Lahingud Hiiumaal

Hiiumaa oli viimane Eesti osa, mille Wehrmacht 1941. aastal Punaarmeelt vallutas. Veel hiljem, 5. detsembril, võtsid sakslased oma valdusse Osmussaare. Seal lahinguid ei peetud, sest Osmussaare garnison oli Hankosse evakueeritud enne viimaste Hanko mereväebaasi kaitsjate evakueerimist Kroonlinna ja Leningradi detsembri alguses.
Saksa okupatsiooni ajal tähistati Hiiumaa vallutamise lõppu, 21. oktoobrit, Eesti vabastamise päevana.
Vaatamata Saaremaa ja Sõrve langemisele sakslaste kätte oktoobri alguses oli Hiiumaa endiselt tähtis, sest sealsed rannakaitsepatareid (vt Lääne-Eesti saarte vallutamine 1941. aastal, alapeatükk rannakaitsepatareid) ja lennuväljad võimaldasid Balti laevastikul häirida Saksa mereväe tegevust ja meretransporti Lääne-Eesti rannikul. Hanko ja Osmussaare suurtükid sulgesid Soome lahe suu Saksa laevastikule, mis häiris Leningradi all võitlevate vägede varustamist. See oli peamine põhjus, miks sakslased Hiiumaad vallutada tahtsid ja Balti laevastik seda kaitses. Nõukogude väejuhatus andis endale aru, et külmade saabudes, kui Soome laht jäätub, muutub ühenduse pidamine Hanko mereväebaasi ning rannakaitsesuurtükiväe tugipunktidega Hiiumaal ja Osmussaarel võimatuks. Kuid aeg töötas Leningradi piirava väegrupi Nord kahjuks, sest talv lähenes ja Leningrad oli endiselt vallutamata. Hiiumaa, Osmussaare ja Hanko garnisonidele oli antud käsk vastu pidada nii kaua kui võimalik. Ei ole tähtsuseta seegi, et lahingud Hiiumaal sidusid terve 61. jalaväediviisi ning sellele allutatud suurtükiväe- ja pioneeri-, õhu- ja mereväeüksusi, mida kõrgem väejuhatus oli juba ammu soovinud Leningradi alla suunata.


Allikatest ja kirjandusest

2014. aastal koostas Hiiumaa Militaarajalooselts teose „Hiiumaa 1941“ (vt https://militaarmuuseum.ee/vana/1941/Hiiumaa-1941-ver7.pdf). See on rohkem kui 300-leheküljeline kollaaž Saksa ja Nõukogude arhiivimaterjalidest, mälestuskatketest, uurimustest jm, mis pakub süvenevale huvilisele koondpildi toimunust, kuigi puudub asja kokku võttev uurimus. Tänu Vene sõjaajaloolasele Konstantin Strelbitskile oli koostajate käsutuses Hiiumaad kaitsnud Balti rannakaitsepiirkonna põhjasektori (BOBR SUS, Северный укрепленный сектор Береговой обороны Балтийского района, edaspidi SUS) sõjapäevik kuni 19. oktoobrini 1941, mis selle veebilehe jaoks on eesti keelde tõlgitud. Hiiumaa kaitsmist on rohke arhiiviainese ja kirjanduse baasil käsitlenud Vene ajaloolane Sergei Buldõgin oma 2013. aastal ilmunud raamatus „Моонзунд 1941: „Русский солдат сражается упорно и храбро““ (Moskva: „ЯУЗА“, „ЭКСМО“, 2013). Tema on kasutanud Balti laevastiku arhiivi, mis siinkirjutajale on kättesaamatu, ja ka Saksa mereväe arhiivimaterjale, mille läbitöötamiseni siinkirjutaja ei ole veel jõudnud. Mõni jutuke Hiiumaa kaitsmisest on kogumikus „Таллин в огне: сборник статей ветеранов войны и воспоминаний участников героической обороны Таллина и Моонзундского архипелага 7 июля – 2 декабря 1941 года“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1971), kuid see raamat kannab ränka oma aja pitserit ning on tõsisele ajaloouurijale üsna kasutu, kui välja arvata mõne ohvitseri täisnime nimetamine – arhiividokumentides on sageli ainult perekonnanimi ja auaste. Seesama iseloomustab ka Endel Proosese koostatud kogumikku „Kadakaste saarte kaitsel“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1966). Kümmekond aastat hiljem avaldati Juri Vinogradovi raamat. „Хроника расстрелянных островов: о защитниках островов Моонзундского архипелага на Балтике“ (Moskva: Воениздат, 1979). Eesti keeles ilmus see raamat Enn Veskimägi tõlgituna viis aastat hiljem: „Mürskudest küntud saarte kroonika“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1984). Seegi raamat on kokku seatud II maailmasõja kohta üllitatud sovetliku ajaloopublitsistika traditsioonilises stiilis: üksteisele järgnevad lahinguepisoodid ja kangelaslood ilma lahingutegevuse tervikvaateta, rohke otsene kõne, mida tegelikkuses ei toimunud – sest keegi ju ei salvestanud ega stenografeerinud –, loosungid ning langenud fašistide ja hitlerlaste mäed, mida vastaspoole kaotuste aruanded ei kinnita.
Allikana on märksa kvaliteetsem raamat Hans-Eberhard Brossoki „Süda vaekausil: suurtükiväelase teekond Kura lahest Visla laheni“ (Tallinn: Olion 1999). Brossok oli noor suurtükiväeleitnant, kes teenis 61. jalaväediviisi 161. suurtükiväerügemendis ja pidas kogu sõja aja salaja päevikut – salaja, sest päevikupidamine oli julgeolekukaalutlustel keelatud, väidab ta. Päevikumärkmete põhjal kirjutas ta hiljem detailitäpse mälestusraamatu, mis kajastab tema rügemendi sõjateekonda muu hulgas Eestis alates Eesti piiri ületamisest juulis kuni lahingute lõpuni Hiiumaal oktoobris.
Vene veebiandmebaasis Память народа (https://pamyat-naroda.ru) on andmed Teises maailmasõjas võidelnud Punaarmee sõdurite ja ohvitseride kohta koos lisatud arhiividokumentidega. Andmed on säilinud ja/või kättesaadavaks tehtud eri mahus ja kvaliteediga, mistõttu andmekogu kasutamine eeldab mõningaid sõjaajalooteadmisi. On ka vigu – näiteks on paljud 1941. aasta oktoobris Hiiumaal võidelnud ohvitserid märgitud teadmata kadunuks kas Sõrve või isegi Tallinna langemise seisuga vastavalt mitu nädalat ja kaks kuud varem. Probleemiks on vaatamata dokumentides esitatud ees-,  pere- ja isanimele paljud nimekaimud, sest punaarmeelasi oli ju kümneid miljoneid.
Saksa uurimustest on väärtuslikeim Walther Melzeri (1894–1961) sõjaajaloouurimus „Kampf um die Baltischen Inseln 1917-1941-1944: eine Studie zur triphibischen Kampfführung“ (Neckargemünd, 1960). 1941. aastal ooberst, sõja lõpuks jalaväekindral Melzer oli 1941. a. sügisel 151. jalaväerügemendi ülem ja osales isiklikult lahingutes Saare- ja Hiiumaal. Tema raamatule annavad palju juurde kvaliteetsed skeemid ja kaardid. Ka Melzer tugineb arhiiviallikatele. Põhidokumendiks Hiiumaa lahingute kohta on 61. jalaväediviisi sõjapäevik ja mereväe materjalid, millele tuginevad nii Melzer kui ka Buldõgin. Samuti on uurijate käsutuses 161. rekkepataljoni sõjapäevik sellest ajast. Kahjuks pole siinkirjutaja leidnud lahingukäske ja muid sõjapäeviku lisasid, mida ainult osaliselt kompenseerib kohe pärast lahinguid koostatud aruanne Lääne-Eesti saartel vallutamise operatsiooni kohta.

Kaitsjad ja ründajad


Kaitsjad

Alljärgnev alapeatükk on katse kindlaks teha Hiiumaal tegelikult võidelnud Punaarmee ja Balti laevastiku ohvitsere, tuginedes uuemal ajal juurdepääsetavaks saanud arhiiviallikatele. Lugeja, keda Punaarmee ohvitseride saatused ülemäära ei huvita, võib selle üksluisevõitu alapeatüki muretsemata vahele jätta.
Balti rannakaitsepiirkonna põhjasektor (SUS), mis Hiiumaad kaitses, oli väejuhatus, millele allus eri tüüpi ja ülesannetega üksusi. SUSi ülem oli polkovnik Konstantinov. Tema ees- ja isanimi on mõnes raamatus – näiteks eelpool mainitud Juri Vinogradovi teoses – Aleksandr Silvestrovitš; Lenini ordeniga autasustamise esildisel (1944) on ees- ja isanimi aga Aleksei Seliverstovitš. Viimane sisaldab ka teenistuskäigu.
Konstantinov sündis 1899. aastal Vitsebski kubermangu Neveli maakonna Jerastovka külas, mis hiljem oli Velikije Luki rajoonis. 1919. aastal õppis ta Minskis komandöride ja 1919–1923 Petrogradis suurtükiväekursustel. Seejärel oli 2. Suhhumi suurtükiväedivisjoni rühmaülem ja divisjoni adjutant, õppis 1924–1925 lendurvaatlejate koolis, mida ei lõpetanud, ja jätkas teenistust rannakaitsesuurtükiväes. 1925–1926 oli Batumi kindlustatud rajooni õppeosakonna ülema abi. 1926–1927 õppis Odessa suurtükiväekoolis, seejärel oli Odessa 42. suurtükiväedivisjoni 21. patarei ülema abi ja 1928–1930 sama divisjoni 1. patarei ülem. 1930–1931 õppis mereväe juhtivkoosseisu erikursustel (СКУКС) ning oli 1931–1934 Sevastoopoli 6. suurtükiväebrigaadi 13. ja 10. patarei ning viimaks 2. divisjoni ülem. 1934–1936 oli ta rannakaitse Kertši sektori staabiülem ja operatsioonide osakonna ülem, 1936–1937 Kertši-Kaukaasia kindlustatud rajooni staabiülem ja 1937–1939 komandant. 1939–1940 oli ta Valge mere kindlustatud rajooni komandant Arhangelskis, 1940–1941 soomlastelt vallutatud Suursaare rannakaitsesektori staabiülem. 1941. aasta märtsist novembrini teenis SUS-i komandandina Hiiummaal ja Hankos. 1941–1942 oli Kroonlinnas linna kaitse ülem, 1942–1943 Põhjalaevastiku peabaasi rannakaitse staabiülem Poljarnoje linnas, 1943–1944 rannakaitseosakonna ülem Valge mere flotilli staabis. 1944. ja 1945. aastal autasustati teda Lenini ordeniga.
Sõrve lahingute ajal või kohe pärast nende lõppu allutati seni BOBR-ile allunud SUS Hanko mereväebaasile, mille ülem oli alates 1941. aasta märtsist Sergei Kabanov (septembris ülendati rannakaitse kindralleitnandiks). Lisaks Hankole ja selle lähiümbruse saartele allus talle ka Osmussaar.
SUSi staabis olid peale Konstantinovi vanemohvitseridest veel:
sõjakomissar, pataljoni-, hiljem polgukomissar Moissei Bilenko (s. 1911, läks pärast sõda polkovnikuna erru);
poliitilise propaganda jaoskonna ülem Nikolai Pustovalov (s. 1910, läks 1954 alampolkovnikuna erru);
staabiülem polkovnik Pavel Saveljev (s. 1898, sai 1944. a. Lenini ordeni)
operatiivosakonna ülem major Aleksandr Novikov (s. 1909, demobiliseeriti 1945 polkovniku auastmes);
inseneriteenistuse ülem major Aleksandr Halapsin. Ta läks sakslaste poole üle – Sergei Buldõgin oletab oma raamatus, et 17. oktoobri paiku – ning teenis hiljem Abwehri luurekoolides Kumna ja Keila-Joa mõisates. Buldõgini arvates võis teda sellele kallutada asjaolu, et aastatel 1937–1940 oli ta NKVD eriosakonna eeluurimise all;
suurtükiväeülem major Vassili Brantševski (s. 1902, läks 1945. a alampolkovnikuna erru);
maismaakaitse ülem major Pavel Fironov (s. 1905, läks 1953 alampolkovnikuna erru);
varustusülem 2. järgu kapten Aleksei Krat (1893–1944, oli hiljem Oranienbaumi mereväebaasi tagalaülem);
väljaõppeülem major Anatoli Tihhomirov (evakueeriti algul Hankosse; sai surma 4. novembril, kui teel Kroonlinna hukkus hävitaja Smetlivõi, mille pardal ta oli. Laev sõitis miinile ja uppus laskemoona plahvatuse tõttu);
korraldus- ja riviosakonna ülem major Sergei Pervejev (s. 1903, läks 1954 alampolkovnikuna erru);
sideülem kaptenleitnant Andrei Kutsenko (s. 1909) – oli 1940 oli 1940 Hanko baasi sideülem, seejärel Hiiumaal;
tuletõrjeteenistuse ülem või ülema asetäitja oli 2. järgu sõjaväetehnik Ivan Kuhharenko (1917–1941);
sanitaarteenistuse ülem 2. järgu sõjaväearst Vladimir Laptuhhin (1905–1941) oli 1934 lõpetanud sõjameditsiini akadeemia Leningradis. Laptuhhin jäi Hiiumaal teadmata kadunuks. Tema alluvuses teenis sõjaväearst Boriss Berenštein (ka Borenštein, s. 1915), kes langes Hiiumaal vangi.
(Sõjaväearstide auastmed algasid 3. järgu sõjaväearstist, mis vastas maaväes majorile. Velskrite auastmed vastasid nooremohvitseride auastmetele.)
Eesotsas komandandi kindralleitnant Aleksei Jelissejeviga Sõrvest Hiiumaale evakueeritud BOBR-i staabi ohvitserid viidi peagi edasi Hankosse ja sealt Leningradi. Hiiumaale jäid BOBR-i inseneriteenistuse ülem major Sergei Navagin (s. 1902, läks 1950. a erru) ja BOBR-i staabiülema abi mereväe alal 3. järgu kapten Mihhail Radkevitš (s. 1904, läks 1958. a erru).
Enamik SUSi vanemohvitseridest evakueeriti Hiiumaalt Hankosse ja nad jätkasid teenistust Punaarmees või mereväes. Errumineku auastmete järgi otsustades nad hiljem suurt karjääri ei teinud.
SUS-ile allus mitu eri relvaliigi üksust. Jalaväe põhijõuks olid kaks 16. laskurdiviisi pataljoni – 156. laskurpolgu I pataljon (edaspidi I/156) ja 167. laskurpolgu III pataljon (edaspidi III/167). 16. laskurdiviis oli Eestisse paigutatud 1939. aasta sügisel Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud baaside lepingu järgi. Hiiumaale toodi pataljonid kaitsepositsioonide rajamiseks vahetult enne sõda.  SUSi sõjapäevikus ja ka mälestustes on juttu nii 156. laskurpolgu I pataljonist ja 167. laskurpolgu III pataljonist, kui ka 156. ja 167. pataljonist. Silmas peetakse samu üksusi.
Pärast sõja algust formeeris 16. laskurdiviis nende pataljonide asemele mobiliseeritutest uued pataljonid ja nii oli mõnda aega Eesti territooriumil kaks paari samanimelisi üksusi. 167. laskurpolk löödi augustis Põhja-Tartumaal puruks ja selle ülem langes vangi (vt Punaarmee 11. laskurkorpuse purustamine Ida-Eestis). 156. laskurpolk taganes Tallinna, evakueeriti Leningradi ja septembri alguses oli polgus veel 183 meest.
I/156 ülem oli major Aleksandr Stoljarov (s. 1902, langes Hiiumaal vangi, kuid pääses NSV Liitu tagasi, sest 1971, a, ilmus kogumikus "Таллин в огне" teiste seas ka tema mälestuskatke). Pataljoni vanemadjutant oli vanemleitnant Serafim Belov (s. 1904, jäi Hiiumaal teadmata kadunuks). III/167 ülem oli major Mihhail Andrejev (s. 1906, evakueeriti haavatuna Hankosse, hiljem alampolkovnik). Andrejevi haavatasaamise järel võttis juhtimise üle SUSi staabiohvitser major Sergei Pervejev (vt eespool). III/167 staabiülem oli kapten Georgi Belinski (1911–1941; teise dokumendi andmeil  jäi teadmata kadunuks 1942. a). On teada III/167 ühe rooduülema asetäitja nimi: leitnant Illarion Reznitšenko (1912–1941, jäi Hiiumaal teadmata kadunuks).
SUSi sõjapäevikust selguvad mitme I/156 2. roodu rühmaülema nimed: leitnandid Ivan Maštšenko (1918–1941) ja Ivan Glazov (s. 1920). Viimase kohta on teada, et 1940. aastal oli ta teeninud 16. laskurdiviisi 249. laskurpolgus. Leitnant Filipp Davõdov (s. 1905) langes 20. oktoobril teist korda vangi ja oli 1944. a. suvel Saksamaal sõjavangis. Tema oli Hiiumaa lahingute esimesil päevil juba korra vangi langenud, kuid pääsest 16. oktoobril põgenema. I/156 rühmaülem oli ka nooremleitnant Ivan Gluhhov (1918–1941), kes jäi teadmata kadunuks.
Rannakaitsesuurtükiväe positsioone ja kaitserajatisi ehitasid kaks üksikut inseneripataljoni (vene lühend оиб). 33. inseneripataljoni ülem oli kapten, hiljem major Aleksandr Morozov (s. 1909, langes Hiiumaal vangi ja naasis 1945. a. NSV Liitu). Pataljoni rooduülematest nimetab Juri Vinogradov oma raamatus leitnante Sokerinit, Tihhomirovit ja Naidjonovit. Kaks viimast esinevad ka SUSi sõjapäevikus. Tihhomirov võis olla 1941. aasta sügisel teadmata kadunuks jäänud Boriss Tihhomirov (1941), kuigi sõjas osalenute andmebaasi järgi oli ta vanemleitnant ja teenis rooduülemana hoopis 34. üksikus inseneripataljonis. Balti laevastiku inseneriosakonna 29. aprilli 1943. a. aruandes inseneripataljonide ohvitserkonna kaotuste kohta tema nime ei ole. Sama aruande järgi jäid 33. pataljonist lisaks pataljoniülemale Hiiumaal teadmata kadunuks ülema abi vanemleitnant Semjon Melamed, ülema abi tehnika alal vanemleitnant Georgi Kozlov (1908–1941), keemiateenistuse ülem vanemleitnant Aleksandr Zujev, finantsosakonna ülem 3. järgu intendant Dmitri Kurenkov, rooduülemad leitnandid Jakov Radovski (1918–1941), Pjotr Anpilogov, Fjodor Beljakov ja Aleksander Drozdov (viimane naasis 1945 sõjavangist) ning rühmaülemad leitnandid Ivan Nekljudov, Pjotr Kovalenko, Mihhail Krats, Dmitri Perepelitsõn (s. 1909, langes Hiiumaal vangi, naasis 1945 NSV Liitu ja saadeti erru), Roman Melihhov (naasis 1945. a. sõjavangist) ja nooremleitnandid Pavel Romanov, Faddei Terehhov, Pavel Ivanov, Georgi Rud, Viktor Tsarjov (1916–1941), Aron Livšits (1914–1941), Georgi Vartšenko ja Aleksei Zajats.
SUSi sõjapäeviku järgi oli Hiiumaa lahingute ajal 33. inseneripataljoni operatiivkorrapidaja vanemleitnant Miroškin. Punaarmee kaotuste andmekogu järgi teenis vanemleitnant Vassili Miroškin (1908–1941) 36. inseneripataljonis ja jäi Hiiumaal teadmata kadunuks.
36. üksiku inseneripataljoni ülem oli major Grigori Dubrovski (ka Dubovski, 1905–1941, jäi Hiiumaal teadmata kadunuks). Juba nimetatud aruande järgi jäid Hiiumaal peale tema teadmata kadunuks staabiülem leitnant Pjotr Žižko, pataljoniülema abi tehnilisel alal vanemleitnant Dmitri Kravtšenko, 1. järgu tehnik-intendandid Vassili Ossipov ja Moissei Jurjev, laskurroodude ülemad leitnandid Georgi Gorjunov ja Stepan Kazakov, tehnilise roodu ülem vanemleitnant Ivan Losjannikov, vanemleitnant (kapten) Mihhail Golovan, leitnant Mihhail Grosset ning rühmaülemad leitnant Fjodor Marõšev ja nooremleitnandid Ivan Kudrin, Mihhail Trojazõkov, Grigori Bugajev, Lev Tšilangrjan ja Kirill Borovko. Ilmselt oli 36. inseneripataljonis ka sõjakomissar Laptev.
Mitut neist on nimetatud ülalviidatud SUSi sõjapäevikus, sellepärast on nad siin loetletud. Sõjapäevikus mainitakse ka sõjaväearst Vodjahhinit – Punaarmee kaotuste andmebaasi järgi oli 3. järgu sõjaväearst Vassili Vodjahhin 36. inseneripataljoni arst.
Suurema osa jalaväest Hiiumaal moodustasidki kaks laskurpataljoni ja kaks inseneripataljoni. Sergei Buldõgini järgi (Balti laevastiku arhiivi andmed) oli neis pataljonides juuli alguses:
ÜksusOhvitseridSeersandidReakoosseisKokku
167. laskurpolgu III pataljon2858314400
156. laskurpolgu I pataljon2854358440
33. üksik inseneripataljon521479481147
36. üksik inseneripataljon471499611157
Kokku15540825813144
2/3 jalaväest olid seega inseneripataljonide sõdurid ja ohvitserid, kellel oli küll relvastus ja mõningane väljaõpe, kuid kes olid ennekõike välja õpetatud sõjaliste rajatiste ehitamiseks.
Hiiumaa peamise tulejõu moodustasid seitse rannakaitsepatareid. Võimsaim neist, kahe torni ja nelja 180 mm suurtükiga patarei nr. 316 (ülem kapten Aleksei Nikiforov), paiknes Tahkuna poolsaare tipus. Seal lähedal oli veel kolme 130 mm suurtükiga patarei nr. 26, mille ülem oli leitnant Aleksei Talanin (1919–1941, jäi Hiiumaal teadmata kadunuks). Mitu dokumenti näitavad teda aga 42. patarei ülemana. 26. patarei ülema abi oli vanemleitnant Ilja Fedorovski (s. 1912), kes langes Hiiumaal vangi ja naasis sõjavangist 1945. a. suvel. Saare kirderannikul Kärdlast ida pool Hiiesaares oli kolme 152 mm suurtükiga patarei nr. 12. Patareiülem oli kapten Grigori Korgun ja tema abi vanemleitnant Nikolai Prokofjev (jäi Hiiumaal teadmata kadunuks). Sealt edasi Heltermaal kahe 130 mm suurtükiga patarei nr. 293 (ülem leitnant Vladimir Titov, s. 1914, langes Hiiumaal vangi, naasis sõjavangist pärast sõja lõppu) ja saare edelatipus Tohvril (Hindu küla lähedal) algul nelja 130 mm suurtükiga 44. patarei (ülem leitnant Mihhail Katajev). Hiljem viidi üks suurtükk Heltermaa patareisse. Kõpu poolsaare läänetipus Ristnal oli kolme 130 mm suurtükiga 42. patarei (ülem kapten Fjodor Volkov, poliitjuht vanempolitruk Gordejev). Selle patarei ülema abina teenis leitnant Fjodor Bõstritski (s. 1918), kes oli 1941–1944 Soome sõjavangis (ilmselt langes vangi Hankos), seejärel võitles Punaarmees Kuramaal ja langes 1945. a. luureretkel olles uuesti vangi. Kõpu poolsaare põhjarannikul Pallininal oli kolme 100 mm suurtükiga 149. patarei, mille ülem oli kapten Sergei Tšesnov ja ülema abi vanemleitnant Ivan Artjušin (s. 1912). Tema langes 20. oktoobril Hiiumaal vangi ja oli 1943. a. suvel Saksamaal sõjavangis.
1941. aasta septembris ehitati ajutine suurtükipositsioon Sõru sadama lähedale Lepiku külla, kuhu seati üles üks Palli patareist toodud 100 mm suurtükk. Taganevad punaväelased jätsid selle tervena maha.
1941. aasta juuli alguses oli rannakaitsepatareides 1251 meest, sh 63 ohvitseri.
Hiiumaa õhukaitse koosnes kahest õhutõrjepatareist. 507. õhutõrjepatarei oli Mudastes Tahkuna poolsaare loodejalamil ja 508. patarei Lehtma lähedal. Kummaski oli neli 76 mm õhutõrjesuurtükki. 507. patarei ülem oli nooremleitnant Jakov Nestertšuk (1915–1941, alates oktoobrist teadmata kadunute nimekirjas). 508. õhutõrjepatarei ülem oli vanemleitnant Aleksandr Ivanov (s. 1919, läks 1968 erru polkovniku auastmes); ülema abi nooremleitnant Viktor Martõnov jäi 1941. a. oktoobris teadmata kadunuks.
1941. a. juulis oli kahes patareis kokku 224 meest.
Saarte kaitseks formeeritud 3. üksiku laskurbrigaadi ainsa üksusena oli Hiiumaale jäänud 39. suurtükiväepolgu II divisjon, mille ülem oli vanemleitnant Jemeljan Birjukov (s. 1907, jäi Hiiumaal teadmata kadunuks). Divisjonil oli kaheksa 122 mm haubitsat М-30 ja neli 76 mm diviisikahurit Ф-22. Üksiku laskurbrigaadi 1940. a. tüüpkoosseisu järgi oli suurtükidivisjoni koosseisus üle 400 mehe. Kui palju mehi oli sügisel 39. polgu 2. divisjonis Hiiumaal, pole teada.
Oktoobris tegutses Hiiumaal mereväelaste salk, mille ülema nimi oli Fursov (või Firsov). BOBR-ile allutatud mereväelaste salk, milles oli umbes 800 meest, võitles Muhu- ja Saaremaal; kui palju neist Hiiumaale jõudis, pole teada. SUSi komandant kasutas mobiilset mereväelaste salka kiirreageerimisüksusena. Veel oli Hiiumaale taganenud Saaremaa 12. hävituspataljoni liikmeid. Hiiumaal oli mobiliseeritud eestlastest (ehitus)üksus, mida juhtis kapten Rebjakov.

Sergei Buldõgini andmetel oli juuli alguses Hiiumaa kaitsel 4432 puna- ja mereväelast. Pärast seda, 1941. aasta juulis saatis SUSi komandant Vormsi kaitseks 36. üksiku inseneripataljoni ühe roodu ja ühe II divisjoni 2. patarei 76 mm suurtüki. Augustis saadeti Vormsile ühe Hiiumaal paikneva laskurpataljoni (pole teada, kumma) kaks 45 mm tankitõrjekahurit. Kui Vormsi 8.–11. septembrini vallutati, jäid suurtükid sakslaste kätte ja Hiiumaale naasis ainult mõnikümmend meest. Enamik Vormsile saadetuist langes seal vangi. (Vt Suure väina dessant ja Muhu vallutamine, alapeatükk Vormsi vallutamine: 9.–10. september.)
BOBRi koosseisu kuulus mereala kaitse (merevalve) üksus (OVR → охрана водного района, ОВР) kaatrite ja väiksemate laevade ning mereväe maismaaüksustega. OVR allus BOBRi staabiülema abile mereväe alal. OVR-i ülem oli 3. järgu kapten Boriss Jegorov (s. 1906, läks 1955. a. erru 1. järgu kaptenina). Hiiumaa lahingute ajaks oli ta haavata saanud ja tagalasse evakueeritud. OVR-i koosseisus oli enne saarte lahingute algust umbes 400 meest. Üksuse staap oli Saaremaa põhjarannikul Triigis, kuid viidi septembri teisel poolel Hiiumaale.
OVR-ile allusid omakorda reidikaitse (reidivalve) üksused (OHR → охрана рейда, ОХР) mitmes sadamas. Lääne-Eesti vallutamise järel viidi Rohuküla OHR, mille koosseisus oli transpordilaev Kosmos ja kaks KM-4 tüüpi merevalvekaatrit, üle Kärdlasse. Rohukülla oli see omakorda evakueeritud Ventspilsist. Selle ülem oli kaptenleitnant Ignati Olenitski (1895–1942), kes hiljem oli ujuvbaasi Aegna kapten. Muhumaal, Saaremaal ja Hiiumaal tegutses ka endise Liepāja OHR-i meeskond, selle ülem oli 3. järgu kapten Grigori Svirs (1902, läks erru 1. järgu kaptenina). Tema autasustamise esildises 1942. a. maist tõstetakse esile vaprat tegutsemist sakslaste Suure väina dessandi tõrjumisel ja Väikese väina tammi kaitsmisel septembris. 1941. a. oktoobris Hiiumaa lahingute ajal oli ta neljamastilise kuunari Maria kapten. Laeva kasutati torpeedokaatrite salga ning „MO“ ja „KM“ tüüpi kaatrite ajutise baasina. 17. oktoobril juhtis ta laeva, mis olis saanud mitu tabamust ja mille pardal oli sadakond haavatut, Hiiumaalt Hanko mereväebaasi.
OVR-i koosseisu kuulusid veel jälgimis- ja sideteenistuse postid (SNIS  → служба наблюдения и связи, СНиС), mis olid Kuivastu, Kärdla, Triigi ja Rohuküla sadamates.
Lisaks allutati OVR-ile üks lüli 15. üksiku lennueskadrilli lennukeid МБР-2.

1940. aastal oli Hiiumaa kaguossa rajatud kaks lennuvälja: Valli (1935.–1938. a. 1:200 000 Eesti kaardi järgi Kaupsi metsavahikoha, Valli, Kreiandi ja Ristivälja vahel, tänapäeval on see koht Nõmmerga küla maadel) ja Putkaste lähedal. Balti laevastiku õhujõudude kõrval toetas Hiiumaal paiknevaid vägesid spetsiaalne lennusalk, mis moodustati  1. oktoobril õhutranspordi peavalitsuse eriülesannetega lennugrupist. Lennusalgas oli neli lennukit ПС-84. Need olid USA lennukid Douglas DC-3, mida NSV Liidus hakati litsentsi alusel tootma 1930. aastate lõpul ja  mida hiljem nimetati Li‑2. Lennusalk toimetas oktoobris Hiiumaale 16 tonni relvastust ja laskemoona, kütust ja toiduaineid ning viis naastes tagalasse kokku 180 inimest: haavatuid, ohvitseride perekonnaliikmeid, aga ka Sõrvest Hiiumaale evakueeritud BOBR-i komandandi kindralleitnant Jelissejevi ja mõned tema staabiohvitserid.


Ründajad

Kui algul pidi Hiiumaa vallutamist juhtima XXXXII armeekorpus, siis pealetungi takerdumine Sõrves ja raske olukord teistes rindelõikudes sundisid Saksa kõrgemat väejuhatust plaane muutma. XXXXII armeekorpuse juhatus saadeti pärast Sõrve vallutamist Musta mere äärde ning Hiiumaa vallutamist määrati juhtima 61. jalaväediviis. Operatsiooni juhatajaks, kellele allutati kõigi kolme väeliigi üksused (Wehrmachtsbefehlshaber) määrati diviisi ülem kindralleitnant Siegfried Haenicke (1878–1946). Otsusega polnud rahul mereväejuhataja „C“ kontradmiral Franz Claassen (1881–1945), sest tema oli juhataja (Befehlshaber) ametikohal, samal ajal kui Wehrmachtsbefehlshaber’iks määratud Haenicke oli kõigest diviisiülem (Kommandeur). 6. oktoobri pärastlõunal nenditi väegrupi Nord sõjapäevikus:
„Mereväejuhataja „C“ on turris oma allutamise pärast 61. jalaväediviisi ülemale, sest tal endal on komandeeriva kindrali (kommandierender General, s.o juhataja) ametikoht,“
kuid otsust ei muudetud.
Operatsiooni jalavägi oli 61. jalaväediviis oma kolme rügemendi (nr. 151, 162 ja 176) ning motoriseeritud 161. rekkepataljoniga. Diviisile oli veel allutatud ka 217. jalaväediviisi 389. jalaväerügemendi III pataljon, mis oli septembri alguses vallutanud Vormsi ja sellest ajast saart julgestas. Suurtükiväge juhtis suurtükiväeülem nr. 114 kindralmajor Werner Haack koos 609. suurtükiväerügemendistaabiga (z.b.V.). Talle allusid 61. jalaväediviisi 161. suurtükiväerügement nelja divisjoniga ning kõrgemate väejuhatuste suurtükiväe 436. motoriseeritud raskesuurtükidivisjon (10 cm kahurid), 536. motoriseeritud raskesuurtükidivisjon (15 cm haubitsad), 511. motoriseeritud raskesuurtükidivisjon (15 cm kahurid) ja 512. maaväe rannakaitsepatarei. Tuld aitas juhtida 24. vaatlusdivisjon; 61. jalaväediviisile allus ka 217. suurtükiväerügemendi IV divisjon (15 cm välihaubitsad), mis ootas idarindele saatmist. Kogu raskesuurtükiväge Hiiumaale ei veetud, see toetas pealetungi Saaremaalt ja Vormsilt.
Pioneeriväge juhtis 680. pioneerirügemendi staap. Rügemendiülem oli ooberst Joachim Wagner-Hohenlobbese. Talle allusid 660. pioneeripataljon, 100. ehituspataljon, 683. sillaehituspataljoni 4. kompanii ja 658. sillakompanii B. Mereväe kõrval (vt allpool) vedasid maaväeüksusi Saaremaalt Hiiumaale 777. pioneeri-maabumiskompanii alused ning 904., 905. ja 906. ründepaadikomando. 217. jalaväediviisi pioneeripataljon, mis ootas oma diviisi juurde saatmist, allus küll 61. jalaväediviisile, kuid Hiiumaal ei sõdinud. Õhutõrjeüksustest toetasid Hiiumaa operatsiooni Luftwaffe 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni 3. ja 5. patarei ning maaväe 55. õhutõrjedivisjoni 1. kompanii 2 cm õhutõrjekahurid.
Hiiumaa laiud vallutas Abwehri ülemleitnandi Kurt Reinhardti tugevdatud kompanii suurune üksus, s.o eestlaste Erna grupp (Eesti ajalookirjanduses Erna II; seda nimetati ka Cellariuse grupiks Abwehri Soome esinduse ülema fregatikapten Alexander Cellariuse järgi). Grupp startis eesti kalurite paatidel Nõmmkülast Muhus ja liikus üle Ahe- ja Vareslaiu ning Hanikatsi ja Saarnaki laiu Sarve poolsaarele Hiiumaa kagutipus. Rünnakuplaani järgi oli see operatsioon üks pettemanöövritest, mis pidi eksitama saare kaitsjaid rünnaku peasuuna osas.
Enne Sõrve lahingute algust oli 61. jalaväediviisis umbes 11 800, diviisile allutatud suurtükiväe-, pioneeriväe- jt maaväeüksustes veel 6700 meest. Sõrves langes rivist välja küll mitusada meest, kuid sakslastel oli Hiiumaale tungides ikka piisav ülekaal. See vägi tuli aga piisavalt koondatuna ja ilma kaotusteta Hiiumaale toimetada.
Mereväe tegevust Hiiumaa vallutamisel koordineerisid kindralleitnant Haenicke üldjuhtimise all kolm eri väejuhatust.
Mereväejuhatajale „C“ alluv Erprobungsverband Ostsee (ülem mereväekapten Johannes Rieve), vastutas mitmesugustest laevadest, parvlaevadest, praamidest, mootorpaatidest, suurtükikandjatest jm alustest koosneva laevastikuga maaväeüksuste üleveo eest mandrilt saartele ja tagasi. Suur osa tema laevastikust (vt Lääne-Eesti saarte vallutamine 1941. aastal, alapeatükk Merevägi) oli komplekteeritud dessandiks Inglismaale ja hiljem idarindele toodud.
Enamik alustest ei olnud mõeldud nii pikaks ekspluatatsiooniks, nagu see sõja venimise tõttu kujunes, ega olnud ka sugugi talvekindlad. Hiiumaal maabumise ajaks vajasid paljud neist juba ammu korralist hooldust. Meremeeste olukord ei olnud parem. Erprobungsverband’ile allutatud 128. mootorparvlaevapataljoni (ülem major Oswald Gantke) arst kurtis ühes esildises, et meeskondadel pole korralikku majutust ning muutlike mereolude tõttu peab suur osa neist oma alustel ööbima. Pideva külma ja niiskuse ning raskuste tõttu sooja toiduga varustamisel haigestusid vanemad mehed eri reumaatilistesse ja külmetushaigustesse, kuid haigeks hakkasid jääma nooremadki.
Ristlejate juhataja viitseadmiral Hubert Schmundt saatis Hiiumaa vetesse kergeristleja Köln (komandör mereväekapten Friedrich Hüffmeier, 1898–1972), mis osales pettemanöövris Westpreußen (mõnes dokumendis ka Westphalen) Hiiumaast läänes ja tulistas rannakaitsepatareisid, eriti Ristna patareid. Koos ristlejaga tegutsesid korvetikapten Konrad Edler von Rennenkampffi 2. torpeedopaatide flotilli ja korvetikapten Walter Bergeri 4. miinitraalerite flotilli laevad.
Põhjapoolsete merede miinitraalerite ülemale mereväekapten Kurt Böhmerile allus mitu miinitraalerite ja väikeste miinitraalerite flotilli. Hiiumaa operatsioonis, nii pettemanöövritel kui ka maabumisel, osalesid fregatikapten Rudolf Lelli 5. ja reservkorvetikapten Schwarte 18. miinitraalerite flotill, 2. väikeste miinitraalerite flotill (pettemanööver Ostpreußen Hiiumaa idaranniku vetes) ja miinitraalimiskaatrite (Motor-Pinassen) emalaev MRS 12 Nürnberg 26 miinitraalimiskaatriga.
Erna grupi üleveoks kasutatud eesti kalurite paadid allutati samuti Erprobungsverband’ile. Luftwaffe üksustest osalesid Hiiumaa operatsioonis Fliegerführer Ostsee (ooberst Wolfgang von Wild) lennukid. Saaremaa vallutamise ajaks oli talle allutatud 506. pommitajate grupp, kuid see plaaniti Leningradi rindele tagasi viia. 10. oktoobril selgus, et Fliegerführer Ostsee käsutuses on ainult kaheksa lennukit. 18. armee peakorter andis lisaks üheksa lennukiga 77. pommitajate rügemendi I grupi (I/K.G. 77), mis oli toetanud ka maabumist Muhus.


Rünnakuplaanid


Beowulf III

Esimene plaan Hiiumaale tungimiseks koodnimega Beowulf III kinnitati 23. septembril, kui Kuressaare oli sakslaste kätte langenud. Eeldati, et lahingud Saaremaal lõpevad mõne päevaga ja suurema osa üksusi saab kohe Hiiumaad vallutama suunata. Operatsioon pidi algama 28. septembril. Aeg töötas sakslaste kahjuks, ilmad muutusid üha külmemaks ja tormid merel järjest tugevamaks. Esialgu läkski 61. jalaväediviis Sõrvet vallutama kahe rügemendiga ja jättis 176. rügemendi Hiiumaale tungimiseks valmistuma. Eeldati, et saarel on üks-kaks jalaväepataljoni, mida toetavad pioneeri- ja piirivalveüksused ning hävituspataljon. Kaitse raskuspunkti oletati paiknevat põhjarannikul Heltermaa ja Kärdla vahel ning Tahkuna ja Kõpu poolsaarel, kus olid võimsad rannakaitsepatareid. Saare lõunatipus Hindu ja Kaderna vahel teati olevat välipositsioonid ja ida pool Hindut üks 10 cm patarei (s.o ajutine patarei Lepiku külas. Vt eespool). Balti laevastiku tugevate mere- ja õhujõudude sekkumisega ei arvestatud, kuid arvati, et vaenlane kavatseb Hiiumaad hoida.
Operatsiooni pidi juhtima XXXXII armeekorpus, mille põhijõud, 61. jalaväediviis, pidi veetama mereväe parvlaevadel ja pioneeri-maabumisalustel Väikesest väinast ja Küdema lahest Hiiumaa lõunaranniku lähedale. Seal pidi esimene laine asuma kaasa võetud ründepaatidesse ning ründama Hiiumaa lõunatippu Sõru juures. Vastase tähelepanu kõrvalejuhtimiseks kavatseti avada suurtükituli Hiiumaa lõunaranniku pihta. Soodsa ilma korral plaaniti ka petterünnak Vormsilt ja Harilaiu vallutamine. Muhust pidi lähtuma teine petterünnak Hiiumaa laidudele. Harju ja Vanamõisa juurde kavatseti maandada langevarjurid, kes pidid läbi lõikama saare lõunatipust põhja poole suunduvad maanteed. Eriti tähtsaks pidasid planeerijad piisava hulga juurdepääsuteede rajamist ettevalmistusalale, s.o Pammana poolsaarele Saaremaal.
Erprobungsverband Ostsee sai korralduse koondada Siebelfähre-parvlaevad ja MFP-maabumisalused Väikesesse väina ja olla valmis nende ettevalmistusalale paiskamiseks maabumise eelsel ööl. 777. pioneeri-maabumiskompanii alused kästi Virtsust Küdema lahte toimetada. Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks kavandati maabumine mootorkaluripaatidel Hiiumaa kagurannikul suurtükikandjate toetusel ning Sarve ja Heltermaa patareide vallutamine üllatusrünnakuga.
Tuletoetust pidid pakkuma rannakaitsepatareid mandrilt; Vormsi patareid pidid tulistama Hiiumaa idaranniku rannakaitsepatareisid. Saaremaal põhjarannikul Liikülas paiknev maaväe 512. rannakaitsepatarei sai ülesandeks julgestada mereala lääne pool Soela väina ja kooskõlas suurtükiväeülemaga nr. 114 aitama maha suruda vaenlase patareisid Hiiumaal.
Ristlejate juhataja sai ülesandeks korraldada hommikuhämaruses petterünnak Hiiumaa läänetipu (s.o Ristna) vastu ja julgestama maabumise ajal mereala läänetiiba.
Luftwaffe ülesandeks jäi vaenlase suurtükiväe purustamine Hiiumaa lõunatipus; pettemanöövrina tuli pommitada ka ülejäänud patareisid Hiiumaal. Maabumise alates pidi Luftwaffe pakkuma tuletoetust, pommitades tugipunkte ja vastupanupesi, maha surudes vaenlase suurtükiväe ja rünnates tema reserve.
Õhutõrje raskuspunkt määrati maabumispaika, kuid vaenlase lennuväe vastu tuli julgestada nii Virtsu-Kuivastu ülevedu kui ka Väikese väina tamm. 777. pioneeri-maabumiskompanii  aluste Küdema lahte jõudmisel tuli seal tagada nii õhutõrje kui ka meresihtmärkide tulistamine.


Siegfried

Nõukogude vägede visa vastupanu Sõrves nurjas plaani Beowulf III elluviimise. Staabiohvitserid koostasid uue plaani, mis sai nimeks „Unternehmen Siegfried“ ja mis vormistati 61. jalaväediviisi diviisikäsuna Sõrve langemise päeval, 6. oktoobril. Põhijoontes jäi plaan samaks, kuid operatsiooni juhtis nüüd 61. jalaväediviisi staap. Siiski oli mitu muudatust eeskätt maabumispaikade osas.
Saksa luureandmete ja ülejooksikutelt saadud teadete põhjal eeldasid kaitsjad endiselt, et rünnak lähtub Pammana poolsaarelt Saaremaa põhjatipus ja on suunatud Hiiumaa lõunakaldale. Üldjoontes pidaski see paika, kuid esimese laine üksused ei maabunud mitte Hiiumaa lõunarannas Sõru sadamas, vaid Hiiumaa lääne- ja idarannikul veidi põhja pool.
Mõlemad maabumisüksused – ida- ja läänegrupp – pidid tungima lõunasse, üllatama Hiiumaa lõunatippu kaitsvat vaenlast selja tagant ja vallutama Sõru sadama suuremate üksuste üleveoks. Maabumise järel tuli kohe julgestada Valgu-Vanamõisa joon, et tõrjuda võimalikud rünnakud põhja poolt. Saare lõunatipu vallutamise järel pidid üksused ümber pöörama ja edasi tungima kuni Võnküla-Lelu-Kaderna jooneni (ida-läänesuunaline mõtteline joon Kassari poolsaare kõrgusel).
Esimese laine idagrupiks oli tugevdatud 176. jalaväerügement ilma 6. kompaniita. Rügemendi toetuseks anti üks patarei mägisuurtükke 161. suurtükiväerügemendist, 161. pioneeripataljoni 2. kompanii, 161. sidepataljoni sideüksus, suurtükiväe tulejuhid ja 55. õhutõrjedivisjoni 1. kompanii ilma ühe rühmata. Üleveoks oli Erprobungsverband Ostsee üheksa MFP-parvlaeva, kaks Siebelfähre-lahinguparvlaeva kumbki kahe 7,62 cm suurtükiga, kolm tavalist Siebelfähre-parvlaeva (igaühel üks 55. õhutõrjedivisjoni 1. kompanii 2 cm õhutõrjekahur), üks suurtükikandja ja 170 ründepaati. Jalaväelased ronisid parvlaevadelt ründepaatidesse Hiiumaa ranniku lähedal. Merepäästeks oli varuks üks laatsarettlaev, 15 mootorpaati ja kolm ründepaati. Idagrupp väljus Taalikult Saaremaa kirderannikul. Pärast maabumist oli idagrupi esmaülesanne luua sillapea järgmiste lainete maabumiseks ning tungida läände kuni maanteeni lõuna pool Harju-Männikut ja sealt mereranda Sõru ja Rannaküla vahel.
Läänegrupp oli motoriseeritud ja jalgratastel. Selle tuumik oli tugevdatud 161. rekkepataljon, millele anti lisaks 151. ja 176. jalaväerügemendi 6. (jalgratta-)kompaniid, 151. jalaväerügemendi raskekuulipilduja-poolrühm ja kaks raskemiinipildujajagu, 161. pioneeripataljoni 3. kompanii ilma ühe rühmata, 161. tankitõrjedivisjoni (ülem major krahv Franz Adolf von Arnim, 1907–1943) üks rühm, 161. sidepataljoni üksus, 55. õhutõrjedivisjoni 1. kompanii üks rühm ja kirurgide grupp. Üleveoks oli 30 ründepaati, 777. pioneeri-maabumiskompanii neli suurt ja viis väikest pioneeri-maabumisalust ning viis miinitraalerit, igaühel üks 10,5 cm suurtükk. Merepääste eest hoolitsesid miinitraalerid ja ründepaadid. Pioneeri-maabumisalused said ranna lähedale sõita ning nendele lastitud veokid ja soomukid pidid sealt läbi madala vee ise kaldale sõitma. Ründepaatidel maabus esimene üksus, mis rajas sillapea ja julgestas selle.
Läänegrupp pidi teele asuma Küdema lahest Saaremaa põhjarannikul Pammana poolsaarest lääne pool. Grupp pidi kõigi maabunud jõududega ründama Leisu suunas ja sealt edasi kagusse Harju-Männiku peale, et saavutada kontakt idagrupi üksustega.
Maabumise tuletoetuse tagas suuurtükiväeülemale nr 114 allutatud suurtükivägi, mis jaotati kaheks grupiks. Kaugtulegrupp (Feka-Gruppe), mida juhtis 609. suurtükiväerügemendi (z.b.V.) ülem ja millesse kuulusid 511. raskesuurtükidivisjon, 436. raskesuurtükidivisjon ja maaväe 512. rannakaitsepatarei, pidi julgestama ülevedu ja esimeste lainete maabumist ning seejärel toetama pealetungi vastavalt eelvaatlejate andmetele. Lähitulegruppi (Naka-Gruppe) juhtis 161. suurtükiväerügemendi staap, millele allusid peale oma rügemendi veel 217. suurtükiväerügemendi IV divisjon ja 536. raskesuurtükidivisjon. Grupp pidi andma tulelööke tuvastatud vaenlase patareide, vastupanupesade ja reservide pihta Hiiumaa lõunarannikul ning hoolitsema suitsukatte tekitamise eest.
Teises järgus pidi saare lõunatipus Sõru sadamas maabuma 151. jalaväerügement (Gruppe Mitte) ilma 6. kompaniita, mis oli läänegrupis, kuid tugevdatuna 161. pioneeripataljoni 1. kompanii ja 161. tankitõrjedivisjoni 2. patareiga. Üleveoks olid Triigi lahes MRS 12 Nürnbergi 30 miinitraalimiskaatrit, Taalikul 13 Sibebelfähre-parvlaeva ning umbes kuus tundi pärast maabumise algust ka idagrupi Hiiumaale toimetanud ja siis Taalikule naasnud MFP- ja Siebelfähre-parvlaevad ning mootorpaadid. Paralleelselt pidi algama suurtükiväe, raskete jalaväerelvade ja sõidukite ja samuti vajalike varustusüksuste ja -asutuste ning muude üksuste ülevedu parvlaevadega.
61. jalaväediviisi kolmas rügement, 162. jalaväerügement seadis Küdema lahe ääres valmisolekusse ühe pataljoni, mida oli tugevdatud jalaväekahurite rühma ja tankitõrjekahurite rühmaga. See üksus oli plaanis Hiiumaale vedada naasvate läänegrupi laevadega, aga seda ainult juhul, kui pärast vastupanu murdmist Hiiumaa lõunatipus ei ole ülevedu üle Soela väina kohe võimalik.
Üleveo eest miinitraalimiskaatrite ja ründepaatidega vastutas 680. pioneerirügemendi ülem, ülevedu Siebelfähre- ja MFP-parvlaevadega oli Erprobungsverband Ostsee vastutusel. Pioneeriüksuste ülesandeks oli veel väljaõpe ülesõiduks ründepaatides ja miinitraalimiskaatritel ning suurematelt alustelt paatidesse asumiseks, Triigi ja Sõru sadamasildade töökorda seadmine ning maabumissilla ehitamine Soela väina lõunakaldale, teede korrastamine ja tähistamine ning liikluse tõkestamine punktides, mis olid vaenlase nägemisulatuses, eeskätt Pammana poolsaarel ja Triigi lahe ääres.



Balti laevastiku ja Punaarmee üksuste paiknemine enne dessanti

Hiiumaa lääneosa Kõpu poolsaarest lõuna pool kaitses III/167 koos 33. üksiku inseneripataljoniga ja saare idaosa kuni Heltermaani, kaasa arvatud Kassari, I/156 koos 36. üksiku inseneripataljoniga. Lisaks piirivalvekordonid ja rannakaitsesuurtükivägi. Hiiumaa kaitse juhtkond oli Kärdlas ja Tahkuna poolsaarel.



8.–11. oktoober. Ettevalmistused

8. oktoobril kell 24.00 läks XXXXII armeekorpuse juhataja käsuõigus allutatud üksuste üle ja kogu Saaremaal üle 61. jalaväediviisi ülemale ning diviis allutati otse 18. armee peakorterile.
9. oktoobril vahetati varem 161. rekkepataljonile allutatud 161. pioneeripataljoni 3. kompanii 1. kompanii vastu, sest viimase meeskond oli jalgratastel. 3. kompanii allutati 151. jalaväerügemendile. 162. jalaväerügement siirdi Koimla külla Edela-Saaremaal.
10. oktoobril kell 10–12.30 pidasid operatsioonis Siegfried osalevate maa-, mere- ja lennuväeüksuste juhatajad Kuressaare raekoja saalis nõu. 61. jalaväediviisi ülem andis teada, et X-päev on 12. oktoober. Selgus, et Fliegerführer Ostsee käsutuses on ainult kaheksa lennukit. Kindral Haenicke lubas 18. armee peakorterist lisa küsida. 13.40 teataski 18. armee peakorter üheksa lennukiga K.G. I/77 andmisest operatsiooni Siegfried käsutusse.
161. rekkepataljon harjutas Küdema lahes miinitraaleritele ja pioneeri-maabumisalustele ning 176. jalaväerügement Taaliku sadamas Siebelfähre- ja MFP-parvlaevadele asumist. Operatsiooni toetav suurtükivägi liikus plaanitud asukohtadesse. Pärastlõunal viidi 61. jalaväediviisi staap Leisisse.
Õhtul kell seitse palus 18. armee kindralstaabi ülem väegrupi Nord peakorterit, et pärast Hiiumaa vallutamist allutataks Lääne-Eesti saared nii kiiresti kui võimalik väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale või riigikomissariaadis Ostland asuvate kõigi väeliikide üksuste juhatajale (Wehrmachtsbefehlshaber), sest 61. jalaväediviisi vajati hädasti idarindel.
Riigikomissariaat Ostland koosnes Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene kindralkomissariaadist ja oli tsiviilokupatsioonivalitsuse all. Seetõttu juhtis ühel või teisel põhjusel riigikomissariaadi territooriumil paiknevaid Wehrmachti üksusi eraldi väejuhatus, Wehrmachtsbefehlshaber. Seda ametikohta täitis ratsaväekindral Walter Braemer (1883–1955). Eestile aga Wehrmachtbefehlshaberi volitused lõpuks ei ulatunudki, sest Eesti territooriumi tähtsuse tõttu väegrupi Nord lähitagalana allus tsiviilvalitsuse alla antud Eesti sõjaliselt väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale.
10. oktoobril tuli Triigi lahes randa aerupaat kolme punaarmeelasega 33. üksikust inseneripataljonist, kes olid sõitma hakanud Hiiumaa lõunarannikult. Neil oli kaasas nimekiri sidepidamise koodnimedega. Dokumendi järgi jagunes Hiiumaa kaitse põhja- ja lõunalõiguks. Põhjalõigu staap oli muldonnis 200 m põhja pool Kodeste kooli (Malvaste kabeli lähedal). Lõunalõigu staap oli Viiri külas 3–4 km Sõrult kirdes. Lõunalõigu ülem oli 33. inseneripataljoni ülem Aleksandr Morozov. Lisaks tema pataljonile kaitsesid saart I/156, III/167, 36. inseneripataljon, 39. suurtükiväepolgu II divisjoni 4. ja 5. patarei, 507. ja 508. õhutõrjepatarei, viimane Tahkunas, ning kuus rannakaitsepatareid. Kärdlas oli vahirood, Putkastes lennuväli ning Kärdlas, Heltermaal, Mudastes, Suuresadamas, Pallis ja Sõru sadamas piirivalvekordonid.
Sakslaste rünnakut oodati lõunast, mistõttu lõuna pool Emmastet Tärkma ja Lepiku vahel ehitati kiirkorras kaevikuid ja muldonne ning tööle olid rakendatud ka kohalikud elanikud. Sõru ja Hindu vahel oli 4–5 puitalust raskekuulipildujatele. Lõunakalda mineerimine oli plaanis, kuid sellega ei oldud veel alustatud. Jausa poolsaarel (ilmselt mõeldi Karjamaa nina) oli kaks 10 cm suurtükki. Ülejooksikud kinnitasid, et kindral Jelissejev on Hiiumaal (ta oli selleks ajaks küll juba tagalasse lennanud). Viimastel nädalatel olid suured loomakarjad Tahkuna poolsaarele aetud, igale talupidajale jäeti ainult üks lehm ja mõned lambad.
Oma ülejooksmise põhjusena nimetasid mehed oma kehva relvastust, millest sakslaste vastu ei piisa. Nemad olid ülejooksmiseks innustust saanud lennukilt alla heidetud lendlehest, millel oli kujutatud Wehrmachti poolt juba vallutatud ala. Mehed ütlesid, et sakslaste edust ei olda enamasti teadlikud ja valitses arvamus, et sakslasi tabab sama saatus, mis sai osaks Venemaale tunginud Napoleonile.
Ööl vastu 11. oktoobrit algas 176. jalaväerügemendi pealelaadimine Taaliku sadamas ja umbes kell kolm päeval sõitsid parvlaevad lõpuks välja. Õhtuks asusid kõik operatsioonis Siegfried osalevad üksused lähtepositsioonidele. 151. jalaväerügemendi komandopunkt oli Voitses (ilmselt Pöitse), 176. jalaväerügemendil Rahulas Pöidest loodes, 162. jalaväerügemendil Paadlas Kärla lähedal, 161. rekkepataljonil Murika metsavahitalus Pammana poolsaarel ja suurtükiväeülemal nr. 114 Karjas.
161. rekkepataljoni sõjapäeviku järgi algas Küdema lahes kella kolme paiku päeval läänegrupi sõidukite laadimine neljale suuremale ja viiele väiksemale pioneeri-maabumisalusele. Veeseis oli väga madal, mistõttu maabumisalused, mis tulid pioneeride rajatud ajutiste maabumisssildade juurde, jäid pärast sõidukite pealelaadimist põhjakividele kinni. Laadimine venis, mitu sõidukit, sh õhutõrjekahurite laskemoonavankrid ja pataljoni sideauto, jäid maha. Kahe juurde antud jalaväekompanii jalgrattad pandi miinitraaleritele, mis pidid ülevedu oma suurtükkidega julgestama. Kella kümne paiku õhtul viidi mehed ründepaatidega pioneeri-maabumisalustele. Pealelaadimise venimise tõttu algas keskööks plaanitud sõit alles kell 1.45.
Kell 10 õhtul kanti aga 61. jalaväediviisi lahingupäevikusse, et läänegrupp (s.o 161. rekkepataljon) sõitis kella 10 paiku Küdema lahest välja ja et 176. jalaväerügement (idagrupp) on juba merel. Ilmaennustus ei olnud soodus. Veidi enne kella kümmet uurisid diviisiülem ja diviisi 1. kindralstaabiohvitser (Ia) kindralstaabi major Joachim Clauß (1900–1944) veel kord ilma. Taevas oli selge ja tähine, Hiiumaa kohal silmapiiril oli näha virmalisi. Tuuleõhku on vaevu tunda. Diviisiülem otsustas ebasoodsale ilmale vaatamata mitte kasutada märgusõna „Scheibenhonig“, millega saanuks operatsiooni peatada.
Õhtul kell pool kaksteist teatas 18. armee peakorter 61. jalaväediviisile, et lisaks K.G. I/77 üheksale lennukile toetavad operatsiooni veel 10 lennukit.
Balti rannakaitsepiirkonna põhjasektori (SUS) staap ootas sakslaste maabumist. 11. oktoobril kell viis hommikul kehtestati valmisolek nr. 1, mis kell veerand kümme muudeti valmisolekuks nr. 2. Õhutõrje jäi kõrgemasse valmisolekusse. Keskhommikul saabusid lennukil МБР-2 Kärdla sadama juurde BOBR-i ülema asetäitja poliitalal diviisikomissar Gavriil Zaitsev ja 2. järgu kapten Maksimov.

Alljärgnev ülevaade päevade kaupa põhineb 61. jalaväediviisi ja 161. rekkepataljoni ning Balti rannakaitsepiirkonna põhjasektori (SUS) sõjapäevikul, kui ei ole teisiti nimetatud. SUSi sõjapäeviku sissekanded on säilinud kuni 19. oktoobrini. Kellaajad esitatakse nii, nagu on dokumentides. Tuleb meeles pidada, et sakslaste kellaaeg oli üks tund hilisem Moskva ajast.


12. oktoober

Kell 04.30 läksid 61. jalaväediviisiülem kindralleitnant Haenicke, mereväejuhataja „C“ kontradmiral Franz Claassen ja staabiohvitserid diviisi ettenihutatud komandopunkti Paaste rannas Saaremaal Hindu lähedal. Tähistaevas oli selge, paistis hele kuu, meri oli rahulik. Kuulati, kas Hiiumaa poolt, mis läbi käärpikksilma paistis silmapiiril tumeda varjuna, ei kosta laske või mootorimüra.
Kell 5.30 saadeti Hiiumaa kohale tiirutama lennukid, et nende mootorimüra varjutaks paadimootorite müra. Kell 6.15 käskis kindral Haenicke alustada mereväe pettemanöövritega ning 6.35 avada suurtükituli Hiiumaa lõunaranna pihta, tehes ühtlasi suitsukatet Pammana poolsaarel, et jätta mulje dessandist ja eksitada vaenlast oma jõude sealt ära tõmbamast.
Lääne pool Hiiumaad, kus valmistus maabuma läänegrupp, oli 161. rekkepataljoni sõjapäeviku järgi hoopis teistsugune olukord. Tugevad vihma- ja lumepöörised ning kohati kuni seitsmepalline tuul häirisid ülesõitu. Paljud jalaväelased jäid merehaigeks. Üheksa pioneeri-maabumisalust, 30 ründepaati slepis, sõitsid nelja miinitraaleri kaitse all esialgu otse põhja suunas ja võtsid Prähnu joonel kursi itta Hiiumaa poole. Mõned pioneeri-maabumisalused, mis tuule tõttu tagasi pöörasid, toodi miinitraalerite slepis järele. 10 kilomeetri kaugusel kaldast jäid miinitraalerid ankrusse ja julgestasid oma suurtükkidega kalda poole suunduvaid pioneeri-maabumisaluseid. Kolme kilomeetri kaugusel kaldast päästeti ründepaadid pioneeri-maabumisaluste slepist lahti ja esimese laine mehed astusid umbes kell 6.10 Prähnu lahe kaldal Hiiumaa pinnale. Neid võttis vastu kuulipilduja- ja püssituli. Arvati, et vastas oli umbes rühmasuurune üksus. Kella seitsme paiku jõudis esimese lainena maabunud löögiüksus (Stoßtruppe) Kitsa küla juures maanteeni ja moodustas seal sillapea. Oletati, et vaenlase kindlustused Hiiumaa läänekaldal on mehitamata. Nüüd said pioneeri-maabumisalused randuda. Sõidukid lossiti ühe kaldaäärse liivalaiu juures, kuid laiu ja kalda vahel läks aga meri uuesti sügavaks. Mõne kalda poole sõitnud sõiduki mootorisse tungis vesi ja need tuli slepis kaldale vedada. Jalgrattad toodi miinitraaleritelt järele pioneeri-maabumisalustel; poole kompanii jalgrattad jäid aga ühele miinitraalerile, sest laevad pidid 44. (Tohvri) patarei tugeva tõkketule tõttu põhja suunas eemalduma. Seejuures sai 5. miinitraalerite flotilli juhtlaev täistabamuse, kuid inimohvreid polnud. Kell kaks päeval naasid laevad kaotusteta Küdema lahte.
Tulistati ka maabuvaid jalaväelasi, kuid mürsud langesid pool kilomeetrit põhja pool.
SUSi komandant polkovnik Aleksei Konstantinov kehtestas kell neli hommikul valmisoleku nr. 1. Kell 6.25 käskis ta Nõmba roodul minna Käina piirkonda ja meremeeste salgal liituda Afanasjeviga (arvatavasti I/156 üks rooduülem). Nõmba rood oli arvatavasti ühe inseneripataljoni rood, mis seal kaitsepositsioone ehitas. Nõmbal peeti mõne päeva pärast äge viivituslahing.
Kell 7.35 teatas Tohvri rannakaitsepatarei (nr. 44), et neli transpordilaeva lähenevad Kitsa külale. 7.57 kandis 33. inseneripataljon ette, et 1000-meheline dessant maabus Kitsa küla juures ning maabunud sakslased liiguvad Kõrgessaare ja Tohvri peale, s.o piki Hiiumaa läänekalda maanteed nii põhja kui ka lõuna suunas. Samal ajal teatas Heltermaal asunud 293. rannakaitsepatarei ülem leitnant Aleksandr Titov, et patareid pommitasid kuus Junkers 88 lennukit. Kell kolmveerand üheksa hakkas vaenlase patarei Vormsilt  tulistama Heltermaa patareid ja sadamat.
Ka Kõpu poolsaare ja Hiiesaare patareid ning OVR Heltermaal teatasid lähenevatest vaenlase laevadest. Need olid sakslaste pettemanöövrid. Kell üheksa kandis 42. (Ristna) patarei ette, et seda tulistavad üks ristleja ja neli miinitraalerit. Pool üksteist teatas patarei, et surma sai kaks meest ja haavata üks.
Sel päeval oli võitlus ägedam Hiiumaa läänerannikul ja lõunatipus.
Kell 8.55 teatati SUSi staapi käsitsivõitlusest Haldi nina neemel. 9.35 saatis 33. inseneripataljon oma reservi Haldreka külla Nurste lähedal. See fikseeriti ka 161. rekkepataljoni sõjapäevikus: kell 8.30 tegi veoautodel kohale toodud Punaarmee rood Nurste lähistelt mitu rünnakut sillapeale, kuid paisati vastulöögiga laiali.
Kell 9.20 tegi läänegrupi (161. rekkepataljoni) ülem ooberstleitnant Botho von Frantzius ettepaneku muuta plaani. Kontakti saavutamiseks 176. jalaväerügemendiga soovitas ta liikuda mitte üle Kuusiku ja Kurisuu (Kurisu) mööda väikest teed Harju-Männiku juurde, vaid piki peateed üle Vanamõisa ja Emmaste. Seda sellepärast, et Vanamõisa ei olnud vaenlase käes, nagu varem oletati ja 176. jalaväerügement liikus edasi kiiremini kui eeldati (vt allpool). Pataljon tervikuna suutis pealetungile minna alles kell 11.30, kui kõik sõidukid olid kuivale maale jõudnud. Käsk oli kohe Leisut rünnata ja seal vastavalt vaenlase tegevusele kas üle Kurisuu või Kuusiku ja Tatermaa (Taterma) Harju-Männiku peale edasi tungida, et saavutada kontakt idagrupiga.
Kell 10.10 kandis Aleksejev (ilmselt Sõru piirivalvekordoni ülem) SUSi staapi ette, et sakslased vallutasid Emmaste ja punaarmeelased taganevad. See oli 176. jalaväerügement, mille I pataljoniga saavutas 161. rekkepataljon Viiri juures kokkupuute kell 13.30.
10.50 teatas 44. (Tohvri) patarei ülem, et tulistas 40 mürsku neid Saaremaalt tulistanud sakslaste patarei pihta.
Kell 11.40 käskis SUSi komandant Hiiumaa läänerannikul ja lõunatipus olevatel üksustel – 36. inseneripataljoni vanemleitnant Georgi Gorjunovi roodul, 33. inseneripataljoni leitnant Kovalenko rühmal ja Afanasjevi üksusel – ühineda III/167-ga ning lüüa sakslased ööseks Emmastest välja. Kell 12.40 teatas III/167 ülem SUSi staapi, et Nurstes käib lahing, on langenuid ja haavatuid ja et 7. roodu ülem on langenud. 13.15 käskis SUSi komandant saata III/167-le Luidjale appi mereväelaste salga koos tanketi ja soomusautoga. Kell kaks käskis SUSi komandant 44. (Tohvri) patarei ülemal leitnant Mihhail Katajevil edastada 33. inseneripataljoni ülemale kapten Aleksandr Morozovile korraldus rünnata vaenlast Nurstes ja ühtlasi teatada, et III/167 võitleb Nurstest lõuna pool. 15.25 vastas leitnant Katajev, et side Morozoviga puudub ja et ta tulistab Sõru sadamasilda tulnud kaatreid.
Sõru sadam Hiiumaal 1930. aastatel. Erich Wirnhofi foto. Eesti Meremuuseum SA, MM F 1073/9
 Idagrupi maabumine sujus lihtsamalt. Kell 6.06 teatas idagrupi juurde antud 161. suurtükiväerügemendi II divisjoni eelvaatleja, et grupp maabus kell 5.40 ilma vastupanu kohtamata Harju-Männiku lähedal ja et 176. jalaväerügemendi II pataljon liigub läände. Kell 7.10 andis aru 176. jalaväerügement ise: maabuti ilma vastupanuta kell 5.20, kuid kaks kilomeetrit põhja pool plaanitud kohast. Kell seitse oli rügement teatanud esimesest nõrgast vastupanust Valgu ja Harju vahel ning poole tunni pärast teatati ka, et pool seitse kohati vastupanu Prassi juures lõuna pool Harjut.
Kell 7.20 käskis kindral Haenicke miinitraalimiskaatritel ja parvlaevadel Taaliku sadamast Triigi lahte sõita. Arvestati Hiiumaa lõunatipu kiire vallutamisega, mis lubas ülejäänud üksused üle Soela väina vedada. Kell 14.45 käskis diviisi 1. kindralstaabiohvitser major Clauß lastitud parvlaevadel Triigi lahest Soela suunas välja sõita.
Kell kolm pärast lõunat kanti 61. jalaväediviisi sõjapäevikusse, et idagrupp murdis nõrga vastupanu Harju-Männiku ja Prassi juures ning tungis Emmastesse, kus kohtus 161. rekkepataljoniga. Sealt edasi vallutati üheskoos umbes kell pool neli Sõru sadamasild, mis langes tervena sakslaste kätte. Vaenlase suurtükiväest tulistas peamiselt 44. patarei Tohvris (saksa dokumendid nimetasid seda asukoha järgi Hindu küla lähedal Hindu patareiks; sakslaste kasutatud 1: 200 000 Eesti kaardil Tohvri kohanime polnud). Erprobungsverband Ostsee ülem mereväekapten Rieve sai enne poolt nelja käsu saata Taalikul lastitud parvlaevad mitte enam Soela väina, vaid otse Sõrule. Samal ajal anti 151. jalaväerügemendile käsk alustada pealelaadimist. Kell neli naasid 777. pioneeri-maabumiskompanii maabumisalused (kas neist ei tulnud tagasi, põhjust ei nimetata), mis olid läänegrupi Hiiumaale vedanud, Küdema lahte.


Tohvri patarei vallutamine

Selle päeva kõige ägedam lahing peeti õhtupoolikul 44. Tohvri patarei pärast. Kell viis õhtul läksid 176. rügemendi jalaväelased rügemendi jalaväekahurite ja 161. suurtükiväerügemendi haubitsate toetusel rünnakule. Kell kuus teatati, et venelased olid patarei õhku lasknud ja see langes sakslaste kätte. SUSi sõjapäeviku teated on palju dramaatilisemad. Kell viis edastati 44. patareile korraldus tulistada välja kogu laskemoonavaru ja oodata edasisi korraldusi. Kell 17.40 teatas patareiülem leitnant Katajev, et patarei on sisse piiratud, vaenlane on traattõkke juures ning patareid tulistavad suurtükid ja lennukid; et ta põletas koodid ja palus edasised käsud anda lahtise tekstiga. 17.55 käskis SUSi staabiülem polkovnik Pavel Saveljev leitnant Katajevil tegutseda vastavalt olukorrale, pimedani vastu pidada ja siis koos isikkoosseisu ja relvastusega läbi murda. Kell kuus vastas Katajev, et suurtükitornide toide katkes ja vaenlane on hõivanud sõjaväelinnaku. 18.01 käskis polkovnik Saveljev leitnant Katajevil kogu laskemoon vaenlase pihta otsesihtimisega välja tulistada, rebida end vaenlasest lahti, eemalduda ja minna kogu relvastusega I/156 ülema major Aleksandr Stoljarovi juurde, kellele alluvad üksused kaitsesid Hiiumaa idaosa ja Kassari saart. Veerand tunni pärast saadeti täpsustus: ühineda major Morozovi 33. inseneripataljoni üksustega, murda granaatidega läbi ja liituda üheskoos Stoljarovi pataljoniga. Raamatus „Таллин в огне“ avaldatud mälestuskatkes kirjutab poliitohvitser Nikolai Pustovalov, et ellujäänud suutsid välja murda Pühalepa juures asuva patareini – ilmselt siis 130 mm patareini nr. 293 Heltermaa lähedal.
Tohvri patarei vallutamist juhtis 176. jalaväerügemendi 3. kompanii ülem Hans-Gotthard Pestke (1914–2001), kes sai selle eest Raudristi rüütliristi. Tema suunati 1944. a. Sõjaväeakadeemia kindralstaabikursustele, teenis sõja lõpus 12. Luftwaffe-välidiviisi staabis ja langes Briti sõjavangi. 1956–1972 teenis Bundeswehris, oli muuhulgas 25. langevarjurite brigaadi ülem ja läks erru ooberstina.
Tohvri patarei ülem leitnant Mihhail Katajev (s. 1916) esineb mitmes Punaarmee sõjakaotuste nimekirjas kui teadmata kadunud alates 6. oktoobrist 1941. Ilmselt pani sõjaväebürokraatia Sõrve lahingute lõpu kuupäeva paljudele BOBR-i sõduritele ja ohvitseridele, kellest hiljem midagi ei kuuldud, unustades täiesti, et Katajevi patarei oli Hiiumaal, mida kaitsti veel kaks nädalat. Teistel andmetel langes Katajev haavatuna vangi ja suri sõjavangis. SUSi sõjapäeviku sissekande järgi teatas OVRi jälgimis- ja sideteenistus 14. oktoobri hommikul, et Kõrgessaare juures kogunes 20 haavatud või teistest maha jäänud Katajevi patarei inimest ja Katajev ise suundus SUSi komandopunkti.
Tohvri patarei kaitsmisele on pühendatud peatükk Juri Vinogradovi ülalnimetatud raamatus; selles peatükis esitatud kangelasloo ja ajalootõe vahekord jääb vastuseta küsimuseks; kuid Vinogradovi väidet, et hitlerlasi langes hulgakaupa, 61. jalaväediviisi kaotuste päevaaruanne ei kinnita.


 

Tohvri tuletorn 1930. aastate teisel poolel. Hiiumaa Muuseumid SA, HKM F p1003:7 F 5889





Tohvri patarei hävitamine lubas alustada ülevedu Pammana poolsaarelt üle Soela väina. Õieti algas see juba varem: 151. jalaväerügemendi ülem Walther Melzer kirjutab oma ülalmainitud uurimuses, et Gruppe Mitte, mille tuumikuks oli tema rügement, ülevedu ründepaatidel ja miinitraalimiskaatritel Pammana poolsaare tipust Hiiumaa lõunatipu Rannaküla randa algas kell kolm hoolimata Tohvri patarei tulest. Siiski jäi üks kolmandik grupist päeval üle vedamata kõrge laine ja päramootorite jäätumise tõttu ning esialgu üle vedamata jäänud mehed jõudsid keskköö paiku Sõru sadamasse esimeste parvlaevadega. Öösel katkes parvlaevaliiklus, sest kõrge lainetus viis ära mereteed tähistanud poid.
Kell kolmveerand kuus anti käsuõigus Hiiumaal 176. jalaväerügemendi ülemale ooberst Robert Sattlerile, kuni diviisiülem ise Hiiumaale jõuab. Pool seitse jaotas diviisiülem vastutusalad Hiiumaa lõunaosas. 176. jalaväerügemendi I pataljon (ülem major Hans Budning, 1896–1944) pidi julgestama sillapead Valgu teeristis Emmaste-Käina maanteel. 151. jalaväerügemendi vastutusala oli lääne- ja 176. jalaväerügemendil idarannikul. Kahe rügemendi eraldusjoon kulges kõrgendikust 13 (Lelu lähedal) üle kõrgendiku 14 (Palgiselja juures), Harju-Männiku teekäänaku, Kurisuu ja Emmaste kuni Rannaküla „R“-ini kaardil (Hiiumaa lõunatipp). Nähti ette, et vajadusel tuuakse Hiiumaale 389. jalaväerügemendi III pataljon ja allutatakse 176. rügemendile. Õhtul kella 11-ks oli sisse seatud ühendus jalaväerügementide ja 161. rekkepataljoni vahel. Sillapead mererannal Külamaast (tänapäeval Külama) läänes jäid 151. rügemendi vastutusalasse, sest julgestuskaalutlustel tõmmati 161. rekkepataljoni maabumiseskadron sinna tagasi.
SUSi sõjapäevikusse kanti kell seitse õhtul, et III/167 lõi vaenlase taganema ja Nurste on punaarmeelaste käes. Samal ajal teatas Hiiumaa idarannikut kaitsva I/156 ülem major Stoljarov, et udu varjus lähenes Hõralaiule Heltermaalt põhjas mitu kaatrit ning kaatritelt lasti vette aerupaadid. Heltermaa patarei sai käsu maabujad hävitada. Pärast kella üheksat õhtul jõudis vanemleitnant Boriss (?) Tihhomirov (mitte segi ajada SUSi väljaõppeülema major Tihhomiroviga) koos 33. inseneripataljoni rühma ja nelja suurtükiga Nurstesse III/167 ülema major Mihhail Andrejevi käsutusse. Õhtul pärast ühtteist jõudis vanemleitnant Gorjunovi (36. inseneripataljoni rooduülem) salk Valgu küla põhjaservale, kuid sidet major Andrejevi pataljoniga ei olnud. Salk oli kaotanud 10 meest langenute ja 20 haavatutena. SUSi staap käskis salgal edasi liikuda, lüüa vaenlane välja Emmastest ja Sõrult ning seada sisse side III/167-ga.
61. jalaväediviisi kaotuste aruannete järgi ohvitserid sel päeval viga ei saanud, küll aga langes 14 alamväelast, haavata sai 46 ja kolm meest jäi teadmata kadunuks.



13. oktoober

Hospidal oli õhtuks Tahkuna poolsaarele ümber paigutatud. Hommikul kell üks kandis SUSi sanitaarteenistuse ülem 2. järgu sõjaväearst Vladimir Laptuhhin ette, et sanitaarautobuss 26 haavatuga saadeti Tahkunast Lehtma sadamasse. Kell 1.35 toodi Käinast teise sanitaarbussiga hospidali 20 Gorjunovi salga haavatut. Kella kolme paiku lahkus kaater nr. 276 Partizan Lehtma sadamast 31 haavatuga Osmussaarele.
SUSi sõjapäevikusse kanti kell 2.10, et Kärdlas hakkas lund sadama. Kell neli teatas sõjaväetehnik Aleksejev (leitnandile vastav auaste; võib olla Ivan Aleksejev 5. miinitraalerite divisjonist), et vanemleitnant Gorjunovi ja Afanasjevi salk läks Valgu külas pealetungile, kuid side puudus, sest polnud sideväelasi. Gorjunov palus täiendust, sest palju mehi oli rivist välja langenud.
Samal ajal kandis III/167 tagalaülem vanem (staršina) Mihhailov ette, et tagasiteel Nurstest kohtas ta Puski teel umbes 50 punaarmeelast ja -laevastiklast eesotsas leitnant Ivan Gluhhoviga (I/156 rühmaülem), kes olid teel Kärdlasse. Kell pool kuus hommikul teatas III/167 ülem, et tungib parajasti Nurstest neli kilomeetrit lõuna pool Emmaste suunas. Sakslased tulistavad ägedalt miinipildujatest. SUSi komandant Konstantinov käskis tungida Emmastesse, ühineda seal vanemleitnant Gorjunovi salgaga ning hävitada vaenlase üksused Emmastes ja lõunarannikul.

Saksa 3,7 cm tankitõrjekahur PAK 36. Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, KLM ET 739:23 R

Kell 10.15 tegi ettekande vanemleitnant Gorjunov. Ööl vastu 13. oktoobrit võitles tema üksus Valgu külas. Pealetung oli korratu, sest mõned rühmaülemad – leitnant Gudkov ja nooremleitnant Šugovinov – ei täitnud käsku. Luureandmetel ja kohalike elanike teatel oli Valgu külas kuni kaks pataljoni sakslasi 45 mm suurtükkide (tegelikult 3,7 cm tankitõrjekahurid, mis olid 61. jalaväediviisi relvastuses. TH), raskekuulipildujate ja miinipildujatega, kes olid muutnud iga maja tulepunktiks.
Vanemleitnant Gorjunov palus täienduseks tule- ja elavjõudu. Mehed polnud kaks ööpäeva maganud. Viis nooremkomandöri oli rivist välja langenud. Salk oli kaitsepositsioonil Valgu küla põhjaserval. SUSi komandant ja sõjakomissar pataljonikomissar Moissei Bilenko käskisid positsiooni korralikult kindlustada ja pimeda saabumiseni vastu pidada. Komandant lubas saata 120 mm miinipilduja, mis tuli seada positsioonile lõuna pool Jausa küla. SUSi juhtkond tunnustas Gorjunovi ja tema meeste tegevust. Lisati, et käsu täitmata jätnud ohvitserid oleks tulnud maha lasta. Telefoni- ja raadioside III/167-ga katkes kell 11.
61. jalaväediviisi sõjapäeviku päevakokkuvõtte järgi liikus 176. jalaväerügemendi I pataljon Valgu sillapealt mööda Valgu-Jausa teed kuni Kassari teeristini (Võnküla juures, tänapäeval Luguse külas). Sealt suunati 3. kompanii Kassarisse, vastupanu oli nõrk. Õhtuks riivistas kompanii Kassari põhjapoolse (SUSi dokumentides idapoolne) väljapääsu. Kassaris jäi kotti roodusuurune üksus, mis kavatseti järgmisel hommikul alistada. Rügemendi II pataljon pööras Valgu teeristist vasakule ja liikus üle Ulja, Ligemaa (Ligema), Kuriste ja Aadma Luguse ümbrusse. III pataljon jäi Jausasse.
Punaväelased Kassaris 1941. aastal. Hiiumaa Muuseumid SA, HKM F p378 F 33
SUSi sõjapäeviku ülevaade on mõnevõrra üksikasjalikum. Kell 12.40 käskis polkovnik Konstantinov 36. inseneripataljoni rooduülemal kapten Mihhail Golovanil kaotusi vältides Nõmbasse taganeda ja valmistada ette Orjaku sadama õhkimine. 13.20 teatas (arvatavasti Käinast) piirivalvekordoni ülem Aleksejev, et Valgult saabus kaks Afanasjevi salga autot ja et kaitsjad taganevad Jausa suunas. 13.40 käskis polkovnik Konstantinov 33. inseneripataljoni 2. roodu rühmaülemal vanemleitnant Dmitri Perepelitsõnil (ta võis olla rooduülema asetäitja või kohusetäitja, sest dokumentides nimetatakse teda vahel rooduülemaks) minna oma inimestega Käinast parempoolset teed mööda (ilmselt üle Luguse ja Aadma) Jausasse, selgitada välja vaenlase üksuse suurus ja see hävitada. Vastase vasturünnaku korral taanduda lahinguga, et Gorjunovi üksused saaksid lahkuda. Putkaste (lennuvälja?) isikkooseis saata Käinasse ja võtta asula ees sisse kaitsepositsioon. Väärtuslik vara ja majapidamine saata Lehtmasse. 15.15 saabus teade, et Gorjunovi üksus oli Jausas sisse piiratud. 15.40 käskis Konstantinov Käina piirivalvekordoni ülemal hakata Käinat kaitsma, abiks saadeti I/156 üks rood. 16.40 sai Heltermaa patarei käsu tulistada Karjaküla (?) ja Jausa teeristi 50–60 mürsuga. 17.15 käskis Konstantinov Aleksejevil luua tõke Kaigutsi, Selja ja Nõmme ümbruses Käinast läänes, pidada vastu pimedani ja selgitada välja vaenlase asukoht, et tema pihta saaks avada rannakaitsepatareide tule. 19.40 andis ta käsu I/156 ülemale Stoljarovile minna Käina kaitsele ja mitte lubada vaenlast Käina-Kärdla maanteele.
Samal ajal valmistati juba ette järgmist kaitsepositsiooni Nõmba juures, mis on kõrgendik umbes poolel teel Käinast Kärdlasse. Kell kaheksa õhtul sai leitnant Semjonov polkovnik Konstantinovilt käsu koonduda Nõmbas, katta seal Käina suund ja tagada kapten Golovani roodu taganemine Tempa (Nõmbast idas) suunast. Veidi hiljem edastas major Anatoli Tihhomirov SUSi staabist I/156 ülemale käsu võtta maha kõik tulepositsioonid ja koonduda Pühalepa mõisa (ilmselt Suuremõisa) piirkonda. kell 21.25 teatati leitnant Semjonovi saabumisest Nõmbasse koos poole isikkoosseisuga. Ülejäänud mehed pidid hiljem tulema I/156-st. Polkovnik Konstantinovil oli plaan pidurdada vaenlast Hiiumaa kagurannikul ja peatada sakslaste edasiliikumine Nõmba juures, mille ümberhaaramine oli raske.
21.45 sai OVR-i ülem loa saata Kärdlast Osmussaarele kolm kaatrit 50 haavatuga.
22.45 tulistas 42. Ristna patarei Mardihansu küla 149. Palli patarei Õngu küla Hiiumaa läänerannikul.
Öösel ja hommikul veeti üle Soela väina ülejäänud 151. jalaväerügemendi üksused ning 217. jalaväediviisi 389. jalaväerügemendi III pataljon. 151. rügement liikus kahe pataljoniga – I vasakul ja III paremal tiival – piki Hiiumaal läänerannikut, möödus 161. rekkepataljoni üksustest, surus maha vaenlase nõrga vastupanu ja vallutas pärastlõunal Haldi-Kaderna piirkonna. III pataljon jäi Vanamõisa. Rügemendi komandopunkt oli Leisu külas. Samal ajal liikus 389. jalaväerügemendi III pataljon idapoolset teed mööda, õhtul oli pataljoni komandopunkt Valgu külas. 161. rekkepataljon liikus esialgu 151. jalaväerügemendile allutatuna selle järel, pööras Nurste juures paremale ning vallutas üle Kuusiku ja Leetselja liikudes Tatermaa-Aadma ümbruse. Õhtuks oli pataljoni komandopunkt Kuristes. Pataljoni sõjapäeviku järgi kohati Nurstes hommikul tugevat vastupanu (vt eespool, III/167), kohalike elanike sõnul oli seal kuni 1000 meest. Vastupanu suudeti murda alles pärast kõigi eskadronide ja raskerelvade kohalejõudmist ning Luftwaffe toetusel. Õhtul oli pataljoni positsioonid Aadmast (6/176), üle Kuriste (staap ja pool 6/151-st, ilmselt ootas teine pool veel oma jalgrattaid. ja 161. pioneeripataljoni 1. kompanii) Leluni (161. rekkepataljon). Keskpäeval saavutati Palgiseljal kokkupuude 176. jalaväerügemendiga.
161. rekkepataljon kaotas sel päeval neli langenut ja kaheksa haavatut. Diviis tervikuna kaotas 11 alamväelast langenu ja 24 haavatuna. Ohvitseridest sai Vanamõisas surma 151. jalaväerügemendi III pataljoni 9. kompanii 25aastane rühmaülem reservleitnant Bernhard Farnsteiner Königsbergist; 176. jalaväerügemendi 14. (tankitõrje)kompanii ülem ülemleitnant Eck sai haavata.
Päeval hakati Hiiumaale vedama 162. jalaväerügementi. Kell viis jõudis III pataljon 777. pioneeri-maabumiskompanii maabumisalustel Prähnu randa ja allutati 151. jalaväerügemendile.
Diviisiülem otsustas õhtul edasiliikumise peatada, et oodata suurtükiväe ja laskemoonavankrite ülevedu. Seda raskendas kitsas, ainult ühe sõiduki laiune Sõru sadamasild ja madal veeseis. Mereväel paluti uurida maabumisvõimalusi Orjaku sadamas.
Vastvalminud Orjaku sadamasild 1930. aastatel. Eesti Meremuuseum SA, MM F 5449
Ühtlasi taotles 61. jalaväediviisi ülem mereväelt Hiiumaa operatsiooni käsutusse miinitraalimiskaatreid, mis olid teinud head tööd diviisi varustamisel.
Pärast suurtükiväe päralejõudmist kavatses diviisiülem paigutada pealetungi raskuspunkti paremale tiivale, vallutada Hiiumaa idaosa ja Kärdla ning seejärel koondatud jõududega hävitada vaenlane Tahkuna ja Kõpu poolsaartel. Senisest nõrgast vastupanust ja sõjavangide ütlustest ning Saaremaa kogemusest järeldades eeldati, et kaitsjad koondavad oma peajõud kas Kõpu või Tahkuna poolsaarele. Esialgu oletati, et pigem Kõpu poolsaarele, mis pikkuse ja kitsuse tõttu sarnanes Sõrvele ja oli kaitseks sobivam. 162. jalaväerügement pidi riivistama Kõpu poolsaare, et ülejäänud rügemendid ja rekkepataljon oleksid tiivalt julgestatud ja saaksid Hiiumaa idaosas edasi tungida.


14. oktoober

61. jalaväediviisil sõjapäeviku järgi ööl vastu 14. oktoobrit vaenlasega kokkupuudet ei olnud. Kõigil kolmel lahingugrupil (151. ja 176. jalaväerügement ning 161. rekkepataljon) kästi teha reket põhja ja ida suunas ning võtta vastase maha jäetud alad kohe oma valdusse. 176. rügemendi 3. kompanii hävitas vaenlase vägede riismed Kassaris ja võttis 70 sõjavangi. Varasel pärastlõunal hakkas rügement koostöös Luftwaffega Käinat ründama. I pataljon liikus mööda rannaäärset teed, veel üks pataljon aga saadeti üle Kassari vaenlase selja taha. Vaenlane osutas otserünnakule märgatavat vastupanu, mis murti alles Luftwaffe toetusel ja üle Kassari liikunud pataljoni jõududega. Hõivati teerist Käina ja Putkaste mõisa juures, millega kindlustati rünnaku jätkamine Kärdla suunas lõunast ja idast ning täiendavate jõudude juurdetoomise võimalus.
Vaade Käina kirikule 1940. aastal. Fotograaf E. Wirnhoffi (Emmastes) foto. Rahvusarhiiv, EAA.5266.1.1237.102
Endiselt oodati järele suurtükiväge.
Rekkeandmetest järeldati, et vaenlane kavatseb kindlustuda Kõpu poolsaarel, sest kõik rekkesalgad, mis lähenesid Kõpule viivatele teedele, sattusid kohe suurtükitule alla.
Ka kaitsjad koondasid oma jõude ja pidasid viivituslahinguid. Seda kajastab SUSi sõjapäevik õige üksikasjaliselt.
Veidi pärast keskkööd käskisid polkovnik Konstantinov ja pataljonikomissar Bilenko I/ 156-l koonduda SUSi komandopunkti piirkonda Tahkuna poolsaarel. Pataljoniülem major Stoljarov pidi pärast Heltermaa 293. rannakaitsepatarei ülema leitnant Aleksandr Titovi ja tema meeskonna lahkumist õhkima Heltermaa sadama. Enne kella üht öösel käskisid Konstantinov ja Bilenko 39. suurtükiväepolgu II divisjoni ülemal vanemleitnant Birjukovil saata kaks suurtükki 6. patarei ülema alluvusse Tarestesse Tahkuna poolsaare kirdekaldal. Suurtükid jõudsid sinna kella viie paiku. Kell kaks käskis Bilenko 33. inseneripataljoni 2. roodu rühmaülemale vanemleitnant Perepelitsõnile allutatud haubitsatel teha 10–15 kogupauku Valgu pihta ja siis relvad Nõmbasse vedada. Pärast kolme sai 149. Palli patarei ülem Sergei Tšesnov käsu koondada oma inimesed SUSi varukomandopunkti piirkonda, kuhu ta jõudis oma 58 mehega pärast kuut ja võttis sisse kaitsepositsiooni 36. inseneripataljoni ülema alluvuses paremal tiival. Enne kella viit käskisid SUSi komandant ja komissar vanemeitnant Perepelitsõnil paigutada üks rühm Kassari idapoolse tammi Hiiumaa-poolse otsa kaitseks ja panna valmis granaadid vaenlase soomukite vastu. Perepelitsõn jõudis sinna hommikul pool üheksa.
Pärast kella üheksat käskis SUSi staabi väljaõppeülem major Tihhomirov major Stoljarovi I/156-l võtta sisse kaitsepositsioonid Tahkuna poolsaare jalamil Malvastest Taresteni. Kell 9.50 teatas 39. suurtükiväepolgu II divisjoni ülem kapten Birjukov, et Suuresadama kai (Kärdlast kümmekond kilomeetrit kagus) on õhku lastud. Nooremseersant Averin ja viis alamväelast, neljast Maksim-raskekuulipildujast koosneva õhutõrjerelva meeskond, saadeti koos oma relvaga Lehtma sadama julgestuseks.
Kella 10 ajal teatati sakslaste miinipildujatulest Käina pihta. Vastuseks käskis SUSi suurtükiväeülem major Brantševski leitnant Titovi patareil Käina piirkonda tulistada. Enne kella 12 saabus patarei kohale aga Junkers 88. Tahkuna 316. patarei teatas pärast kella 12, et lähenevad viis И-16 ja üks И-153 hävitaja, kuid Junkers oli jõudnud juba patareid pommitada, sest 13.10 teatas leitnant Titov, et lennukipomm tabas patareid ning oli langenuid ja haavatuid (18 inimest); ühe suurtüki meeskonnas sai üks mees surma ja kõik ülejäänud haavata.
Nõukogude lennukite ilmumist kinnitas ka 61. jalaväediviisi sõjapäevik – vaenlase lennuvägi kuue „Rataga“ (sakslaste hüüdnimi И-16 kohta) ilmus esimest korda Hiiumaa operatsiooni jooksul välja keskpäeva paiku 176. jalaväerügemendi kohal, aga oli täiesti passiivne.
Kell kaks pärast lõunat käskis polkovnik Konstantinov 36. inseneripataljoni ülemal saata ühe rühma kahe kergekuulipildujaga positsioonile Kanapeeksi küla (õieti metsavahikoha) juurde Kärdlast linnulennult u viis kilomeetrit lääne pool. Ilmselt pidi see rühm julgestama Nõmba kaitsepositsiooni tagalat mõne piki läänerannikut põhja poole tungiva Saksa üksuse rekkesalga võimaliku läbimurde eest. Kapten Birjukov II suurtükiväedivisjonist sai käsu saata rekkesalk Tempa suunas, Nõmba positsioonist ida poole.
Kell 14.10 pommitasid sakslased Kõpu tuletorni, kolm meest sai haavata.
Kell pool kolm käskis SUSi staap 149. (Palli) patareil tulistada Sülluste küla. Tulistati pool tundi. Ilmselt oli tulistamise põhjus ühe 33. inseneripataljoni roodu (ülem vanemleitnant Gorohhov) võitleja Sahharovi teade, kes oli teel Õngult Hütile sakslaste kätte vangi sattunud, kuid põgenema pääsenud. Sahharovi väitel oli Süllustes tugevdatud kompanii kahe suurekaliibrilise miinipilduja, tankitõrjekahuri ja käsileegiheitjatega.
15.20 käskis SUSi varustusülem 2. järgu kapten Aleksei Krat saata Nõmbasse 250 inimese toidumoon. Niisiis oli Nõmbas umbes nii palju mehi positsioonidel. Seal olid kaitsel 33. inseneripataljoni 2. rood ja I/156 2. rood, kaitse üldjuht oli kapten Mihhail Golovan. Kell neli teatas 33. inseneripataljoni 2. roodu ülem leitnant Jakov Radovski oma isikkoosseisu suuruse: 124 meest, üks raske- ja kaks Degtjarjovi kergekuulipildujat.
Enne kella viit õhtul teatas kordoniülem Aleksejev, et mööda Kassari idapoolset tammi liigub Valli (lennuvälja) suunas kuni kompanii sakslasi koos kolme tanketiga. 293. patarei ülem Titov sai käsu avada tuli, kuid ei saanud, sest patareid pommitas parajasti Saksa lennuk. Seetõttu käskis polkovnik Konstantinov 316. Tahkuna patareil ja 12. Hiiesaare patareil Kassari tammi tulistada.
Enne kella kuut teatas III/167 ülem, et vastase tugevdatud kompanii liigub Hütilt (Sülluste lähedal) Kõrgessaare suunas ja ähvardab Kõpu poolsaare peajõududest ära lõigata. Vastu saadeti meremeeste salk. Kella seitsme ajal teatas SUSi staabiohvitser major Sergei Pervejev, kes oli III/167 juhtimise haavata saanud major Mihhail Andrejevilt üle võtnud, et vastane pöördus Hüti suunalt Käina poole tagasi. Polkovnik Konstantinov käskis meremeeste salga tagasi Posti teeristi saata.
Olukord oli raske ka Hiiumaa idakaldal. II suurtükiväedivisjoni ülema kapten Birjukovi kinnitamata teadetel oli vaenlane Tempa külas, st Heltermaa patarei selja taga. SUSi komandant käskis leitnant Titovil anda paar kogupauku Tempa pihta, seejärel hävitada „kogu majapidamine“ ja minna Kärdlasse. Kell 18.25 kandis 36. inseneripataljoni roodülem vanemleitnant Gorjunov ette, et oli teinud rekke Putkaste lennuväljani. Valli lennuväljast paremal on väike grupp vaenlasija Käina juurest kostab tulistamist. Kell 18.40 teatas kapten Molodõhh (ilmselt Fedor Molodõhh Balti laevastiku õhukaitse õhuvaatlusteenistustest, kes küll mõne dokumendi järgi oli jäänud kadunuks juba augustis Tallinna evakueerimisel), et Tempas käib lahing. Veidi aja pärast teatas Birjukov, et Tempas siiski vaenlast pole.
36. inseneripataljoni roodülem kapten Golovan teatas õhtul enne üheksat, et tema juurde jõudis 33. ehituspataljoni sõdur Malafejev ja teatas, et Valli piirkonnas maandusid kaks või kolm vastase lennukit. SUSi komandant käskis Golovanil saata rekkerühma asja uurima, selgitada välja vaenlase jõudude suurus ja rünnata teda granaatidega. Õhtul pool kümme teatas Golovan, et Valli lennuväljal maandus kuus Saksa lennukit. Järgmisel hommikul enne seitset selgus siiski, et mingeid lennukeid ei olnud.
61. jalaväediviis kaotas sel päeval kolm alamväelast langenu, neli haavatu ja kolm teadmata kadununa. Ohvitseride seas kaotusi polnud.


15. oktoober

Pärast keskööd käskis polkovnik Konstantinov 42. Ristna patareil Õngut tulistada.
Kell veerand kuus hommikul teatas 36. inseneripataljoni roodülem Golovan, et tema rekkeüksuse autot tulistati Putkaste poolt. Tehti kindlaks vaenlase kaks kolonni kuni 700 põhiliselt kuulipildujate ja automaatidega relvastatud mehega Putkastes ja Valli lennuvälja suunal. I/156 2. rood väitis olevat hävitanud 40 vaenlast. Oma kaotused olid täpsustamisel. 33. inseneripataljoni 2. rood ja I/156 2. rood hajutati lahingus, koondumispaigaks määrati Nõmba.
Enne kella kuut lõpetas Tahkuna 316. patarei Putkaste tulistamise. Välja lasti 45 mürsku.
Pool kaheksa hommikul teatas vanemleitnant Ivan Artjušin 149. Palli patareist, et tema Kõpu tuletorni saadetud rekkeüksus jõudis tagasi. Leiti tugeva pommitamise jäljed. Ei tuletornis ega ümbruskonnas ei leitud ei sakslasi ega oma mehi. Tuletorni uks oli seestpoolt lukustatud, koputamisele keegi ei vastanud. SUSi juhatus käskis OVRi Kärdla jälgimis- ja sideteenistuse (SNIS) ülemal vanemleitnant Juri Šepelevil 54. vaatluspost Kõpus uuesti mehitada.
Enne kaheksat teatas 36. inseneripataljoni rooduülem kapten Golovan, et tema juurde jõudis 33. inseneripataljoni 2. roodu rühmaülem vanemleitnant Perepelitsõn järelejäänud 45 mehega. Nad olid Valli piirkonna läbinud eelmisel õhtul kell 19.20 ilma vaenlast kohtamata. Tema roodu Panovi, nooremleitnant Grigori Bugajevi ja leitnant Ivan Nekljudovi rühmad löödi Käinas laiali, neljandast, nooremleitnant Pavel Romanovi rühmast, tuli ainult 15 meest.
Kell 11 kandis III/167 juhtimise üle võtnud major Pervejev ette, et Õngul vaenlast ei ole. Ka elanikud on Õngult lahkunud peale ühe vana naise. Rannakaitsepatareide tuli oli tekitanud külas suuri purustusi.
Enne keskpäeva jõudis vaenlase tagalast kapten Golovani juurde üks punaarmeelane, kes teatas, et nägi eelmisel õhtul Putkaste lennuväljal mõisa hoonetes 50–60 sõdurit, kaheksat mootorratast, üht miinipildujat ja liikursuurtükki, nelja tanketti ja veel umbes 200 sõdurit idapoolse Kassari tammi juures, kus oli varem 39. suurtükiväepolgu II divisjoni 122 mm haubits.
Putkaste mõisa peahoone (Põllutöökool) 1940. aastal. Hiiumaa Muuseumid SA,  HKM Fp 2505:1 F 12058
Pärast kella kolme teatas kapten Golovan SUSi staapi, et Nõmbasse jõudsid leitnandid Ivan Glazov ja Ivan Maštšenko ning üks seersant I/156 2. roodust, kes olid lahinguväljalt lahkunud, oma mehed maha jätnud ja Kärdlasse sattunud. Polkovnik Konstantinov käskis abinõud tarvitusele võtta kuni mahalaskmiseni.
15.20 teatas III/167 poliitjuht Nikolai Lebedev, et Murrolt naasnud ratsareke vaenlast ei avastanud. Rekkerühmad saadeti Hütilt Käina teele ja Õngule.
18.15 käskis polkovnik Konstantinov Aleksejevil (ilmselt leitnant Pjotr Aleksejev, oli millalgi 167. laskurpolgu tankitõrjeroodu ülem) saata kuni rühmasuurune tugevdatud rekkesalk Nurste piirkonda.
Ainus selle päeva lahinguepisood 61. jalaväediviisi sõjapäevikus puudutab 176. jalaväerügementi. Rügemendi rekkeüksus avastas päeval, et Heltermaa suunal on üsna nõrgad vaenlase jõud. Seepeale otsustas rügemendiülem ooberst Sattler moodustada motoriseeritud üksuse, mis vallutas üllatusrünnakuga Heltermaa patarei. Enne seda olid venelased patarei õhku lasknud. Seejärel liikus üksus edasi kuni Tempa külani, kuhu jäädi öökorterisse. Selle eduteate peale käskis diviisiülem kogu rügemendi Tempani järele tõmmata.
SUSi sõjapäeviku järgi teatas 12. Hiiesaare patarei kell 18.40, et vaenlast on märgatud Pühalepa kiriku juures. Kell 19.55 teatas II suurtükidivisjoni ülem kapten Birjukov, et vaenlane on juba Tempa juures ja 12. patarei sai käsu avada tuli Tempa pihta. Samal ajal teatas III/167 mootorimürast Õngul, mille pihta kästi 149. Palli patareil tuli avada.
21.50 kostis Kärdla sadamas doti juures plahvatus. Tundub, et SUSi staapi haaras kerge paanika. Polkovnik Konstantinov käskis 2. järgu kaptenil Kratil kuulutada välja valmisolek nr. 1 ja võtta sisse kaitse Paluküla kiriku juures. Samuti käskis ta meremeeste salgal minna Paluküla kiriku juurde ja vaenlane hävitada. Meremeeste salk väljus kell pool üksteist. 2. järgu kapten Krat sai samuti käsu saata viivitamatult 15 ratsanikku Kärdlast lõuna poole kuni Prählani, kes pidid seal tee ääres kaitsepositsioonile asuma. Samal ajal käskis suurtükiväeülem major Brantševski 12. Hiiesaare patarei ülemal kapten Grigori Korgunil tulistada 3–4 mürsku teele Paluküla kiriku juures. 26. (Tahkuna 130 mm) patarei tegi igaks juhuks kaks lasku ka Palade pihta. Need mürsud langesid Hiiesaare patarei lähedale.






Paluküla kirik 1930. aastatel. Vaade kirdest. Helene Fendti foto. Hiiumaa Muuseumid SA, HKM Fp 2406:23 F 10767






Pärast kella 10 õhtul läks polkovnik Konstantinov Kärdlasse ja juhtimise võttis üle staabiülem polkovnik Saveljev. Enne keskkööd teatas SUSi operatiivkorrapidaja, et öösel kella 22 ja kaheksa vahel liigub kaater koos pargasega slepis Ristnast ümber Hiiumaa Lehtmasse. Ilmselt oli tegu 42. Ristna patarei evakueerimisega, sest järgmisel päeval kanti SUSi sõjapäevikusse, et 42. patarei materiaalosa oli likvideeritud ja isikkoosseis liikus 149. Palli patareisse.
Saksa üksuste ülevedu Saaremaalt jätkus ka 15. oktoobril. Osaliselt motoriseeriti 161. suurtükiväerügemendi I divisjon, milleks kasutati 436. raskesuurtükidivisjoni ja 161. tankitõrjedivisjoni veokeid. Divisjoni üks patarei anti 151. jalaväerügemendi alluvusse Hiiuma lääneosas, kaks patareid ja 536. raskesuurtükidivisjon aga allutati 176. jalaväerügemendile Hiiumaa idaosas.
Sõjavangide ütlustest oli selgunud, et kaitsjad on oma jõud koondanud mitte Kõpu poolsaarele, vaid Tahkuna poolsaarele ja Kärdlasse. (Tahkunas oli Hiiumaa kõige võimsam, 180 mm 316. rannakaitsepatarei.)
Sel päeval kaotasid sakslased ühe alamväelase langenu, neli haavatu ja kaks teadmata kadununa.
Diviisiülem andis 16. oktoobriks uue rünnakukäsu:
176. jalaväerügement pidi liikuma Tempalt piki kaldateed põhjaloodesse ja vallutab Tahkuna poolsaare idapoolsed juurdepääsud;
161. rekkepataljon pidi ründama üle Käina ja Nõmba Kärdlat;
151. jalaväerügement pidi järgnema rekkepataljonile sama teed mööda, et tagada toetus ja tungida kontaktis 176. jalaväerügemendiga Tahkuna poolsaarele;
162. jalaväerügemendi III pataljon pidi võtma üle julgestuse 151. jalaväerügemendi lõigus, kuniks ülejäänud 162. jalaväerügement üle Soela väina veetakse, põhja suunas ründab ja juurdepääsu Kõpu poolsaarele riivistab.


16. oktoober: Nõmba lahing ja Kärdla langemine

Hommikul enne nelja teatas 39. suurtükiväepolgu II divisjoni ülem vanemleitnant Birjukov, et Fursovi meremeeste salk liikus mööda Kärdla-Hellamaa maanteed ilma vaenlast kohtamata kuni Paladeni. Palade koolimaja põles. Kell kuus hommikul käskis SUSi staabiülem polkovnik Saveljev saata Fursovil üks tugevdatud rekkesalk kuni teeristini Suuremõisa ja Pühalepa juures. Tunni aja pärast teatas Fursov, et salk jõudis Tempani, kus olid traattõkked – sinna oli eelmisel õhtul peatuma jäänud 176. jalaväerügement – ning vaenlane tulistas neid miini- ja kuulipildujatest ning automaatidest.
Kell 3.25 oli 36. inseneripataljoni rooduülema kapten Golovani juurde toodud leitnant Filipp Davõdov, I/156 rooduülem, kes oli vahepeal vangi langenud ja põgenema pääsenud. Ta teatas, et eelmisel pärastlõunal kell neli oli vaenlane Putkastest viies kolonnis liikuma hakanud. Enne seda olid nad Kogri ja Vaemla ümbruses. Kolonnides oli umbes 350 meest.
61. jalaväediviisi sõjapäeviku järgi algas 176. jalaväerügemendi pealetung kell 6.20 ja enne kella kaheksat jõuti Partsi ja Harju juurde. Leitnant Davõdovi kirjeldatud kolonnid olid aga 161. rekkepataljoni üksused, mis mööda Käina-Kärdla maanteed liikudes vallutasid kiiresti Kreiandi ja Valli külad, kuid takerdusid kell 8.30 Nõmba juures punkriliini taha, kus olid kaitsel kapten Golovani mehed.
Kell pool üheksa hommikul teatas 12. Hiiesaare patarei SUSi staapi, et kaks suurtükki langesid detailide purunemise tõttu rivist välja ja varuosi enam ei ole. Kolmandat suurtükki sai kasutada, kuid piiratult: laskekaugus 12–40 kaabeltaud (2–7,5 km) ja alles oli 250 lasukomplekti. Kell 10 läks seegi rivist välja. Nüüd käskis polkovnik Konstantinov suurtükid ja ülejäänud materiaalosa õhku lasta. Pärast keskpäeva aga oli patarei linnakust kuulda kuulipildujatuld ning kolmveerand üks teatas vanemleitnant Birjukov, et Hiiesaare patareist kostis tugev plahvatus. Kell üks aga avas Hiiesaare patarei tule Paluküla kiriku pihta. Hiljem enam SUSi sõjapäevikus 12. patareist juttu ei ole. 61. jalaväediviisi sõjapäeviku järgi vallutas 176. jalaväerügement kella 11 paiku (saksa aeg) Paluküla ja ründas seejärel Hiiesaare patareid, mis kahe kompanii jõududega peagi vallutati. Venelased olid patarei õhku lasknud.
SUSi staap pelgas, et sakslased murravad läbi Kärdlasse. Kell 10.10 käskis polkovnik Konstantinov Kärdla sadama õhku lasta.
Kell 10.40 teatas SNIS-i 52. Kärdla post, et põles Kärdla kalevivabrik.
Kärdla kalevivabriku varemed. Helene Fendti foto, 25. jaanuar 1942. Hiiumaa Muuseumid SA, HKM Fp 1068:111 F 6566
Sakslased Nõmba kaitseliinist läbi murda ei suutnud. Kell 9.20 kandis kapten Golovan ette, et temale alluvaid üksusi Nõmbal tulistatakse kuuli- ja miinipildujatest. Major Anatoli Tihhomirov SUSi staabist käskis 39. suurtükiväepolgu II divisjoni ülemal Birjukovil saata talle allutatud Fursovi meremeeste salk viivitamatult tagasi SUSi komandopunkti, et see reservina Nõmbale suunata. Meremeeste salk jõudis Nõmbale keskpäevaks. Samal ajal teatas kapten Golovan, et vaenlane tungib Käina suunalt Nõmbale ja tellis lennuväe toetuse. Lõppema hakkas ka polgu- ja pataljonimiinipildujate (st 120 ja 82 mm) laskemoon. Kell 13.20 tegi 316. Tahkuna patarei kümme lasku 800 m Nõmbast lõuna poole.
Kell 10.20 (saksa aeg) käskis 61. jalaväediviisi ülem ühe 176. jalaväerügemendi pataljoni Partsist mööda väikest teed üle Loja edelasse suunata, et rünnata punaväelaste Nõmba positsioone selja tagant ja toetada 161. rekkepataljoni rünnakut. Pataljon hakkas liikuma kell üks pärast lõunat.
Kell kaks kandis kapten Golovan polkovnik Konstantinovile ette, et oli oma positsioonidel. Vaenlane tulistas miinipildujatest ja oli poole kilomeetri kaugusel. Vahepeal peletasid Balti laevastiku lennuväe hävitajad Saksa lennukid minema, kuid viimased naasid peagi ning pommitasid ja tulistasid raskekuulipildujatest Nõmba positsioone. Golovan tellis suurtükituld Nõmbast 800–1000 m lõuna poole Käina maanteest vasakule. Laskemoon hakkas otsa lõppema: seda ei jätkunud ei 122 mm ega 76 mm suurtükkidele, 120 mm miinipildujatele oli veel 18 lasku, puudu oli ka 82 ja 50 mm miinipildujate laskemoonast. Punaväelased olid hävitanud kaks vaenlase soomukit, kuid haavatuid oli palju, neid polnud millegagi vedada, samuti oli langenuid. Golovani üksusel arsti ei olnud ja ta tahtis haavatud saata SUSi komandopunkti juurde sidumispunkti. Ta oli siiski optimistlik – vaenlasi oli ainult 350 meest, viis soomukit, üks raske- ja kaks keskmist miinipildujat (originaalis üks polgu- ja kaks pataljonimiinipildujat. Wehrmachtil 1941. aastal 12 cm (raske)miinipildujat veel polnud, tegu oli kas trofeerelvaga või ajas Golovan midagi segi.)
Samal ajal edenes 176. jalaväerügemendi pealetung Kärdla suunas. SUSi varustusülem kapten Aleksei Krat teatas kell 14.45 Lehtma sadamast, et sakslased sisenesid kalevivabriku suunast Kärdlasse. 15.20 käskis polkovnik Konstantinov Fursovi meremeeste salgal sakslased Kärdlast välja lüüa, kuid 176. rügement surus punaväe vastupanu suurtükitulega maha ja vallutas linna enne pimeduse saabumist.
161. rekkepataljon ei suutnudki Nõmba positsiooni läbi murda. Õhtul kell viis jõudis mööda Käina-Kärdla maanteed kohale 151. jalaväerügement, mis saatis ühe pataljoni rekkepataljoni vasakut tiiba pikendama. 151. jalaväerügemendi pataljon tõusis rünnakule, kui hakkas juba hämarduma, kuid ei saavutanud vähimatki edu ja peatas pimeduse saabudes edasiliikumise. 176. jalaväerügemendi pataljon, mis üle Loja punaväe Nõmba positsiooni tagalasse liikus, saatis ühe kompanii Tubala peale, mis aga ei sundinud vaenlast oma positsioone loovutama. Pataljoni ülejäänud kompaniid sisenesid õhtul Nõmba külla, kuid ei saavutanud kontakti ei 161. rekkepataljoni ega ka mitte 151. jalaväerügemendi pataljoniga, sest vaenlane kaitses end umbes ühe kilomeetri pikkusel rindelõigul ebatavaliselt visalt. Kompanii, mis ründas Tubalast piki teed Nõmba suunas, ei suutnud Nõmbani läbi murda ja naasis ööseks Tubalasse.
Õhtul võttis 151. jalaväerügement rekkepataljoni lõigu üle ning viimane liikus Tempasse, kus jäi diviisistaabi käsutusse. 61. jalaväediviisi komandopunkt seati õhtuks üles Putkastes. Päeva jooksul oli Hiiumaale veetud ka 162. jalaväerügemendi põhijõud, mis koondati õhtuks Kaderna ümbrusse Hiiumaa läänerannikul.
Nõmba vaade kookkaevuga. Helmut Hagari foto. Mai-juuni 1940. Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 924:11
Hiiumaa läänerannikul kaitses oleva III/167 poliitjuht Nikolai Lebedev kandis kell pool neli ette, et Nurstesse saadetud rekkerühma teatel olid Mänspel väikesed vaenlase rühmad. Nurstes oli üks soomuk, kuni kompanii mootorrattureid ja veel üks väiksem üksus. Osa üksusi oli Õngul ja Käinas. Major Pervejev, kes oli pataljoni juhtimise üle võtnud, teatas õhtul kell kümme, et Nurstesse jõudnud rekkesalga teatel seal vaenlast polnud, küll aga olid sakslased Männamaa külas.
Hiiumaa kirdekaldal I/156 juurde kinnitatud salga ülem teatas kell 16.30, et tankitõrjekahuri meeskond hävitas kolm vaenlase soomukit. 17.20 peeti Lehtma teeristil Kärdlast läänes kinni 48 taganejat, kes paigutati samale (?) teeristile ja allutati 149. Palli patarei ülemale kapten Sergei Tšesnovile. Tšesnov oma meestega oli kaks päeva varem toodud oma patareist SUSi komandopunkti käsutusse.
Õhtul pool üksteist teatas 2. järgu sõjaväearst Laptuhhin, et 28 haavatut paigutati Osmussaarele viimiseks kaatritele. Kergemalt haavatud jäeti ilmselt Hiiumaale, langenute arvu kohta teateid ei ole. Sakslastele oli see päev kaotusterohke. Surma sai üks reservleitnant, 161. tankitõrjedivisjoni 3. kompanii rühmaülem. Raskelt sai haavata reservleitnant Schlüter, 176. jalaväerügemendi 14. kompanii rühmaülem, ning kergelt teine reservleitnant, 161. rekkepataljoni 2. eskadroni ülem, ja 161. pioneeripataljoni 1. kompanii ülem leitnant Holte. Alamväelasi langes 12, haavata sai 36 ja üks mees jäi teadmata kadunuks.


17. oktoober

Sel päeval koondas SUSi juhatus allesjäänud kaitsjad kaitseliini taha, mis oli rajatud Tahkuna poolsaare jalamile Tarestest idakaldal kuni Mudasteni läänekaldal. Käina-Kärdla maanteed mööda edasi tunginud sakslasi Nõmbal tõkestanud üksused tõmmati tagasi põhja poole. Üks põhjusi oli Hiiumaa idarannikul edasi tunginud 176. jalaväerügement, mis vallutas Kärdla ja ähvardas Nõmba positsiooni selja tagant. Samuti jäeti 17. oktoobril maha Kõpu poolsaar.
Pärast keskööd teatas saare lääneosas paikneva III/167 ülema kohusetäitja major Pervejev, et oli saatnud rekkerühma lõuna suunas, kuid see polnud veel Nõmba juures lahingut pidanud kapten Mihhail Golovani roodu (33. inseneripataljon) juurde jõudnud. Kell pool neli kandis rühm ette, et tuvastas Mänspe külas vaenlase jalaväeüksuse. SUSi komandant käskis Fursovi mereväelaste salgal selle hävitada. III/167 poliitjuht Nikolai Lebedev teatas enne kella nelja, et saatis rekkeüksused Tihu-Männamaa, Õngu ja Nurste suunas. Õngule saadetud rühm jõudis tagasi pool üheksa ja teatas suurte vaenlase jõudude koondumisest Õngul. Pool kümme kandis teine salk ette, et oli Tihu-Männamaa juures kokku põrganud soomukiga tugevdatud vaenlase üksusega, mis nende salga hajutas.
Kell 6.50 käskis SUSi suurtükiväeülem 149. Palli patareil tulistada Õngut ja 26. Tahkuna patareil Kärdlat. Pärast kella seitset oli 42. Ristna patarei ülem kapten Fjodor Volkov koos isikkoosseisuga 149. Palli patareisse siirdunud. Ristna patarei jäeti maha, et meeskond Kõpu poolsaarele kotti ei jääks.
Kell 10 kanti Saksa 61. jalaväediviisi sõjapäevikusse, et vaenlane oli öösel Nõmba positsioonid maha jätnud. 151. jalaväerügement liikus kohe edasi kuni Tubalani, et sealt läände ja loodesse pöörata ning suur maantee Kärdlast lääne pool Risti juures läbi lõigata. Kuid esialgu kadus rügement hoopis sohu ja metsa, nii et isegi sidet ei suudetud korraldada.
176. jalaväerügement tungis Kärdlast edasi Tareste suunas. Paremal tiival jõudis allutatud 389. jalaväerügemendi III pataljon mere äärde, vasakul tiival 176. jalaväerügemendi I pataljon aga maanteesillani ühe kilomeetri kaugusel Tarestest. Kell üks pärast lõunat kirjutati 61. jalaväediviisi sõjapäevikusse, et Tareste ja silla vahel avastati punkrid, mis keskpäevaks Luftwaffe õhutoetusel vaenlasest puhastati. Seejärel takerdus 176. jalaväerügemendi edasiliikumine aga läbimatutele tõketele, mis olid ehitatud risti-rästi langetatud suurtest puudest ning julgestatud traattõkete ja miinidega. Nende taga olid tugevad betoonist ja palkidest punkrid.
Nooremleitnant Jakov Nestertšuki 507. õhutõrjepatarei positsioonid olid Tahkuna poolsaare loodejalamil Mudastes. Kell 12.40 käskis SUSi suurtükiväeülem patarei ette valmistada maapealsete sihtmärkide tulistamiseks kaitse vasakul tiival, s.o Tareste juures. Lehtmas paiknenud 508. õhutõrjepatareid ründas pärast keskpäeva seitse korda üks Luftwaffe lennuk. Oli haavatuid.
Tahkuna poolsaarel Malvastest Taresteni oli kaitsel major Stoljarovi I/156 koos allutatud üksustega, nende hulgas mobiliseeritud eestlastest ehitusüksus kapten Vassili (?) Rebjakovi juhtimisel. Pärast keskpäeva küsis major Stoljarov SUSi komandandilt, mida eestlastega peale hakata. Polkovnik Konstantinov käskis jätta eestlased senisesse asukohta tulepesade väljaehitamist jätkama.
Kell 13.40 käskis Konstantinov allutada kella neljaks Tarestes paikneva 36. inseneripataljoni ülemale major Dubrovskile Tahkuna poolsaare suurtükiväeüksuste isikkoosseisu, kokku 310 meest: 30 meest raskekuulipilduja ja kahe kergekuulipildujaga vanemleitnant Leonid Galanini (Tahkuna 26. rannakaitsepatarei ülem, jäi Hiiumaal teadmata kadunuks) juhtimisel, 80 meest ühe raske- ja ühe kergekuulipildujaga Nikiforovi (kapten Aleksei Nikiforov, 316. Tahkuna 180 mm rannakaitsepatarei ülem) juhtimisel, 30 meest kergekuulipildujaga nooremleitnant Jakov Nestertšuki (507. õhutõrjepatarei ülem) ning samuti  30 meest kergekuulipildujaga nooremleitnant Viktor Martõnovi (508. õhutõrjepatarei ülema abi) juhtimisel, 60 meest kahe kergekuulipildujaga suurtükidivisjonist ja 80 meest Afanasjevi (I/156) juhtimisel. Need mehed pidid likvideerima sakslaste läbimurdekatse Tareste piirkonnas. Afanasjevi üksus – mis oli olnud põhja pool Kanapeeksi metsavahikohta ja võidelnud koos Golovani salgaga Kanapeeksi pärast (vt allpool) – jõudis Tarestesse pärast kella kahte ning teel vaenlasega kokku ei puutunud. Kell pool neli teatas Martõnov, et saatis 20 meest, kuid see-eest kaks kergekuulipildujat.
Kella kolme ajal (Moskva aeg) teatas I/156 ülem major Stoljarov, et sakslased liiguvad umbes jalaväekompanii suuruse üksusega Kärdlast Lehtma suunas ning et Saksa miinipildujad tulistasid rannikult Tareste küla ja punaväelaste eesliini. Seda kinnitas ka 36. inseneripataljoni teade. Pataljonil kästi okastraat valmis panna ning öö jooksul julgestada ja mineerida kaitsetõkete esine ala.
Poole kolmeks oli 61. jalaväediviisi staabile päeva esimese poole tegevusest ette kandnud ka 151. jalaväerügement. Pärast seda, suure vaevaga oli tungitud läbi soo ja metsa, peeti lahing Kanapeeksi metsavahikoha pärast. Seal oli vastas 36. inseneripataljoni rooduülema kapten Mihhail Golovani salk, mis oli Nõmba juurest taganenud. Sellest kokkupõrkest teatati SUSi staapi kell 10.20 (Moskva aeg). SUSi komandant käskis I/156 ülemal major Stoljarovil saata Afanasjevi salk Golovani salgale appi ja rünnata vaenlast tiivalt. Õhtul kell kolmveerand seitse teatas major Stoljarov, et Kanapeeksi metsavahitalus on kuni kompanii sakslasi miinipildujatega. Kell seitse käskis SUSi suurtükiväeülem major Brantševski 26. Tahkuna patareil Kanapeeksi talu pihta tuli avada. Sakslaste edasiliikumist suudeti sedavõrd takistada, et 151. jalaväerügement suutis õhtuks suurele maanteele saata ainult julgestused, mis põrkusid samadele tõketele, mille taha oli takerdunud 176. jalaväerügement. Rügemendid sel päeval kokkupuduet ei saavutanudki. 36. inseneripataljoni rooduülem Naidjonov teatas õhtul SUSi staapi, et sakslased (s.o ilmselt maanteele jõudnud 151. jalaväerügemendi julgestused) on 800 meetri kuni kilomeetri kaugusel Tahkuna-Kärdla teeristist.
162. jalaväerügemendi edasiliikumine Hiiumaa lääneosas oli edukam. I pataljon liikus mööda läänekalda teed, II ja III pataljon aga mööda metsateed Tihu metsavahikoha kaudu Sülluste peale, et saavutada eesmärk – Kõpu poolsaare riivistamine – mitmelt suunalt. I pataljon jõudis peaaegu vastupanu kohtamata kõrgendiku nr 24 juurde (Mardihansu lähedal) ja tungis õhtuks tugevate kaitsepositsioonideni Nõmme kiriku (Puski õigeusu kirik) juures. Seal üritasid venelased vastupealetungile minna.
III/167 poliitjuht Nikolai Lebedev oli enne keskpäeva teatanud SUSi staapi vaenlase kolonni liikumisest poolteist kilomeetrit Puski kirikust lõuna pool. Polkovnik Konstantinov käskis 149. Palli patareil tulistada sinna 100 mürsku. Kell 13.15 astus lahingusse leitnant Nikolai Zahhartšenko allüksus, mis võitles III/167 vasakul tiival. (Zahhartšenko oli 33. inseneripataljoni rühmaülem, kes jäi 1941. a. sügisel teadmata kadunuks. Ülalviidatud teadmata kadunud inseneripataljonide ohvitseride nimekirjas teda aga pole.) 13.25 teatas Nikolai Lebedev III/167 komandopunkti vahetusest.

162. jalaväerügemendi III pataljon murdis vastupanupesad Sülluste, Hüti ja Kiivra juures, saavutas pimeduse saabumise ajaks kontakti I pataljoniga ja vallutas Villamaa. II pataljon suundus Hüti juurest Tahkuna poolsaare suunas ja tegi reket kuni Isabellani. Õhtul kell kaheksa oli rügemendil käsk jätta I pataljon julgestuseks Villamaa juurde ning tungida põhijõududega edasi Tahkuna poolsaare suunas.
Kell 21.45 teatas III/167 ülema kt major Pervejev SUSi staapi, et Puski ja Luidja olid sakslaste käte langenud ning Kõpu poolsaar seega ära lõigatud. 22.40 teatas 149. Palli patarei ülema asetäitja Ivan Artjušin patarei mahajätmisest, mis oleks muidu samuti ära lõigatud.
SUSi 36. inseneripataljoni rood, mis oli kaitsel Reigis (s.o 162. jalaväerügemendi II pataljoni vastas), oli juba hommikupoolikul Tahkuna poolsaarele peakaitseliini taha taganenud.
Enne kella nelja pärastlõunal küsis SUSi varustusülem 2. järgu kapten Aleksei Krat polkovnik Konstantinovilt, mida hakata peale kariloomadega. Viimane ei lubanud kariloomi niisama hukata, vaid käskis anda meestele kolmekordne toidunorm. Õhtul pool kaksteist käskis ta hospidali ülemal kõik haiged ja haavatud kella poole üheks öösel Lehtma sadamasse vedada, kuhu Osmussaarelt pidi saabuma kuunar „Kron“. Järgmise päeva varahommikul selgus, et kuunar ei ole merekõlblik. Polkovnik Konstantinov käskis selle viivitamatult remontida, rõhutades eraldi, et selleks rakendataks kvalifitseeritud tööjõudu.
Sel päeval oli peetud manööversõda – sakslased liikusid ettevaatlikult edasi ja punaväelased koondasid oma jõud viivituslahinguid pidades Tahkuna kaitseliini taha. Lahingute väikesest intensiivsusest ning SUSi rannakaitsesuurtükkide tulelöökide napist efektiivsusest annavad tunnistust sakslaste väikesed inimkaotused: langes kolm ja haavata sai 13 alamväelast. Ohvitseridest langes Palukülas langes 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni patareiülem ülemleitnant Joachim Diebig (1915–1941). 176. jalaväerügemendi 14. (tankitõrje)kompanii rühmaülem reservleitnant Strich sai haavata.
*         *         *
Saksa kõrgemates peakorterites arutati 17. oktoobril samuti Lääne-Eesti saarte vallutamisega seotud küsimusi. 18. armee 1. kindralstaabiohvitser ooberstleitnant vabahärra Mauritz von Strachwitz kirjutas oma 61. jalaväediviisi kolleegile major Claußile, et diviisi äravedu Hiiumaalt pärast operatsiooni lõppu on võimalik ainult üle Virtsu, sest mereväe teatel oli Haapsalu ja Hiiumaa vaheline meri mineeritud ja selle demineerimine oli väga raske. Oli ette näha suuri transpordiprobleeme, sest üle Suure väina oldi võimelised päevas vedama ainult ühe pataljoni (diviisis oli 10 jalaväepataljoni, lisaks muud üksused).
18. armee taotles üht lennugruppi, mis toetaks 61. jalaväediviisi eelseisval Osmussaare vallutamisel. Fliegerführer Ostsee oli teatanud 18. armeele, et alates 18. oktoobrist Luftwaffe lennukid enam 61. jalaväediviisi toetada ei saa. Samal ajal oli Hiiumaa väiksuse ja vaenlase suure väekontingendi tõttu edu saavutamine ainult üllatusmomendile lootes või pettemanöövreid kasutades väike. Rünnaku toetamine mandrilt suurtükitulega ei olnud viletsate vaatlusvõimaluste tõttu aga piisav. Luftwaffe toetus oli hädavajalik ja väegrupi Nord peakorter lubas edastada taotluse 1. õhulaevastikule.
Enne keskööd teatas merevägi 61. jalaväediviisile, et parvlaevaliiklus Triigi-Orjaku liinil oli võimalik, kuid miiniväljade tõttu ei saa parvlaevad liikuda Orjaku ja Vormsi vahel.
18. armee ülemjuhatuse arvates piisas saarte okupatsiooniväeks ühest tugevdatud jalaväerügemendist (kaks pataljoni Saare- ja Muhumaal, üks Hiiumaal) ning ranniku julgestamiseks ja Vormsi mehitamiseks tuli moodustada Eesti omakaitse. Rannakaitsepatareide paigutus sõltus mereväe vajadustest. Mereala julgestamine, samuti järelvedu ning ühendus saarte ja mandri vahel jäänuks mereväe mureks. Järgmisel päeval aga teatas väegrupi Nord ülemjuhatus, et lahingute lõpu järel tuleb saared niipea kui võimalik allutada väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale (see tähendas mitmesuguste julgestusüksuste rakendamist okupatsiooniväena) ning 61. jalaväediviis tervikuna võimalikult kiiresti idarindele saata.


18. oktoober

18. oktoobri hommikul alanud 176. ja 151. jalaväerügemendi läbimurre Tahkuna poolsaarele soikus peagi. Ilma aeganõudva ja hoolika rekketa kõige nõrgema vastupanuga kohtade leidmiseks ei olnud raidtõkked läbitavad. Neid ei saanud ka kõrvaldada, sest puutüved, mille vahel olid miinid, olid omavahel okastraadiga kokku seotud. Seetõttu tuli teha tõketesse väikesed läbipääsud käsitsi. Reke punkriliini suunas oli võimalik alles pärast raidtõketest läbi tungimist. 151. rügemendi parem ja 176. rügemendi vasak tiib ei saavutanud omavahelist kontakti, kuigi 176. jalaväerügement oli saatnud oma I pataljoni vasakule tiivale lisaks ka III pataljoni.
Hommmikul kell pool seitse jõudsid SUSi vana komandopunkti juurde (ilmselt Malvaste koolimaja lähedal) III/167 ülema kohusetäitja major Pervejev ja poliitjuht Nikolai Lebedev koos 136 mehega. 6.50 teatas I/156 ülem major Stoljarov, et sakslastel on Kanapeeksi talus kuni kompanii suurune üksus. 26. patarei tulistas kell 7.15–7.42 sinna 20 mürsku. Stoljarov teatas SUSi staapi, et mürsud tabasid hästi.
Malvaste koolimaja. Foto 1970.–1980. aastatest. Hiiumaa Muuseumid SA, HKM Fp 723:25 F 6959
Kell 9.40 käskis polkovnik Konstantinov 36. inseneripataljoni ülemal major Dubrovskil, kes juhtis kaitset kaitseliini vasakul tiival Tarestes, saata välja kaks rekkerühma: ühe Kärdla suunda ja teise Kärdla-Lehtma tee suunda põhja pool suurt maanteed kuni Ristini. I/156 ülem major Stoljarov sai käsu saata kuni rühmasuurune rekkeüksus Kanapeeksi ja Risti-Koidma suunda. 36. inseneripataljoni roodülem leitnant Stepan Kazakov pidi saatma kuni rühmasuuruse rekkesalga Posti-Koidma-Kidaste suunas ja tagasi. Nendest käskudest võib järeldada, et Tahkuna poolsaart riivistavat kaitseliini julgestasid 33. jas 36. inseneripataljoni ning I/156 üksused.
Kell 11 käskis major Anatoli Tihhomirov SUSi staabist 36. inseneripataljoni ülemal major Dubrovskil maha võtta valvepostid Kootsaare ninalt ja veel ühelt neemelt. Samal ajal sai 26. patarei käsu tulistada Kärdla maanteed kuni Lehtma teeristini. 12.55 käskis SUSi staabiülem 33. inseneripataljoni 2. roodu ülemal leitnant Jakov Radovskil kõik oma üksusest mahajäänud üksikvõitlejad, kes vaenlase tagalast tulevad, kinni võtta ja formeerida neist eraldi üksus. Kell 13.10 teatas 26. Tahkuna rannakaitsepatarei ülem SUSi staabiülemale polkovnik Saveljevile tema patareisse jõudud Kõpu poolsaare rannakaitsepatareide (s.o 42. Ristna ja 149. Palli) isikkoosseisust – kokku 130–150 meest.
162. jalaväerügement jõudis pärast III pataljoni Kõpu poolsaare tõkestusliinilt vabanemist ilma vaenlast kohtamata edelasuunalt Tahkuna poolsaare jalamile. Rügemendi I pataljon, mis riivistas Kõpu poolsaart, tegi reket kuni Kõpu külani, kus oli kokkupuude vaenlasega. Palli (149.) patarei leiti õhkulastuna ja mahajäetuna. Vangi võetud punaväelaste sõnul olid kõik suuremad jõud Kõpu poolsaarelt Tahkuna poolsaarele koondatud. Rügemendi II pataljon jäi positsioonidele Kidaste oja ääres Kidaste ja Ogandi vahel. Rügemendi parem tiib ei saanud kontakti 151. jalaväerügemendi vasaku tiivaga, mis oli suurel maanteel Risti teeristi juures, sest nende vahel olid punaväelaste punkrid.
Pärastlõunal kell 15.20 tugevdati kaitseliini vasakut tiiba, mis allus major Dubrovskile, ühe 507. õhutõrjepatarei suurtüki ja 400 mürsuga. Kümme minutit hiljem teatas major Stoljarov, et sakslased süütasid 100 m kaugusel raidtõkkest lõkked (ilmselt kavatsusega raidtõke põlema panna). SUSi suurtükiväeülem Brantševski käskis 507. patareil sinna 50 mürsku tulistada. Samal ajal kästi 508. patareil keskenduda Lehtma sadama julgestamisele õhurünnakute vastu. Pärast viit käskis Brantševski 26. patareil tulistada Sigalat ja Reigit ning veidi hiljem 508. õhutõrjepatareil Kärdla-Tahkuna teeristi Risti juures, kus oli märgatud Saksa jalaväelasi. Kell 19.20 teatas leitnant Kazakov, et Mudaste teel ja Mudaste rannas nähti kuni kahte rühma sakslasi. Sinna suunati abivägi. 21.30 teatas 36. inseneripataljon, et nende mereni saadetud rekkesalk ei ole tagasi pöördunud, küll aga avastas teine rekkesalk, et raidtõke on purustatud. Kell 22 kandis 33. inseneripataljoni rühmaülem nooremleitnant Pavel Ivanov ette, et tema rekkesalk liikus vasakult tiivalt mereranda, kus avastas purustatud maja juures Kärdlasse viiva tee ääres öökorterisse jäänud suure vaenlase üksuse.
Tugeva Tahkuna raidtõkke ehitamise ja Kärdla kiire mahajätmise põhjal järeldas 61. jalaväediviisi juhtkond, et Tahkunast võib saada teine Sõrve koos ägedate lahingutega. Nenditi, et just selles tähtsas ja otsustavas faasis jäi diviis ilma lennuväe toetusest, mis suunati Leningradi rindele. Diviisi komandopunkti lähedast ala Putkastes tulistati 120 mm miinipildujast. Seejärel kammis 161. rekkepataljon Nõmba ümbruse uuesti läbi ja võttis umbes 60 vangi.
Õhtuks olid 151. ja 176. jalaväerügement raidtõketega sedavõrd toime tulnud, et järgmisel päeval võis alata sissetung nendetagusele punkrimaastikule. Pealetungis pidi osalema ka 162. jalaväerügement koos järele tõmmatud I ja III pataljoniga, et pikendada rinnet 151. jalaväerügemendi vasakul tiival.
Kell 22.12 teatas I/156 ülem major Stoljarov 185-mehelise reservi moodustamisest, mille jaotas kolmeks salgaks kapten Golovani, nooremleitnant Trošini ja leitnant Illarion Reznitšenko juhtimisel.
Sel päeval olid sakslaste kaotused suuremad kui eelmisel päeval: langes 24 meest ja haavata sai 48. Ainsa ohvitserina sai kergelt haavata 161. pioneeripataljoni pataljoniarst.


19. oktoober

SUSi sanitaarteenistuse ülem Vladimir Laptuhhin käskis kell 00.15 korraldada hospidali ülemal haigete ja haavatute saatmine Lehtma sadamasse.
Kell 00.50 käskis SUSi juhtkond 36. inseneripataljoni staabiülemal moodustada 200-liikmeline salk, relvastada see kahe raske- ja nelja kergekuulipildujaga ning koondada oma komandopunkti piirkonda. Salk kästi mehitada rannast võetud meestega, kaitseliini mehed pidid jääma kohtadele.
Kell 1.20 käskis polkovnik Konstantinov varustusülemal kapten Kratil leida nii palju autosid kui võimalik ja saata need 26. patarei ülema vanemleitnant Galanini juurde, et viia Ristna patarei ülema kapten Volkovi mehed Lehtmasse. Kapten Krat leidis selleks neli autot.
Kell 2.55 käskis polkovnik Konstantinov 36. inseneripataljoni ülemal major Dubrovski 3. rood vasakule ja 4. rood paremale tiivale tagasi tõmmata. Poole tunni pärast kandis Dubrovski ette, et tema rekkesalk, mis läks merekallast mööda Kärdlani, avastas kaks miinipildujapatareid – ühe triangulatsioonitorni juures, teise rannas Kärdla pool. Kaevikus võeti kinni Saksa sõdur, aga teda „keelena“ ära tuua polnud võimalik, mistõttu ta täägiga läbi torgati; sakslase automaat võeti kaasa. Ilmselt nende luureandmete alusel tulistas 316. patarei (180 mm) alates kella neljast kokku 44 mürsku mereranda Tareste ja Kärdla vahel, Kärdlast põhja poole, Kärdla-Paluküla piirkonda, Palade külla ja Kärdla sõjaväelinnakusse. 26. patarei (130 mm) tulistas samal ajal 200 mürsku Kidastesse, Koidmasse, Kärdla sõjaväelinnakusse ja linnaservadesse, Kanapeeksi tallu, Sigalasse, Postile, Reigisse ja mujale.
Kell pool seitse hommikul teatas I/156 ülem major Stoljarov, et nooremleitnant Ivanovi rekkesalga teatel oli Kanapeeksi küla piirkonnas märkimisväärne vaenlase koondumine miinipildujate ja kuulipildujatega. Stoljarovi pataljoni suurtükid tulistasid Kanapeeksi küla. Käsu Kanapeeksit tulistada sai ka 26. patarei ülem ning mõne aja pärast ka 316. patarei ülem kapten Nikiforov. Kell 8.40 käskis SUSi suurtükiväeülem Brantševski tulistada Kärdla-Tahkuna teeristi Risti juures. 11.15 kästi 316. patareil tulistada Kärdla sadama SNISi vaatetorni juurde, kus oli kindlaks tehtud vaenlase patarei.
12.15 teatas 36. inseneripataljoni ülem major Dubrovski sakslaste läbimurdest ja nende liikumisest Lehtma tee suunas. SUSi suurtükiväeülem käskis 507. õhutõrjepatareil avada tuli Lehtma-Kärdla tee pihta. See on säilinud SUSi sõjapäeviku viimane sissekanne.

Hommikul kell üheksa alustasid sakslased pealetungi, mille raskuspunkt oli 176. jalaväerügemendi vasakul tiival. Rügemendi varus olnud II pataljon viidi samuti eesliinile. I ja III pataljon murdsid ägeda lahinguga läbi punkriliini ja tungisid peaaegu teeristini, kust Lehtma teelt pöörab väiksem tee vasakule Tahkunasse.  Kuid rügemendile allutatud 389. jalaväerügemendi III pataljon takerdus mererannas tugevate punkrite taha. Ooberst Sattler oli sunnitud mitu põhja poole tunginud kompaniid tagasi kagusse pöörama, et punkreid tagalast rünnata ja vabastada tee 389. rügemendi III pataljonile.
151. jalaväerügement murdis enne kella kolme päeval lõuna pool Kodestet umbes 300-meetri laiuselt läbi punkriliini. Walther Melzeri järgi oli läbimurdjaks motoriseeritud lahingugrupp, mis koosnes 151. jalaväerügemendi 7. kompaniist (II pataljon), 161. tankitõrjedivisjoni 2. kompaniist ja 161. pioneeripataljoni 3. kompaniist 7. kompanii ülema ülemleitnant Sierigki juhtimisel. Rügemendi I pataljon oli takerdunud vaenlase tugeva vastupanu tõttu. Läbimurdelõiku paisati reservist III pataljon ja seda suudeti märgatavalt laiendada. Kuid lahinguväljast puudus ülevaade ning edasi tunginud ja maha jäänud pataljonide omavaheline kontakt oli nii hõre, et punaväelased tungisid mitmes kohas läbi sakslaste rinde lünkade ja võttis tagasi juba vallutatud punkrid ning korra juba puhastatud ala tuli veel kord puhastada. Kaotati palju pealetungi edundamiseks vajalikku aega, mistõttu enne pimeduse saabumist suuremat maa-ala ei hõivatud.
162. jalaväerügement ei suutnud ka põhja poolt haarates välja lülitada punkrirühma, mis tõkestas teed Ristile, ja ei saanud seetõttu 151. jalaväerügemendi pealetungiga ühineda. Katse tungida Tahkuna läänerannale mööda Posti-Ogandi-Mango teed nurjus, sest teega põigiti oli rajatud punkripositsioon, mille ees oli raid-, traat- ja miinitõke.
176. ja 151. jalaväerügemendi läbimurdega kaitseliinist oli pealetungi raskeim osa ületatud. 176. jalaväerügement kavatses takerdunud 389. jalaväerügemendi III pataljoni lääne poolt Tarestet mööda Lehtma teed esimeste pataljonide joonele järele tõmmata, et üksus saaks pärast maaninal põhja pool Tarestet oleva patarei vallutamist piki rannikut edasi tungida.
Samal ajal oli 162. jalaväerügemendi I pataljon ühe kompaniiga, mis oli Kõpu asulani edasi nihutatud, Ristnani jõudnud ja leidnud purustatuna eest sealse soomuspatarei. See asjaolu ja sõjavangide ütlused kinnitasid, et Kõpu poolsaarel pole enam vastupanu oodata.
Ülevedu Soelast Sõrule tuli ennelõunal tormise mere tõttu katkestada. Erprobungsverband Ostsee ülem (või staabiülem) kavatses hakata sõitma Triigist Orjakusse, kuid polnud kehva ilma tõttu suutnud veel mereteed poidega tähistada.
Sel päeval kaotasid sakslased 13 langenut ja 48 haavatut. Ohvitseride kaotusi ei olnud.

20. oktoober

SUSi sõjapäevik lõppes 19. oktoobri keskpäevaga. Edasisi sündmusi kajastab 61. jalaväediviisi lahingupäevik.
„Nagu oli oodata, muutub pealetung algusest peale jälitamiseks. Vaenlane on suured alad maha jätnud ja oma suurtükid õhkinud. Sõjavange tuleb massidena. Üks kilomeeter Lehtma metsavahikohast lõuna pool satub 176. jalaväerügemendile allutatud ja järele toodud 389. jalaväerügemendi III pataljon punkriliinile, mida kaitsevad venelaste nõrgad jõud ühe kergepatarei totetusel. Nähtavasti on selle grupeeringu ülesandeks katta teiste üksuste, eriti komissaride ja ohvitseride meritsi evakueerimist ning võimaldada sõjaliste rajatiste ja ladude õhkimist poolsaare põhjatipus. Punkrid hõivatakse eelvaatlejate juhitud suurtükitulega. 536. raskesuurtükidivisjoni koondtulelöögi järel vaenlase tagalasse murtakse vastupanu vasakult tiivalt haarates. Kella neljaks pärast lõunat jõuab rügement poolsaare põhjarannikule.
Hommikupooliku eduteated lubasid diviisil enne lõunat peatada laskemoonaveo parvlaevadega Hiiumaale. Sõrve poolsaare kogemustele tuginedes ja kiiresti kasvava sõjavangide arvu järgi otsustades arvestatakse, et vastupanu murtakse lõplikult veel täna. Juba varasel pärastlõunal [kell kaks] antakse diviisikäsk üksuste paigutuse kohta pärast lahingute lõppu.“
Vahearuanne armee peakorterile [kell 14.45]: „Kõigi kolme rügemendi pealetung Tahkuna poolsaarel edeneb punkriliini läbimurdmise järel edukalt.“
„Vahepeal aga paisub vaenlase vastupanu 151. jalaväerügemendi lõigus kõigepealt barakilaagri juures 1,5 km Tahkunast lõunas ja siis Tahkuna ümbruses endise ägeduseni. Siin kaitseb vaenlane mõnda punkrit erilise kangekaelsusega. Kõrge metsaga kaetud maastikul on suurtükiväe tuletoetust raske tagada, nii et jalavägi peab oma jõududega edasi murdma. Punkriliini läbimurdmine ei õnnestu, kuigi pärast tõkete läbimurdmist tulevad lõunast piki läänerannikut lahingusse 162. jalaväerügemendi III ja ka II pataljon; viimane on vasaku tiivaga kokkupuutes 151. jalaväerügemendiga. Pimeduse saabumise ja tugeva vihma tõttu tuleb lahingutegevus peatada. Viimane kilomeeter kuni tuletornini jääb ületamata. 151. jalaväerügemendil napib laskemoona. Selle juurdevedu osutub läbivettinud teede ja metsase maastiku tõttu raskeks; möödunud päeva jõupingutuste ja vihmavalingute tõttu ei saa üksustelt enam nõuda lahingutegevuse jätkamist öösel. Kella kahese diviisikäsuga ette nähtud rügementide laagrisse jäämine on selles olukorras illusoorne. 176. jalaväerügement, mis on oma vastutusala puhastanud, võib juba öösel kaks pataljoni Kärdlasse tagasi tõmmata. 162. jalaväerügement paigutab oma II pataljoni ettenähtud laagripaika, samal ajal kui ülejäänud jõud jäävad eesliinile.“
Sel päeval alistusid Kõpu poolsaarel sinna jäänud punaväelased, umbes 100 meest.
Kell 19.10 andis 18. armee peakorter käsu 389. jalaväerügemendi III pataljon ja 24. vaatlusdivisjon kiiremas korras Leningradi rindele vedada. Need kavatseti juba oktoobri lõpus lahingusse saata, et rünnata Oranienbaumis sissepiiratud Punaarmee üksusi.
316. rannakaitsepatarei juhtimispunkt Tahkuna-Lehtma tee ääres Lõimastu luidetel. Hiiumaa Muuseumid SA, HKM Fp 1120:2 F 8964


21. oktoober

Kell kuus hommikul ründas 162. jalaväerügemendi III pataljon ilma 151. jalaväerügemendi toetuseta vaenlase positsioone Tahkuna tuletorni juures ja alistas veel saarele jäänud vaenlase üksused suurema vastupanuta. Kell 7.45 vallutati Tahkuna tuletorn, võeti 900 sõjavangi – neist 600 Tahkuna muulil (ilmselt pidas kirjutaja silmas Tahkuna otsa maariba) – ja suur sõjasaak.
Alates 16. oktoobrist oli 61. jalaväediviis kaotanud langenuna kaks ohvitseri ja 54 alamväelast ning haavatuna kuus ohvitseri ja 197 alamväelast. Üks mees jäi teadmata kadunuks.
Kell 10, „rahul ja õnnelik, et diviis ka selle raske rindelõigu oli võidukalt ületanud, sõitis diviisiülem koos 1. kindralstaabiohvitseriga 162. jalaväerügemendi I pataljoni juurde Viiri külla, et autasustada üles rivistatud pataljoni ees paljudes lahingutes karastunud pataljoniülemat major Weberit raudristi rüütliristiga.“
Gottfried Weber (1899–1958) võitles 1917–1918 I maailmasõjas ja läks 1920 leitnandina erru. 1934. a. astus kapteni auastmes uuesti teenistusse, ülendati majoriks ja oli 1939. a. augustist 162. jalaväerügemendi I pataljoni ülem. 1942. a. ülendati ooberstleitnandiks ja määrati 176. jalaväerügemendi ülemaks, kuid sai peagi raskelt haavata. 1943. a. ülendati ooberstiks ja juhtis vaheldumisi 81., 61., 93. ja taas 81. jalaväediviisi, kuni määrati novembris 12. Luftwaffe välidiviisi ülemaks. 1944. a. veebruaris ülendati kindralmajoriks. 1944. a. aprillis suutis ta oma diviisiga tõrjuda Punaarmee läbimurdekatse Pihkva juures, mille eest autasustati tammelehisega Raudristi rüütliristi juurde. Augustis ülendati kindralleitnandiks. 1945. a. 10. aprillil määrati Kuramaa kotis XVI armeekorpuse juhatajaks. 1945–1955 oli Nõukogude sõjavangis (viimati Voikovo kindralite laagris). 1957–1958 Bundeswehri jalaväeinspektor (st juhataja), sai liiklusõnnetusel surma.
Kell 10.15 kandis 61. jalaväediviis 18. armee peakorterile ette, et vaenlane on Hiiumaal hävitatud ning lahingud on lõppenud. Üle mere põgenevaid üksusi ründasid merevägi ja Luftwaffe. Hiiumaal võeti umbes 3000 sõjavangi ja hävitati kuus rasket rannakaitsepatareid.
Hilisemas aruandes on täpsemad andmed. Hiiumaal hävitati (või lasksid punaväelased ise taganemisel õhku) või saadi sõjasaagiks kahe torniga soomustatud rannakaitsepatarei (Tahkunas), kummaski tornis kaks 18 cm suurtükki. Peale selle rannakaitsepatareides veel neli 15,2 cm suurtükki ja seitse 13 cm suurtükki. Välisuurtükiväe (39. suurtükiväepolgu II divisjon jm) kümme 12,2 cm ja neli 10,5 cm suurtükki, viis 7,5 cm pika rauaga suurtükki (mõeldakse 76 mm Nõukogude diviisikahurit Ф-22), üheksa 7,6 cm õhutõrjekahurit, seitse miinipildujat, üks tankitõrjekahur, 114 raskekuulipildujat, umbes 500 vintpüssi, üheksa soomukit ja 3413 sõjavangi.
Kell kaks lahkus diviisistaap Putkastest, et Sõru sadama kaudu Saaremaale sõita. Hiiumaale paiugutati major Mahnke 683. maakaitseväepataljoni (Landesschützenbataillon) üksused. Õhtuks jõudis diviisi staap Leisisse.
21. oktoobri õhtul allutas väegrupi Nord ülemjuhataja Läänemere saared väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale kindral Franz von Roques’ile ja käskis saartele paigutada ühe maakaitseväepataljoni (kolm kompaniid Saaremaale, üks Hiiumaale) ning lisaks sellele julgestada saari eesti omakaitseüksustega. Saaremaale ja Hiiumaale tuli paigutada kaks kaitseüksust (Schutzmannschafts-Abteilung), kummaski 150 meest, mis pidid tulevikus veel 2–4 üksust formeerima. Ülemjuhataja pidas silmas Omakaitse kasarmeeritud üksusi. Hiljem formeeriti peamiselt saartel ja Lääne-Eestis 36. kaitsepataljon.


Hiiumaa kaitsjate evakueerimine

Haavatuid oli Hiiumaalt Osmussaarele ja Hankosse veetud alates lahingute algusest, kui ilm ja lahinguolukord lubasid. 17. oktoobril sai Hanko baasi komandant kindralleitnant Sergei Kabanov loa alustada Hiiumaa kaitsjate evakueerimist. Õhtul saadeti Hankost Hiiumaale kuus mootorpaati. Ööl vastu 19. oktoobrit pidas polkovnik Konstantinov üksuseülematega nõu evakueerimise korraldamise üle. Evakueerimist häiris torm, kuid see segas ka Saksa miinitraaleritel Hiiumaa ranniku blokeerimist. Alles ööl vastu 20. oktoobrit saadeti Hankost Hiiumaale vanemleitnant Gorbunovi üldjuhtimisel kuus mootorpaati ja neli MO-tüüpi kaatrit. Üks viimastest, PK-239, jäi Russarö juures teistest maha ja naasis baasi. 20. oktoobri hommikul jõudsid kahel torpeedokaatril Hankosse polkovnik Konstantinov ja teised ohvitserid koos mõnede sõduritega. Kolm MO-tüüpi kaatrit staabiülema, poliitosakonna ülema ja hulga sõduritega saabusid varasel pärastlõunal. Hiljem jõudsid Hankosse veel kaks KM-tüüpi kaatrit ja kuunar Maria. Õhtuks oli Hankosse jõudnud umbes 300 meest, sh 100 haavatut.
20. oktoobri hommikul läks merele Kriegsmarine 2. väikeste miinitraalerite (Räumboote) flotill – miinitraalerid R-77, R-79, R-80, R-82 ja R-173, et blokeerida Hiiumaad põhja poolt. Nõukogude kaatrite ja transpordialuste ründamine ei õnnestunud, kuid alistati üks kahemastiline kuunar 49 mehega. Samal ajal ründas Saksa miinitraalereid Nõukogude torpeedokaater, väikese miinitraaleri R-173 komandör sai haavata.
Enne lõunat saadeti Hankost Hiiumaale MO-tüüpi kaater PK-239, et ära tuua SUSi komissar Moissei Bilenko. Lehtma sadamas sattus kaater suurtüki- ja miinipildujatule alla, kaatri komandör leitnant Aleksander Tereštšenko sai surma ja kaks ohvitseri haavata. Kuna randuda ei õnnestunud, naasis kaater Osmussaare kaudu Hankosse. Viimasena jõudis 22. oktoobril Hiiumaalt Hankosse kuunar Maria, pardal 50 inimest. Mõned Hiiumaalt põgenenud punaväelased jõudsid ka Rootsi randa.
Sergei Buldõgini hinnangul oli Hiiumaa kaitsjaid koos eestlastest ehitusroodu ja hävituspataljoni roodu ning mereväelastest formeeritud üksusega kokku umbes 4900 meest. Vormsil langes vangi 370, Hiiumaal 3388 ja merel 50 inimest. Lahingutes Mandri-Eestis langes  septembris umbes 230 Hiiumaal paiknevate üksuste meest. Meritsi evakueeriti 560 ja lennukitega 140 inimest. Sadakond eestlast deserteerus. Niisiis hindab Buldõgin Hiiumaal langenud punaväelaste arvuks umbes 100.
Sovetiajal kujundati Hiiumaa kaitsmisest 1941. aastal, eriti viimasest vastupanust Tahkuna poolsaarel, kangelaslugu, mille juurde kuulusid legendid kangelastegudest, memoriaalid, tähtpäevade tähistamine veteranide osavõtul ja töö koolinoortega.  Pildil on Hiiumaa kaitsjate – Balti laevastiku mereväelaste – mälestusmärk Tahkuna poolsaarel (1968). Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 3009:1724. 2022. a. viidi mälestusmärgi tahvel ja skulptuurid Hiiumaa Militaarmuuseumisse ning paigutati rekonstrunktsioonina üles laotud müürile.
Otsi