbus 1942. aastal Gestapo agent ja 200 selle liiget arreteeriti. Pärast kinnipidamist Bergeni, Oslo ja Kieli vanglates anti nad 1943. aasta sügisel Rendsburgis kohtu alla. Umbes 20 hukati ja teised mõisteti 3–8 aastaks erilaagritesse sunnitööle. Peale mahalastute suri 200st mehest sunnitööl veel 51. Steini organisatsiooni paljastamine suurendas põgenike tungi Shetlandile,
Oht ei varitsenud mitte ainult vahetult Shetlandi süstikuga seotud inimesi, vaid igasugune kokkupuutumine operatsioonidega võis lõppeda tragöödiaga. Nii juhtus näiteks väikses Tælavågi kalurikülas, kus 26. aprillil 1942 arreteeris Gestapo kaks Shetlandi laevalt tulnud meest. Puhkenud tulevahetuses hukkus ka kaks gestaapolast. Riigikomissar Josef Terboveni järgneva korralduse kohaselt hävitati 30. aprillil küla kõik hooned ja kõik laevad ning paadid uputati või konfiskeeriti. 72 meest saadeti Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kellest 31 surid vangistuses. 268 naist ja last vangistati kaheks aastaks ning lisaks sellele hukati reaktsioonina 18 Trandumi interneeritute laagris olnud norralasest vangi.
Kokkuvõtteks saab öelda, et Shetlandi süstik oli edukas operatsioon võitluses sakslaste vastu Norras ja Põhjamerel. Kokku tehti Norrasse 198 reisi ja sinna viidi üle 383 tonni sõjavarustust. Lisaks viidi sinna 192 ja toodi tagasi 73 agenti ning päästeti 373 põgenikku. Kokku õnnestus ligi 300 laeval põgeneda umbes 3300 inimesel. 16 alust uppus ja 137 inimest sai surma. 13 minejate rühma 121 inimesega langes sakslaste kätte. Neist 51 hukati ja üheksa suri vangistuses. Paljud põgenejate abistajad kas pagendati või hukati. Kokku hukkus seoses põgenemisega üle 320 norralase. Operatsiooni käigus kaotas oma elu 44 meeskonnaliiget, kedamälestatakse Scalloways korda aastas: Norra konstitutsioonipäeval 17. mail ja vaherahu pühapäeval (ingl Armistice Day).
Nii Shetlandil kui Norras on Shetlandi süstiku fenomen oluline osa kummagi piirkonna ajaloost. Seda kangelaslikku episoodi mäletatakse Norras ja Shetlandil tänini. Bergenisse on püstitatud Leif Larseni skulptuur ja Ålesundis on mälestusmärk neile, kes habrastel kalapüügialustel vabasse ja turvalisse Inglismaale lahkusid. Scalloways asub muuseum, mis on pühendatud Shetlandi süstikule ning süstik on oluline osa saarte identiteedist. Taastatud Tælavågi külas asub Nordsjøfartmuseet (Põhjamere meresõidumuuseum), mis avas uksed 26. aprillil 1998 – 50 aastat pärast kokkupõrget sakslastega.
Mis on saanud laevadest? Kalalaev „Andholmen“, millega käidi tormide ja sakslaste rünnakute kiuste Norras kaheksa korda, on endiselt olemas, nagu ka „Hitra“, mille arvel on 43 edukat missiooni.
Näitust kaasrahastatakse Kodanike Euroopa programmist.
.jpg "Nii nägi välja Tallinn 1944. aasta 10. märtsi hommikul. Pildil Harju tänav. AM2360:35 F1330, Eesti Ajaloomuuseum")
.jpg "Paadiga Rootsi põgenemine, september 1944 (ERM Fk 2902:15, Eesti Rahva Muuseum)")
.jpg "Paadiga Rootsi põgenemine, september 1944. ERM Fk 2902:17, Eesti Rahva Muuseum")
.jpg "Kalalaev Aksel tegi mitu reisi Shetlandi ja Norra vahel ajavahemikus 1941-1942, enne kui sakslased ta uputasid")
