Lahingud Märjamaa ja Põltsamaa ümbruses. Rinde stabiliseerumine

Alates 13. juuli keskööst määrati Wehrmachti 18. armee tagala ja väegrupi Nord tagalapiirkonna piiriks Ainaži-Volmari-Võnnu-Madona-Rēzekne-Krāslava joon. Esimeses kehtis armee tagalaülema käsuõigus ja ala ulatus diviiside või korpuste vastutusala piirist väegrupi tagala piirini. Väegrupi tagalapiirkond ulatus kuni tsiviilvalitsuse territooriumini. Kui armee tagalas oli korrakaitse sõjaväepolitsei – välisandarmeeria – ülesanne, siis väegrupi tagalapiirkonnas allus see Heinrich Himmlerile kui SSi Reichsführer’ile ja Saksa Politsei Juhile, keda esindas kõrgem SSi ja politseijuht (HSSPF).

14. juuli hommikul kell kaheksa allutati Punaarmee 8. armee Põhjarindele. Kogu Looderinde operatsiooniala jäi teisele poole Peipsit, Põhjarinne vastutas lisaks Soome rindele nüüdsest ka Eesti eest. Kell 11 andis Põhjarinde juhataja kin-ltn Markian Popov 8. armee juhatusele käsu hoida rinnet Virtsu-Türi-Põltsamaa-Emajõe joonel, takistada Saksa vägede tungimist Eesti sisemaale ja hävitada vaenlase jõud eesliinil. 3. üksik laskurbrigaad koos Balti laevastikuga pidi takistama mere- ja õhudessantide maandamist Lääne-Eesti saartel.

Esimene Wehrmachti meretransport oli jõudnud Riia sadamasse 11. juulil. Järgmisel päeval tulistas 305 mm patarei Saksa transpordilaevu Sõrve poolsaarelt, samuti ründasid neid lennukid. (Sõrve poolsaarel oli 180 mm patarei. 305 mm suurtükid olid Balti laevastiku lahingulaevadel Marat ja Oktrjabskaja Revoljutsija, kuid need olid juba juuli alguses Kroonlinna viidud. Tänan Ain Tähistet osunduse eest.)

Oht Saksa merevedudele Liivi lahes püsis endiselt. 13. juulil teatas Looderinde juhataja õhtuses operatiivkokkuvõttes, et 12. juulil Irbe väinas tuvastatud 50 Saksa transpordilaeva võtsid kursi Riiale.

18. armee oli sunnitud 15 cm kahuripatarei (511. raskesuurtükiväedivisjoni 3. patarei) Virtsust ära viima, sest ei suutnud tagada selle julgeolekut. Väegrupi ülemjuhataja palus patarei Virtsu jätta, sest varustuslaevad ei saa Riiga sõita, kui Suur väin ei ole Saksa kontrolli all. Ta pakkus toetuseks von Diesti merejalaväepataljoni (Marine-Stoßtruppe), mis allutati varahommikul XXVI armeekorpusele. Korpuse sõjapäeviku järgi sõitis 13. juulil 12 Nõukogude laeva läbi Suure väina Riia suunas.

15. juuli varahommikul tegi väegrupp Nord olukorrast kokkuvõtte: jõudude koondamine põhja poole Viljandit lubas löögiga kirde suunas parem tiib Tallinna operatsiooniks vabaks võidelda. Väed suunati nüüd loodesse Tallinna peale. Väejuhatus eeldas, et „vaenlase olukorda hinnates peaks rakendatud jõududest piisama mõlema ülesande täitmiseks“. Väegrupp arvestas sellega, et XXXVIII armeekorpuse südikas edasiliikumine Peipsi idakaldal lihtsustab operatsioone Eestis. Väegrupi ülemjuhataja käskis suurtükipatarei Virtsus uuesti positsioonidele paigutada, et liiklust Suures väinas tõkestada või vähemalt häirida.

Samal hommikul saabus väegrupi peakorterisse Hitleri maaväe-peaadjutant ooberst Rudolf Schmundt, kes andis edasi Hitleri sõnumi: 4. tankigruppi on vaja ka tulevikus ja peab hoolitsema selle eest, et ta liiga suuri kaotusi ei kannaks. Ühtlasi palus Hitler andmeid, milliseid lisajõude väegrupp vajaks, et vallutada Kroonlinn ja sellega Balti laevastik lõplikult elimineerida. Nordi ülemjuhatuse arvestuste järgi oli Kroonlinna hõivamiseks vaja seitse väegrupi-(raske)suurtükidivisjoni ja pärast Tallinna vallutamist veel üks raketiheitjadivisjon (Nebelwerfer-Abteilung) ning 1–2 ründepaadikomandot.

Õhtupoolikul arutati väegrupi peakorteris kindral Burdachi lahingugrupi olukorda. I armeekorpus, mis allus taktikaliselt 18. armeele, kuid oli rakendatud 4. tankigrupi vasaku tiiva kaitseks, soovis oma üksusi tagasi saada. Esialgu jäeti Burdachi grupp Tartusse ja pidi I armeekorpusele tagasi saadetama kohe kui võimalik. Väegrupi ülemjuhataja olukorrakokkuvõttes nenditi, et 18. armee vastas on Eestis kolm-neli vaenlase diviisi. Seetõttu otsustati saata Eestisse ka 254. jalaväediviis ja 2/3 291. jalaväediviisist.

15. juuli päevalõpuraportis teatas 18. armee peakorter, et 254. jalaväediviis liikus jalgsi ja veoautodel Viljandi ümbrusse. Diviisistaap oli Valgas. 291. jalaväediviisi üksused liikusid Pärnusse, pärale oli jõudnud üks tugevdatud rügement. XXVI korpuse staap oli endiselt Pärstis, 61. jalaväediviisil Kõos ja 217. jalaväediviisil Kergus.

XXVI armeekorpuse juhataja Wodrig kirjutas 13. juuli hommikuses korpusekäsus, et motoriseeritud eelüksuste-lahingugruppide rakendamine ei ole enam otstarbekas. Nüüdsest pidi jalaväe avangard oma avatud tiibu kaitstes päevamarssidega edasi liikuma ning seda raskerelvade ja suurtükkide tugeva tule toetusel. Avangardile järgneb jalaväe põhimass. Öistel marssidel käskis ta hoolitseda rekke ja piisava julgestuse eest kõrvalteedel, et vältida vaenlase rünnakuid pimeduse varjus. Kindral rõhutas, et edasiliikumistempo aeglustumisega tuleb leppida. Korpusejuhatus kavatses 15. juulil 61. jalaväediviisi uuesti rünnakule saata, kuid 18. armee ülemjuhataja ei andnud oma heakskiitu. Ta käskis oodata 217. jalaväediviisi kohalejõudmist. Rünnaku, mille alustamise aja jättis ülemjuhataja korpusejuhataja otsustada, pidid tegema 61. ja 254. jalaväediviis. 217. jalaväediviisi hooleks jäi tiibade kaitse.

Virtsu piirkonnas ähvardas 217. jalaväediviisi rekkepataljoni äralõikamine. Vahepeal Pärnusse jõudnud 291. jalaväediviisi 506. jalaväerügemendi ülem ooberst Paul Gurran sai 14. juuli hilisõhtul korralduse von Diesti merejalaväepataljoni jõududega oht likvideerida. Gurrani rügement oli pärastlõunal üle võtnud Pärnu julgestamise.

18. armee staabiülem oletas, et vaenlane hoiab Emajõe põhjakaldal mõlemal pool Tartut oma positsioone ja võib samal ajal üle Põltsamaa suuremate jõududega rünnata XXVI armeekorpuse idatiiba. Korpus suunas 61. jalaväediviisi tugevdatud 151. jalaväerügemendi Põltsamaa piirkonda, et teha kindlaks vaenlase jõud oma paremal tiival. 15. juulil otsustas korpusejuhatus, et kuni vaenlase tugevad jõud seisavad Emajõe põhjakaldal, peab Burdachi lahingugrupp hoidma Emajõe lõunakallast ning vaenlase taandumisel seda üle jäe jälitama.

15. juulil tugevdati kindral Burdachi lahingugruppi Tartus 11. jalaväediviisi ühe pataljoni, 185. ründesuurtükidedivisjoni ja 609. suurtükiväerügemendistaabiga ning osaga 436. motoriseeritud raskesuurtükidivisjonist (10 cm kahurid) ja 536. motoriseeritud raskesuurtükiväedivisjoniga (15 cm rasked välihaubitsad).

Kapten Pasternaki hävituspataljon ründas ööl vastu 13. juulit sakslasi Põltsamaalt edelas. Hävitati 32 vaenlast, vangi võeti 10 meest 254. jalaväediviisist, sõjasaagiks saadi kolm tankitõrjekahurit, käsirelvi jm varustust. 13. juuli hommikul puhastas Wehrmachti 61. jalaväediviis eelmisel päeval hõivatud ala vaenlase üksuste riismetest. 217. jalaväediviis oli eelmisel õhtul kell 11 alustanud liikumist Järvakandi-Konuvere piirkonda ning 254. jalaväediviisi rekkepataljon taganes pärast Võisiku lahingut oma lähtejoonele viis kilomeetrit Kolga-Jaanist põhja pool. Kell pool üksteist saadeti korpuse idatiiva ja ühtlasi 254. jalaväediviisi rekkepataljoni tugevduseks 10. raskekuulipildujapataljon ja 563. motoriseeritud tankitõrjedivisjon (3,7 cm kahurid).

Põltsamaa piirkonnas õnnestus 151. jalaväerügemendil õhtul kella kaheksaks tungida ühe kilomeetri kaugusele Vitsjärve idaservast, kuid vaenlase raskerelvade tuli sundis sakslased peatuma. Oisu juures ründas vaenlane edutult 61. jalaväediviisi vasakut tiiba. XXVI armeekorpuse üksused kurtsid endiselt puuduva õhutoetuse üle. „XXVI armeekorpuse ridelõigus ei ole 1. õhulaevastiku rünnakud vaenlase maaväe vastu seni nähtavaid tulemusi andnud,“ kirjutas 18. armee peakorter oma õhtuses ettekandes väegrupi peakorterile.
13. juuli õhtuks oli 61. jalaväediviis Vitsjärve-Kurla-Oisu joonel.

Punaarmee Looderinde 13. juuli kokkuvõttes kirjutati, et 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk oli pärast lahingut Võhma juures korratuses Paidesse ja sealt 15 km edelasse taganenud, kus see vasturünnakuks uuesti lahingukorda seati. 13. juuli vasturünnaku tulemus polnud õhtuks veel teada. 22. NKVD laskurdiviis oli 12. juuli lahingus Arkma piirkonnas ja sealt kagusse jäävates metsades kandnud suuri kaotusi ja taganes. Uueks koondumiskohaks oli määratud Türi. 11. laskurdiviisi 163. laskurpolk läks aga Adavere-Põltsamaa joonel vasturünnakule.

15. juuliks andis korpusejuhatus 61. jalaväediviisile ja sellele allutatud 254. jalaväediviisi rekkepataljonile ning korpusejuhatusele alluva 10. raskekuulipildujapataljonile käsu oma rindelõikudes kaitsesse jääda. 61. jalaväediviisi staap oli Arusaare koolimajas.

18. armee peakorterile allutatud 254. jalaväediviis suunati Eestisse ja alustas 13. juuli õhtul pool üheksa marssi Viitina-Tsooru suunas, jõudes 14. juuli hommikul teeristile 15 kilomeetrit Viitinast läänes. Diviisi staap oli Vana-Laitsnas. XXVI armeekorpuse staap oli endiselt Pärstis.

Punaarmee ettekannetes ja lahinguaruannetes kumab hirm Saksa tankide ees. Paljudes kohtades rajati kaitsetöödele käsutatud kohalike elanike jõul tankitõrjekraave ja tõkkeid. Tankid olidki Wehrmachti Euroopa välksõdades silma paistnud, kuid väegrupile Nord allutatud 4. tankigrupp rühkis teisel pool Peipsit Leningradi peale ja Eestisse tankiüksusi ei jätkunud. 1941. aastal oli suur osa tankidest veel kergetankid ning soomukid ja poolroomikveokid neist palju ei erinenudki.
Pildil on 1941. aastal puruks lastud Saksa soomusauto Haljala lähedal. Foto on tehtud 1942. aasta augustis. Siim Õismaa: tegu on Rootsis ehitatud Landsverk L180 soomusautoga, mis oli relvastatud 37 mm Boforsi tankitõrjekahuri ja kolme Lewis-kergekuulipildujaga. Eesti politseil oli üks niisugune masin, Taani sõjaväel kaks, Leedu sõjaväel kuus ja Hollandi armeel 12. Kõik need võisid sakslaste kätte sattuda. Keredetailide järgi otsustades on pildil Eesti masin, mille sakslased ilmselt 1941. aasta suvelahingutes sõjasaagiks said ja siis kaotasid.
Rahvusarhiiv, EFA.26.0.172607

13. juulil oli üks 217. jalaväediviisi rügement Järvakandis, ülejäänud diviis Märjamaa ümbruses. Punaarmee 16. laskurdiviis oli lahingutes Märjamaa all 13. juuli hommikuks kaotanud umbes 20 meest langenu ja 50 haavatuna. Diviisiülema kohusetäitja polkovnik Panitškin, kelle staap oli Vaimõisas, käskis 13. juuli hommikul vaenlase „Märjamaa grupi“ hävitada, selle riismed Pärnuni tagasi tõrjuda, Pärnu vallutada ja linna hoida. Selleks määrati suurem osa kõigi kolme laskurpolgu koosseisust; rannikut kaitsesid peamiselt ehituspataljonid, Virtsu sadamat aga 8. piirivalvesalk. Kuid Ullerspergeri grupi asendanud 217. jalaväediviisi üksused tõrjusid Märjamaa juures mitu tankide toetusel põhjast ja loodest tehtud 16. laskurdiviisi vasturünnakut. 14. juuli varahommikul teatas polkovnik Panitškin 8. armee juhatajale, et eelmisel õhtul oli 249. laskurpolk koos 232. haubitsapolgu kahe patareiga paanikas Ellamaa jaama suunas põgenenud. Sealjuures polnud vaenlase jõudude suurus neile teada. Polkovnik Panitškin peatas põgenikud ja tegeles 13. juuli õhtul nende uuesti lahingukorda seadmisega. 156. laskurpolk oli vaenlase raskekuulipildujate ja suurtükkide marutule tõttu sunnitud Märjamaa maha jätma. Tekkinud olukorras palus polkovnik Panitškin armeejuhatajalt luba kaitsesse asuda, sest diviisi rindelõik oli 56 km pikk. Kaitse kavatses ta sisse võtta Risti-Vaimõisa-Ohekatku joonel, toetudes tankitõketele Ellamaa, Vaimõisa ja Ohekatku juures. Löögiüksusena palus ta diviisile allutada Balti laevastiku 1. üksiku merejalaväebrigaadi. 17. juulil õhtupoolikul teatas ta armeejuhatajale, et merejalaväebrigaad, mis pidi Balti laevastiku juhataja käsul samal päeval Virtsu peale tungima, ei jõudnud rindele, ning Lihula lähistel pidas lahingut hoopis diviisi 249. laskurpolk.

Oma kokkuvõttes Märjamaa lahingust kirjutas 217. jalaväediviisi staabi 1. kindralstaabiohvitser, et venelaste rünnakud olid 13. juulil iseäranis ägedad ja kaotusterohked. Punaarmee kavatsuseks näis olevat tankide, lennukite ning kerge- ja raskesuurtükiväe toetusel diviis sisse piirata ja hävitada. Vaenlased kaotasid 20 enamasti kerget tanki, 2–3 lennukit, ühe suurtüki ja muud relvastust. Hulk sõiduautosid, hobuvankreid jm said sakslased sõjasaagiks. Punaarmeelaste võitlusvaim oli mõnes üksuses suurepärane ja teistes jälle väga halb. Kindralstaabiohvitser põhjendas seda erinevustega väljaõppes ja ohvitseride eeskujus. Ühe sõjasaagiks saadud kaardi põhjal käskis diviisiülem 217. suurtükirügemendil anda tulelöök Paeküla-Mõraste-Sipa piirkonda, mis oli edukas. Hävitati vaenlase hoburakendite kolonn, samuti oli ühe vangilangenud ohvitseri sõnul laiali löödud üks Mõraste juures positsioonidele asunud pataljon.

15. juulil oli 217. jalaväediviis pidanud lahingu Massu juures ja avanud sellega endale tee pealetungiks Kergust üle Vana-Vändra Mädara (9 km Kurgjast põhja pool) suunas. Diviisi rekkepataljon võitles koos von Diesti mereväe löögiüksuse ja 506. jalaväerügemendi üksustega alates 15. juuli hommikust Lihulast kirdes nõrkade vaenlase jõududega.
Rindelt tagasi tõmmatud Ullerspergeri lahingugrupp saadeti 15. juuli õhtuks Kabala-Arkma-Kurla piirkonda XXVI armeekorpuse juhatuse käsutusse.

12. juuli õhtust 13. juuli õhtuni kaotas 61. jalaväediviis kaheksa ohvitseri haavatu ja neli langenuna. Alamväelaste kaotused olid suuremad: 82 meest haavatud, 50 surnud ja 41 teadmata kadunud, lisaks sai üks ohvitser koos 19 alamväelasega viga õnnetusel. 217. jalaväediviis kaotas haavatuna ühe ohvitseri ja 31 alamväelast ning langenuna kaheksa ja teadmata kadununa kaks meest. Võisiku lahingus kaotas 254. jalaväediviisi rekkepataljon haavatuna kolm ohvitseri ja 41 alamväelast. Langes üks ohvitser ja üheksa meest, üks ohvitser ja 25 meest olid teadmata kadunud, viis meest kanti kaotuste nimekirja muudel põhjustel. Ullerspergeri lahingugrupist sai 23 meest haavata. Seega kaotas armeekorpus ühe päevaga ainuüksi langenuna üle 70 mehe. Langenud ohvitserid olid nooremohvitserid.

14. juuli kaotuste aruande arvud olid veel suuremad (arvestust peeti õhtust õhtuni, seega koos 13. juuli hilisõhtu kaotustega). 61. jalaväediviis kaotas seitse ohvitseri haavatu ja kaks langenuna, lisaks haavatuna 315, langenuna 62 ja teadmata kadununa 13 meest. 217. jalaväediviisi kaotuste nimekirja kanti kaks haavatud ja üks langenud ohvitser ning 121 haavatud ja 30 surma saanud alamväelast. Mõne mehe kaotas haavatuna ka 254. jalaväediviisi rekkepataljon.

15. juulil kaotas 61. jalaväediviis haavatuna ühe ohvitseri ja 11 meest, langes neli alamväelast. 217. jalaväediviisis sai haavata kolm ohvitseri ja 70 meest, langes 14 alamväelast. Kindralmajor Burdachi lahingugrupp Emajõel ja Tartus kaotas kolme päevaga kümmekond meest langenu ja paarkümmend haavatuna.

Niisiis suutis Punaarmee juuli keskpaigaks sakslaste edasitungi peatada. Saksa väejuhatus veendus, et kaks jalaväediviisi ja lahingugrupid ei ole piisav jõud Eesti vallutamiseks, käskis oma üksustel kaitsesse jääda ning suunas Eestisse lisajõude.

Autor*:
Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor

*Autoriõigused