Lahing Tallinna pärast. Wehrmacht vallutab Lääne-Eesti

Wehrmachtile oli Eesti rindelõigu tähtsus väiksem kui Leningradi suunal. Seal võitlesid
väegrupile Nord alluvad 4. tankiarmee ja 16. armee ning pärast Narva jõe ületamist 20. augustil ka suurem osa 18. armeest. Nende vastas seisid Nõukogude relvajõudude Loodesuuna ülemjuhatusele alluva Looderinde (mille alluvuses võitles 22. eesti territoriaalkorpus) ja Põhjarinde väed. Põhjarinne nimetati augusti lõpus ümber Leningradi rindeks.

Ajalookirjutus sõltub allikatest ja nende kättesaadavusest. Augusti keskel allutati Tallinna kaitsmine Balti laevastiku juhatusele, laevastiku dokumente ei ole aga tänase Eesti uurija käeulatuses selliseski mahus nagu on ülalnimetatud Punaarmee väejuhatuste dokumente. Nendestki on avalikustatud ja veebis kättesaadavaks tehtud ainult osa. Seetõttu tuleb Tallinna kaitsmisel toimunut uurida suuresti Wehrmachti dokumentidest ning Tallinna kaitset juhtinud laevastiku ja Punaarmee kõrgemate ohvitseride artiklitest ja mälestustest. Viimased aga on ilmunud sovetiajal koos ajastuomaste tsensuurikärbete ja parteitöö tähtsuse ülerõhutamisega. Stiilitunnuseks on sageli mõne kangelasteo detailne kirjeldus, mille juures enamasti on märkimata jäetud täpne aeg ja koht.

Wehrmachti ülemjuhatused


Balti laevastiku peabaas oli Tallinnas. Laevastiku rannakaitsesuurtükivägi ja lennuväebaasid katsid Läänemere idarannikut Lääne-Eesti saartest Soome lahe suudmeni ja sealt edasi baasini Hanko poolsaarel ning tagasi üle Osmussaare ja Paldiski piki Soome lahe lõunakallast kuni Kroonlinna ja Leningradini. Balti laevastik oli sakslastele tõsine takistus. Selle laevad ja allveelaevad pääsesid endiselt Läänemerele ning laeva- ja rannakaitsesuurtükid ning laevastiku lennuvägi häirisid maaväe edasiliikumist Tallinna ja Lääne-Eesti suunal, aga ka Leningradi rindelõigu rannikuosas.
Punaarmee visa vastupanu ja plaanitust suuremate kaotuste tõttu nappis väegrupil Nord jõudu Leningradi vallutamiseks. Pikisilmi oodati Tallinna operatsiooni lõpetamist ja vabanevaid diviise. Luftwaffe üksused pidid oma jõude jagama Leningradi rindelõigu ja Tallinna vallutamise vahel. Leningradi rindelõik oli prioriteet, sest ilma õhutoetuseta jäänuksid seal peale tungiva 4. tankiarmee tankid vaenlase lennukite ja suurtükiväe meelevalda. Tallinna vallutamist juhtiva XXXXII armeekorpuse käsutusse jäeti lisaks suurtükiväerekke lennusalgale ainult Rakvere lennuväljal baseeruv hävitajate eskadrill (Jagdstaffel, koosseisu järgi 12 lennukit). 20. augustil määrati Tallinna operatsiooni toetuseks 1. õhulaevastikule alluv Läänemere lennuväe juhataja (Fliegerführer Ostsee) staabiga Riias, kellele allus 806. rannikulennugrupp (Küstenfliegergruppe, pommitajad Junkers 88A) ning 125. mererekkelennugrupp (Seeaufklärungsgruppe; vesilennukid Arado 196 ja Blohm & Voss 138). XXXXII armeekorpuse staabile eraldati Luftwaffe läviohvitseri ametikoht. Tallinna vallutamise ajal oli Luftwaffe õhutoetus maaväele küll parem kui seniste Eesti lahingute ajal, kuid pealetung Leningradile nõudis endiselt oma osa. Lennukeid lihtsalt ei jätkunud.
XXXXII armeekorpus allus 18. armeele. Lisaks allusid armee ülemjuhatusele Leningradi rinde loodelõigus XXVI ja XXXVIII armeekorpus. Need katsid Kingissepa ja Gattšina vahel 4. tankiarmee diviiside vasakut tiiba Narva-Leningradi raudteelõigust kuni mereni. 23. augustil kirjutas väegrupi Nord ülemjuhataja kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb oma sõjapäevikusse: „18. armee olukord on tema idaosas [Tallinna operatsioon oli lääneosa] raske. On märgata, et diviisid on oma parimad jõud juba kaotanud ja seetõttu pole pealetungijõud enam võrreldav sõjakäigu algusega. Tagajärjeks on üha vaevalisem võitlus vaenlasega. Viimase vastupanu on eriti visa, ta on lahingusse saatnud kõik kasutada olevad jõud ja püüab nähtavasti peatada 18. armee Luuga jõel. Armee liigub ainult suure vaevaga edasi.“

24. augustil arutasid 1. õhulaevastiku kindralstaabi ülem kindralmajor Heinz-Hellmuth von Wühlisch (1892–1947) ja väegrupi Nord kindralstaabi ülem kindralleitnant Kurt Brennecke (1891–1982) olukorda Soome lahel. Otsustati, et 1. lennuväekorpuse tegevuse raskuspunkt peab jääma XXXVIII armeekorpuse rindelõiku, kuid lennuvägi peab ründama ka laevu, mis on teel Tallinna või sealt Kroonlinna ja Leningradi. Järjest suuremaks probleemiks muutusid partisanid, kes ohustasid operatsioonide tagalat ja järelvedu. Kindralfeldmarssal Leeb käskis kõik julgestusdiviiside julgestus- ja lahinguüksused (osa neist oli siirdud rahulikumatesse rindelõikudesse julgestuseks) nende tegelike ülesannete täitmiseks kohe tagasi tuua ning partisanide vastu suunata.
25. augustil teatas väegrupp Nord edust 16. armee rindelõigu vasakul tiival. Kahe nädalaga oli läbi murtud Punaarmee positsioonid Ilmeni järve ja Luuga vahel. I armeekorpus vallutas Novgorodi. Jalavägi oli kümne päevaga 120 km edasi liikunud ja Tšudovo juures Moskva-Leningradi raudtee läbi lõiganud. Lõuna pool Ilmeni järve tõrjus 16. armee tagasi Punaarmee 34. armee, hävitas kolm ja purustas kolm diviisi ning tekitas suuri kaotusi veel viiele. Mõlemas 16. armee rindelõigus kokku võeti 33 140 vangi, sõjasaagiks saadi 498 suurtükki, 275 tanki, 1131 kuuli- ja 209 miinipildujat, 52 õhutõrje- ja 77 tankitõrjekahurit, 430 veoautot, 2400 hobust ning muud varustust ja moona. (Sõjasaagi loetelud sisaldasid ka neid relvi ja transpordivahendeid, mis jäid sakslaste kätte, kuid olid purustatud või kasutuskõlbmatuks tehtud.) Punaarmee oli viimse meheni vastu pannud ja langenute arv oli ebatavaliselt suur võrreldes vangivõetute arvuga.
18. armee parema tiiva diviisid pidasid Kingissepa lähistel raskeid lahinguid rahu ajal korralikult välja ehitatud positsioone kaitsva vaenlasega. Diviisid olid nädalate kaupa vahet pidamata kas edasi marssinud või lahinguid pidanud ja vajasid hädasti puhkust.
Sellega võrreldes sujusid lahingud Eestis hästi ja lähipäevil loodeti Tallinna vallutada. Seejärel kavatseti Lääne-Eesti saarte vallutamiseks jätta üks-kaks diviisi ja ülejäänud jõud Leningradi alla suunata. 26. augustil teatas 18. armee kindralstaabi ülem kindralmajor Wilhelm Hasse väegrupi Nord kindralstaabi ülemale kindralleitnant Brenneckele, et Tallinna langemise järel suunatakse 254. jalaväediviis ja 291. jalaväediviisi Eestisse jäetud 504. jalaväerügement Leningradi alla ning saarte vallutamine jäetakse 61. ja 217. jalaväediviisi hooleks. Saarte vallutamist määrati juhtima XXXXII armeekorpuse juhatus, mis allutati otse väegrupi Nord ülemjuhatajale ja mida tugevdati eraldi staabiga, mille pidi eraldama 18. armee, ning läviohvitseride komandoga väegrupi peakorterist. 18. armee staabiohvitseride osalemist peeti tähtsaks, sest armee peakorteris oli saarte vallutamise plaani koostatud juba mitu kuud.
27. augustil sekkus oma nõuandega Tallinna vallutamise plaanimise detailidesse maaväe kindralstaabiülem kindralooberst Franz Halder isiklikult. Ta teatas, et tema teadmisel on Tallinna ümbruse väikeste saarte vallutamine, kus on palju rannakaitsesuurtükiväe patareisid, osa neist soomuskuplite all, võimalik ainult jalaväeüksustega. Halderi asjatundmine oli pärit tema 1939. aasta jaanipäeva järgsest külaskäigust Eestisse.
28. augusti õhtul kirjutas väegrupi Nord kindralstaabi ülem Brennecke: „Kõik märgid osutavad, et vaenlane, kes osutab veel kohati vastupanu ja võtab isegi ette vasturünnakuid, on oma jõu piiril. Seda lubab järeldada üsna meelevaldselt lahingusse saadetud üksuste koosseis (töölispataljonid, sõjakoolid, lennukoolid, allveelaevade meeskonnad jne). Asjaolu, et Leningradi all saadetakse jalaväena lahingusse väärtuslik juhtide järelkasv, keda Venemaal niigi üleliia palju ei ole, ning kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid allveelaevadelt ja lennuväest, annab tunnistust tähtsusest, mida vaenlane omistab oma teise pealinna kaitsmisele.“

Edu ei olnud tulnud sakslastele kergelt. 29. augusti hilisõhtul teavitas väegrupp Nord maaväe ülemjuhatuse organisatsiooniosakonda, et tema diviisid kokku on kaotanud umbes 70 000 meest. Mõne diviisi lahingutugevus oli langenud alla 50%. Alates sõja algusest idarindel oli väegrupile täienduseks eraldatud 55 umbes 1000-mehelist marsipataljoni, mis kaotused enam-vähem korvas. Kuid marsipataljonide kohalejõudmine võttis aega ja kuniks need pärale jõudsid, kanti juba uusi kaotusi. Väegrupp soovis, et iga diviisi kohta võiks olla vähemalt üks pataljon varuks kas väegrupi tagalas või Ostlandi riigikomissariaadis. Ülemjuhatus lootis, et nii saabub täiendus õigeaegselt ja vägede löögijõud operatsiooni kestel oluliselt ei kannata. Organisatsiooniosakonna vastus 30. augusti õhtul ei olnud julgustav: Nord pidi 10. septembri valmisolekuga saama veel 12 marsipataljoni, seega kokku 66 marsipataljoni. Nendega olid reservväe võimalused ammendatud ja edasiste kaotuste korvamine oli võimalik ainult piiratud ulatuses. Kahe tagavarapataljoni valmisseadmine iga diviisi kohta – üks kodumaal ja teine väegrupi tagalas või Ostlandis – ei tulnud kõne alla.
Igas jalaväediviisis oli 10 jalaväepataljoni (kolm igas rügemendis pluss rekkepataljon diviisiülema otsealluvuses). Seega eeldas väegrupi ülemjuhatus, et operatsioonipiirkonda saatmiseks oleks olnud pidevalt valmis meeste hulk, mis vastanuks laias laastus viiendikule jalaväelaste rindekoosseisust.

Punaarmee väejuhatused

Eesti kaitsmine oli 8. armee ülesanne, mis allus Põhjarindele ja viimane omakorda Loodesuuna ülemjuhatusele. Pärast 8. armee üksuste poolitamist kahte ossa sakslaste läbimurdega Soome lahe äärde 7. augustil Kunda juures ja Narva langemist 17. augustil otsustas NSV Liidu kõrgema ülemjuhatuse peakorter, et Tallinna kaitsmise eest vastutavad edaspidi Balti laevastik ja sellele allutatud 10. laskurkorpus. Balti laevastiku juhataja oli viitseadmiral Vladimir Tributs (1900–1977). Kindralmajor Ivan Nikolajev (1890–1944), 10. laskurkorpuse ülem, määrati Tributsi asetäitjaks maaväe alal. Erinevalt mitmest Punaarmee väejuhist, kellele Eesti lahingud maksid nende ametikoha, pidas kõrgem väejuhatus Tributsi ja Nikolajevi tegevust Tallinna kaitsel asjakohaseks. Tallinna evakueerimise järel jäi Tributs edasi Balti laevastiku juhatajaks, Nikolajev aga edutati 42. armee juhatajaks ja ülendati kindralleitnandiks. Tema suri 1944. aastal südamerikke tõttu, kuid admiral Tributs kirjutas veel 1960. aastate keskel artikleid ja mälestusi, sealhulgas ka oma tegevusest Tallinna kaitselahingute ajal.
Tributsi väitel oli Balti laevastiku ülesanne hoida merejuurdepääsud Leningradile oma kontrolli all nii kaua kui võimalik. Ta kirjutas, et laevastiku probleemiks oli miinitraalerite ja traalide nappus. Kaitset raskendas kaitseliinide ja positsioonide olukord. 1940. aastal olid senised piirikaitserajatised maha jäetud, kuid uute rajamine polnud edenenud vajaliku kiirusega.
Pärast sõja algust ehitati nii Punaarmee ja laevastiku ehituspataljonide kui ka kaitsetöödele kamandatud Tallinna ja lähiümbruse töötajate jõul kaitseliine ja positsioone. Kaitsetöid on eestlaste mälestustes peetud rohkem naljategemiseks, tööle saatmisest hoiti kõrvale ja kui see ei õnnestunud, siis viiliti kohapeal nii palju kui võimalik. Kuid punaarmeelased ja sakslased pidasid Tallinna ümbruse kaitseliine arvestavateks tõketeks, mis pealetungi tunduvalt raskendasid ja kaitset vastavalt lihtsustasid.


Väekoondised ja üksused

Tallinna vallutamist juhtinud XXXXII armeekorpusele allutati kolm jalaväediviisi: 254. jalaväediviis ründas Narva maantee suunal, 61. jalaväediviis umbes Tartu maantee ja raudtee vahel ning 217. jalaväediviis Viljandi maantee ja Tartu maantee vahel. Neljanda väekoondisena, mis alguses oli 18. armee otsealluvuses ja 24. augusti keskpäeval XXXXII armeekorpusele allutati, ründas piki Pärnu maanteed suurtükiväeülema nr. 114 kindral Rudolf Friedrichi lahingugrupp. Grupi koosseisu kuulusid 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement koos diviisi suurtükiväerügemendi I divisjoniga ning väegrupi ja armee käsutusest suunatud üksused: 403. jalgrattapataljon, 10. raskekuulipildujapataljon, 563. motoriseeritud tankitõrjedivisjoni 1. kompanii, 436. suurtükidivisjoni üks 10 cm kahurite patarei, maaväe 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii, 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei, 660. pioneeripataljoni 2. kompanii, 683. sillaehituspataljoni 4. kompanii ja 658. sillakolonn B. 207. julgestusdiviisi haldusalluvusest allutati Friedrichi grupile 859. maakaitseväepataljon ja 105. politseipataljoni 3. kompanii, mis pidid julgestama grupi vasakut tiiba võimalike saartelt maabuvate Punaarmee üksuste vastu. Grupi koosseisu kuulus ka 131. desinfektsioonidivisjon (Straßen-Entgiftungs-Abteilung).
Desinfektsioonidivisjonid olid pataljoni mõõtu üksused, mis I maailmasõja kogemusele tuginedes olid saanud keemia- ja gaasiväljaõppe ning olid valmis ka biorelva tõrjeks. Sõjagaase II maailmasõjas Euroopas ei kasutatud ja divisjonid reorganiseeriti 1941. aasta sügisel raketiheitjaüksusteks, mille relvastuses olid 28/32 cm mitmikraketiheitjad Nebelwerfer 41.
Õhureket tegi XXXXII armeekorpuse alluvuses 21. õhurekkegrupi 4. eskadrill (4./(H) 21).
Koos 61. ja 217. jalaväediviisi ning Friedrichi lahingugrupiga võitlesid Eesti omakaitse üksused, mis täitsid peamiselt julgestus- ja rekkeülesandeid. 18. armee peakorteri otsealluvuses tegutses luurerühm Erna. Sellest allpool pikemalt.

Punaarmee oli kandnud suuri kaotusi. 10. laskurkorpuse üksustest võitles Narva maantee suunal 22. NKVD laskurdiviis, mille koosseisu kuulus koos staabi ja tagalaüksustega 2200–2500 meest. Diviisil suurtükiväge enam polnud ja talle allutati üks 16. laskurdiviisi suurtükidivisjon. Kagusuunal, Pikva mõisa – Känkari (Kiviloo lähedal) – Paluküla joonel (st umbes Pikva-Alavere-Vetla joonel) oli kaitsel 16. laskurdiviis oma 156. laskurpolgu ja teise suurtükidivisjoniga. Diviisi koosseisus oli koos tagalaga 4500 meest. Tartu maantee suunal Ojasoo mõisa ja Paunküla juures oli 10. laskurdiviis, mille nimekirjas koos tagalaüksustega oli 6500 meest. Sellele diviisile allus ka Eestisse taganenud Läti hävituspataljonlastest moodustatud polk. Raplas oli piiramisrõngas 8. piirivalvesalk. Kõige läänepoolsemat lõiku kaitses polkovnik Ivan Kostikovi umbes 2000-meheline salk, mis koosnes 1. üksiku merejalaväebrigaadi 3. pataljonist ja kahest Paldiskis paiknenud ehituspataljonist. Polkovnik Kostikov, brigaadiülema asetäitja rivi alal, sai 22. augustil surma. 10. laskurdiviisi ja Kostikovi salga rindelõikude vahel oli kaitses 16. laskurdiviisi 18. üksik luurepataljon.
24. augustiks tõmbusid Punaarmee ja Balti laevastiku üksused tagasi järgmisele kaitseliinile. Idapoolset rindelõiku Narva maantee suunal kattis 22. NKVD laskurdiviis koos 16. laskurdiviisi 156. laskurpolguga, merejalaväebrigaadi 1. ja 2. pataljon ning mereväelaste koondpolk. Rindelõigu ülem oli merejalaväebrigaadi ülem polkovnik Terenti Parafilo. Lõunapoolset rindelõiku juhtis 10. laskurdiviisi ülem kindralmajor Ivan Fadejev (1898–1954) ja läänepoolse rindelõigu juhtimise võttis pärast Ivan Kostikovi langemist üle 62. laskurpolgu ülem polkovnik Nikolai Suturin (s. 1907, jäi kadunuks Tallinna evakueerimise ajal). Tallinna kaitsel oli suur roll mereväelastel, sest kui 10. laskurkorpuse diviisid olid kaks kuud vahet pidamata lahingus olnud ja tublisti räsida saanud, siis suurem osa mereväelastest saadeti rindele alles Tallinna kaitsel ja nende üksused olid vähem kaotusi kandnud.
Lisaks võitlesid Tallinna kaitsel hävituspataljonide riismetest formeeritud 1. eesti kütipolk ja Tallinnas moodustatud 1. Tallinna töölispolk. Arvatavasti nende polkude isikkooseis osaliselt kattus – osa Tallinna taganenud hävituspataljonlasi võitles hiljem töölispolgus.


Balti laevastiku üksustest üksikasjalikumalt

Tallinnas ja Paldiskis paiknes hulk laevastiku kaldaüksusi ehituspataljonidest rannakaitsepatareideni. Tallinna kaitsmise ajal oli Balti laevastiku kaldaüksustes koosseisutabeli järgi üle 25 000 mehe; kui palju neist selleks ajaks alles oli, pole teada. Leningradi rinde arhiividokumentide hulgas leiduva koosseisutabeli kaaskiri on dateeritud 7. septembriga 1941, kuid tabel ise on varem koostatud.
Võitlusvõimelisim üksus oli juba nimetatud 1. üksik merejalaväebrigaad, millesse kuulus kolm 900-mehelist pataljoni, 27 tankiga tankirood ja 441-meheline brigaadi juhatus. Tallinna kaitselahingute eel formeeriti veel üks täiskoosseisuline (3313 meest) mereväe laskurpolk, 1000-meheline mereväelaste erisalk, Tallinna komandantuuri juhatuse ligi 900-meheline üksik laskurpataljon ja laevastiku peabaasi rannakaitse 1800-meheline laskurpolk. Nendel üksustel olid 76 mm ja 45 mm suurtükipatareid, mereväelaste erisalgal ka kolm tanketti.
Tallinnas ja Paldiskis oli neli 1200-mehelist ehituspataljoni (nr. 46, 47, 52, 91) ning 1200-meheline 35. inseneripataljon. Osa ehituspataljone oli rindele saadetud juba enne Tallinna operatsiooni algust, põhiliselt rakendati neid Lääne-Eestis, kus sõjategevus oli väiksema aktiivsusega. Koosseisunimekirjas on ka 440-meheline 31. üksik kohalik ehituspataljon ja 200-meheline Tallinna eesti poolekipaaž. Üksusenime järgi võis nende koosseisu kuuluda ka 1941. aasta juulis ja augustis Eestist mobiliseeritud mehi.
Mereväeekipaaž oli juba tsaariajal mereväeüksus, kus väkke kutsutud noorsõdurid said baasväljaõppe.
Tallinna lähistel tegutsesid laevastikule alluvad raudteesuurtükid ja soomusrongid. Laiarööpmelisi raudteesuurtükke (kolm 130 mm mereväesuurtükki; mõnikord on nimetatud ka üht 152 mm suurtükki) kamandas kapten Prokopi Živoder (1908–1963). Need liikusid Ülemiste jaamast ida poole kuni rindejooneni ning allusid algul 16. laskurdiviisi ja hiljem 1. merejalaväebrigaadi ülemale. Kaks kitsarööpmelist soomusrongi olid kumbki relvastatud ühe 76 mm ja ühe 37 mm suurtükiga ning need liikusid Liiva jaama ja Rapla vahel. Ühe ülem oli leitnant Matvei Fostiropulo (s. 1908, Musta mere kreeklane Suhhumist) ja teise ülem vanemleitnant Rostislav Turski (s. 1906). Pärast laskemoona otsalõppemist lasti soomusrongid rööbastelt maha. Tallinna reidil olevate laevade suurtükituld koordineerinud 2. järgu kapten Artavazd Sagojan (1904–1971), kes 1959. aastal läks erru kontradmiralina, kirjutas, et laiarööpmelised raudteesuurtükid hävitati 27. augustil enne Tallinna mahajätmist Järve jaama lähistel.
Pääsküla jõe raudteesillal purustatud soomusrongi suurtükiplatvorm. Suurtüki ehituse järgi otsustades on see omaaegne Eesti sõjaväe suurtükiplatvormi Müristaja 102 mm kahur. Selle rakendamisest Tallinna kaitsmise lahingutes ei ole teateid. Armin Öpiku foto 15. septembrist 1941. Eesti Rahvusarhiiv
Balti laevastiku Tallinna peabaasi õhukaitse eest vastutasid 3., 4. ja 5. õhutõrjepolk. Kahes esimeses oli à üheksa nelja 76 mm suurtükiga õhutõrjepatareid. 5. õhutõrjepolgus oli kuus 76 mm patareid ja kolm kuue 37 mm õhutõrjekahuriga patareid. 76 mm õhutõrjepatarei koosseisus oli 120 meest, 37 mm patareis 62 meest. Lisaks õhutõrjekahuritele oli õhukaitsel prožektori-, õhuvaatlus- jm üksused. Tallinnas oli ka üks RUS-2 radarijaam. Kui sakslased jõudsid Tallinna lähistele, saadeti osa õhutõrjepatareisid maarindele jalaväe vastu.

11. laskurkorpuse sissepiiramisel sakslaste kätte langenud Nõukogude 76 mm õhutõrjekahur M1931 Kantkülas Jõgeva lähedal 1941. aasta augustis. E. Põllu foto. Eesti Rahvusarhiiv.

76 mm õhutõrjekahuri prototüüp oli Saksa relvatootja Rheinmetall 7,5 cm õhutõrjekahur. Selle eeskujul hakati 1932. aastal NSV Liidus tootma kahurit tüübinimega 76 mm õhutõrjekahur M1931 (3-K). Sõja alguseks oli neid Punaarmeel umbes 4000 ja sõjamerelaevastikul ligi 700. 1938. aastal loodi selle baasil 76 mm õhutõrjekahur M1938, mille silmatorkavaim uuendus oli kaheteljeline lafett senise üheteljelise asemel. Neid kahurteid toodeti 960. Siis võeti lafett kasutusele 85 mm õhutõrjekahuri M1939 tarbeks, mida toodeti kuni sõja lõpuni rohkem kui 14 000. 

M1931 (K-3) kaalus laskevalmis seatuna 3,75 tonni (transpordiasendis ligi viis tonni) ja selle meeskonda kuulus 10 meest. Mürsk kaalus 6–7 kg ja laskekiirus oli 15–20 lasku minutis.

Nõukogude 76 mm õhutõrjekahur M1931 Eesti sõjamuuseumi kollektsioonis.
Rannakaitsesuurtükivägi allus Balti laevastiku peabaasi rannakaitse juhatusele, mida juhtis flagman Nikolai Feldman (1905–1989). Selle koosseisus olid nii endised Eesti merekindluste patareid ja suurtükid kui ka Balti laevastiku suurtükid, mis 1939.–1941. aastal Eestisse toodi. Kõige võimsam relvastus oli 94. suurtükiväedivisjonil, mille staap oli Aegna saarel. Seal oli nelja 305 mm suurtükiga raskepatarei ning 152 mm ja 100 mm patareid, kummaski neli suurtükki. Lisaks oli Viimsi poolsaarel Aegna divisjoni 152 mm ja 100 mm patarei, kummalgi samuti neli suurtükki. 96. suurtükiväedivisjoni staap oli Naissaarel, selle 100 mm nelja suurtükiga patarei aga Suurupis. Lisaks rannakaitsesuurtükkidele allutati flagmanile ülalnimetatud soomusrongide ja Tallinna vetes olevate laevade suurtükid: ristleja Kirov üheksa 180 mm suurtükiga ning hävitajad (vene süsteemis miiniristlejad) Smetlivõi, Svirepõi, Slavnõi ja Gordõi 16 130 mm suurtükiga, hävitajate juhtlaevad (liidrid) Minsk ja Leningrad ning hävitajad Skorõi, Jakov Sverdlov, V. Volodarski, Mihhail Kalinin ja Artjom kokku 14 130 mm ja 17 102 mm suurtükiga ning kahuripaadid Moskva, Amgun ja И-8 kahe 130 mm ja nelja 100 mm suurtükiga.
Eestikeelne nimetus suurtükiPAAT võib eksitada. Tegelikkuses olid need päris suured alused. Ligi 60 m pikkused sõsarlaevad Moskva ja Amgun olid mootorpargased 800 h/j mootoriga, mis ehitati 1939–1940 Saksamaal NKVD Balttehfloti vesiehituse jaoks ja pärast sõja algust suurtükipaatideks ümber ehitati. Kummalgi oli kaks 100 mm kahurit ja paar väiksemat suurtükki. Amguni meeskonnas oli 102, Moskval 88 meest. Endine pargas И-8 (varem kandis nime Kronstadt) oli vett lastud enne I maailmasõda Saksamaal ja suurtükipaadiks ümber ehitatud juba 1939. aastal. Selle meeskonnas oli 82 meest, pikkus 48 m ning relvastuses kaks 130 mm suurtükki, samuti paar väiksemat kahurit ja kuulipildujad.
Nõukogude 37 mm automaat-õhutõrjekahur M1939 (61-K). Relv kaalus 2,1 tonni ja selle meeskonda kuulus seitse meest. Mürsud kaalusid sõltuvalt tüübist 0,6–0,8 kg ja laskekiirus oli 160–170 lasku minutis. Wikimedia Commons
Balti laevastiku baase ja laevu kaitsesid õhust 10. koondlennuväebrigaadi (ülem kindralmajor Nikolai Petruhhin, 1907–1988) 13. ja 71. hävituslennuväepolk ning 44. üksik rekkelennueskadrill. Hävituslennukitest oli alles üks I-15, viis I-16 ja 23 I-153 tüüpi hävitajat, rekkelennueskadrillil oli seitse vesilennukit MBR-2. Esialgu baseerusid lennukid Lasnamäe ja Ülemiste lennuväljal. Pärast sõda meenutas 13. hävitajapolgu ülem alampolkovnik (hiljem kindralleitnant) Ivan Romanenko (1908–1994), et rinde lähenedes rajati ajutine lennuväli Paljassaarde, kust lennukid startisid kuni 27. augusti õhtuni, kui sakslaste suurtükituli hakkas ka sinna ulatuma.
305 mm (12-tollised) rannakaitsepatareid ehitati Aegnale I maailmasõja alguses osana Peeter Suure merekindluse tulesüsteemist. Foto on tehtud 1916. aasta septembris relvade katsetamise ajal. Eesti Rahvusarhiiv
1918. aasta veebruaris purustasid pealetungivate sakslaste eest põgenevad bolševikud Aegna patareid. Eesti Vabariigis osa neist taastati, sealhulgas neli 305 mm kahurit. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal läksid need Balti laevastiku koosseisu ja purustati 1941. aasta augustis. 305 mm suurtüki raua pikkus oli ligi 16 m ja mürsud kaalusid ligi pool tonni, millele lisandus eraldi laetav viskelaeng kaaluga 130–150 kg. Kahurite laskekaugus 1930. aastatel täiustatud mürskudega oli üle 40 km. Vt lähemalt .


20. august

XXXXII armeekorpus alustas pealetungi plaanikohaselt kell pool neli varahommikul. 254. jalaväediviis murdis läbi Punaarmee kaitseliini Soome lahe ääres Andineeme ja Kahala järve vahel ning tungis ühe pataljoniga Vahastu-Ruu teelõiguni (st umbes tänapäeva Peterburi maanteeni). Raskuspunkt oli 474. jalaväerügemendi lõigus, mis liikus lõuna poolt ümber Kahala ja vallutas juba enne kella üheksat Kuusalu. Kahala vallutati kell pool üksteist rünnakutega loodest ja edelast. Õhtuks jõudis diviis oma rünnakuhoogu ära kasutades põhja-lõunasuunalisele joonele, mis kulges Valkla lõunaservast metsaservani üks kilomeeter Külmaallikast läänes ja sealt Lassini Jägala jõe idakaldal Soodla juures. Põhja pool, Valkla mereäärsest osast ümber Rummu kuni Saunjani hoidis Punaarmee kangekaelselt oma positsioone viie või kuue kerge ja raske suurtükipatarei toetusel.
Idasuunal oli Punaarmee kaitse eesmärk hoida Jägala jõe joont. 61. jalaväediviisi parema tiiva 151. jalaväerügement (ülem ooberst Walther Melzer, 1894–1961, kirjutas pärast sõda ülevaate Lääne-Eesti saarte lahingutest 1917., 1941. ja 1944. aastal) ei suutnud Soodla ja Kehra vahel jõge ületada ning läänekaldal sillapead moodustada. Väike sillapea Kehra juures tuli peagi loovutada miiniväljade ja suurtükitule tõttu. 10.15 laskis taganev Punaarmee õhku Kehra vabriku ja sillad. Diviisi vasakul tiival suutis 176. jalaväerügement (ülem ooberst Robert Sattler, 1891–1978) Jägala jõe läänekaldale jõuda – teed olid erakordselt viletsad, nenditakse päevakokkuvõttes – ning vallutas vastu õhtut Rooküla ja Alavere. Osa rügemendist suunati Pikvasse, kus vaenlane veel visalt vastu pani. Ooberstleitnant Botho von Frantziuse 161. rekkepataljon ületas 151. ja 176. jalaväerügemendi vahekohal Kuusiku juures Jägala jõe ning hõivas enne pimeduse saabumist Kiviloo, ületades Känkari juures ka Jõelähtme jõe. Pataljon võttis sõjavange ning sai sõjasaagiks kaks suurtükki ja mitu veoautot. 162. jalaväerügement haaras vaenlast lõunast ja põhjast Vetla ja Soootsa juures ning paiskas laiali punaväelased, kes sakslaste arvates ootasid otserünnakut idast.
Valmimisjärgus Kehra sulfaattselluloositehas 1938. aasta juunis pildistatuna üle Jägala jõe. Eesti Rahvusarhiiv
Kehra sulfaattselluloositehas avati suure pidulikkusega 25. augustil 1938. See oli suurim sõdadevahelisel ajal Eestis ehitatud tööstusettevõte, mis kuulus 90% riigi osalusega Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühingule. Tehas tootis umbes 32 000 tonni tselluloosi aastas, mis eksporditi enamasti USAsse ja Inglismaale. Taganev Punaarmee purustas sisseseade ja laskis õhku korstna. Tehas taastati Saksa okupatsiooni ajal.
217. jalaväediviisi parem tiib vallutas üllatusrünnakuga Kõue ja Triigi ning pärast ägedat lahingut ka Silmsi. Silmsis oli tähtis teederist, kus Triigist tulev tee ristus soode, rabade ja soiste metsade vahel Ardu-Paunküla-Kose maanteega. Keskhommikul suudeti punaarmeelased Ojasoo juures põhja suunas taganema lüüa. Enne pimeduse saabumist jõudis diviis aeglaselt edasi liikudes Tagametsa ja Lööra vahel Kuivajõeni; Uueveski juures moodustati väike sillapea. Punaarmee pani jõe põhjakalda metsas visalt vastu, toetudes miinitõketele ja Ojasoo-Kose teele. Rapla lähistel jõudis 389. jalaväerügement parema tiivaga Nõmmeni ja rügemendi põhijõududega Rapla lõunaservale. Raplas peatus rünnak tugeva vastupanu tõttu. Isegi leegiheitjatest ei olnud abi, sest Raplas peaaegu sisse piiratud 8. piirivalvesalk kaitses iga maja ja eriti tööstushooneid viimse meheni. Nurjus ka Grabowski lahingugrupi rünnak Sepa juures Alu lähedal.
Ooberstleitnant Botho Grabowski (1890–1964) oli sel ajal 346. jalaväerügemendi II pataljoni ülem. 1942. aasta suvel edutati ta sama rügemendi ülemaks ja ülendati ooberstiks. Sügisel suunati Grabowski Prantsusmaale ja määrati välikomandandiks nr. 684. 1951. aastal mõistis Prantsuse sõjakohus ta tagaselja surma 106 partisani mahalaskmise eest Ardennides 1944. aasta juunis.
Päev näitas sakslastele, et Punaarmee kavatseb oma eesmist vastupanuliini kaitsta tugevate jõududega. Siiski õnnestus XXXXII armeekorpuse diviisidel vastase nõrgad kohad üles leida ja tema rindesse sügavalt sisse kiiluda, tugipunkte tiibadelt ja selja tagant rünnata ning kaitses olevad üksused märkimisväärsete kaotustega Tallinna poole tagasi tõrjuda. 217. jalaväediviisi rindel, eriti 389. jalaväerügemendi lõigus suutis Punaarmee oma kaitset hoida. Korpusejuhatus ei välistanud, et 217. jalaväediviis ei valluta 22. augustiks plaanitud alasid, mistõttu kästi 61. jalaväediviisil hoida osa 162. jalaväerügemendist võimalikuks rünnakuks Kosele.
Armeekorpuse juhatus ei olnud rahul 217. jalaväediviisi tegevusega. Õhtul pidas korpuse operatsioonide osakonna ülem oma kolleegiga diviisi staabis üsna terava sõnavahetuse: „Mida teeb 389. jalaväerügement, et vastane endiselt Raplas on?“ „Rügement hoiab senist positsiooni.“ „Rügement ei pea mitte ainult hoidma, vaid ka peale tungima.“
Kõige läänepoolsemas rindelõigus tungis peale suurtükiväeülema nr. 114 kindralmajor Rudolf Friedrichi lahingugrupp, mis allus 18. armee ülemjuhatusele. Lahingugrupi rünnak algas hiljem, kell kolmveerand kaheksa hommikul, sest osa allutatud üksusi oli Virumaalt kohale jõudnud alles hilisõhtul. Eelmisel õhtul oli rünnaku lähtekohaks vallutatud Libatse küla ja Kaelase sild Enge jõel. Pärastlõunaks lõid lahingugrupi üksused visa vastupanu osutanud Balti laevastiku mereväelased Vigala juures üle Velise jõe ja vallutasid Päärdu teeristi, läänepoolne pealetungikiil aga hõivas Lihula ja tungis piki maanteed edasi kuni teeristini Kirbla juures. Julgestusüksus – 859. maakaitseväepataljon – paigutati Lihula-Paatsalu joonele. Pealetungivad sakslased ei peljanud eriti Saaremaal paikneva 3. üksiku laskurbrigaadi rünnakut vasakult tiivalt, jättes sellele suunale ainult maakaitseväepataljoni, mis ei olnud rindeüksus. Õhtuks paigutati lahingugrupi komandopunkt Velise jõe silla juurde kolm kilomeetrit Vigalast kagus.
XXXXII armeekorpuse juurde määrati lennuväe tegevust koordineerima 1. pommitajate rügemendi ülem kindralmajor Karl Angerstein (1890–1985). Tallinna operatsiooniks eraldati talle hävitajate grupp ja pommitajate eskadrill.
Luftwaffe grupp (Gruppe) vastas umbes Eesti lennuväedivisjonile ja selles oli 25–30 lennukit. Eskadrilli (Staffel) kuulus 9–12 lennukit. Rügement (Geschwader) koosnes neljast grupist.

21. august

XXXXII armeekorpuse pealetungi raskuspunkt oli 254. jalaväediviisi vasakul ja 61. jalaväediviisi paremal tiival. 254. jalaväediviisi vasakul tiival võidelnud 474. jalaväerügemendi üksused ületasid Soodla juures Jägala jõe, III pataljon hõivas hommikul Anija ja seejärel loodesse liikudes kell 11.30 kõrgendiku nr. 47 kolm kilomeetrit Jägalast kagus. Soodla juures langesid kaks rühmaülemat, reservleitnandid Heinrich Korte ja Franz Sprick vastavalt 12. ja 8. kompaniist. Seejärel jätkas rügement pealetungi loodesse Jägala jõe mõlemal kaldal; põhjakaldal liikus edasi rügemendile allutatud 454. rügemendi III pataljon. Jägala vallutati kell 18.15 vaatamata Punaarmee üheksa kerge ja raske suurtükipatarei tulele. Diviis oli löönud vaenlase kaitsesse tugeva kiilu. Samal ajal jõudis 484. jalaväerügement Valkla lääneserva. Korpusejuhataja käskis 254. jalaväediviisil oma rünnakukiilu järgmisel päeval mereni viia ning sellega ära lõigata Jägala jõest ida poole jäänud Punaarmee üksused.
61. jalaväediviisi paremal tiival jõudis 151. jalaväerügement, mille pealetung algas alles enne kella kolme päeval pärast hulga miinitõkete kõrvaldamist, põhja pool Paasikut Jägala jõeni ja ületas selle. Jõgi ületati ka lõuna pool Kehrat ja pealetung jätkus põhja pool raudteed Raasiku üldsuunas. Raasikul oli üks Punaarmee suurtükiväedivisjon ühe kerge- ja kahe raskepatareiga, üks viimastest 130 mm raudteesuurtükk. Just see häiris tugevasti Jägala jõe ületamist 254. ja 61. jalaväediviisi kokkupuutekohas. Kindralmajor Angersteini 1. pommitajate rügemendi lennukite õhureket kroonis täistabamus, mis raudteesuurtüki rivist välja viis. Õhtuks jõudis 151. jalaväerügement Kihmla-Pärnamäe joonele raudtee ja Raasiku-Anija maantee vahel. Diviisi vasakul tiival peale tunginud 176. jalaväerügement läks liikvele kell kaheksa ning tõmmati lahingusse Liivaaugu juures (Kiviloolt edelas) ja metsas sealt põhja pool seni mitte teada olnud tugevatel blindaažidega positsioonidel kindlustunud vaenlasega. 162. jalaväerügement alustas oma päeva kell kümme ja vallutas ala Alaverest põhja pool. Vetla juures paigaldati pontoonsillad üle Jägala jõe.
217. jalaväediviisi põhijõud ületasid maantee mõlemal pool Koset. 389. jalaväerügement ei suutnud ikka veel Raplat vallutada. Diviisi vasakul tiival Lipa juures Raplast edelas taganes vastane loodesse. Päeval vallutas diviisi parem tiib Paunküla ja enne kella kolme, pärast Punaarmee ägeda vastupanu murdmist, ka Kose. Vastu õhtut vallutas 389. jalaväerügement lõpuks Rapla. Peeti ägedaid tänavalahinguid, milles korpusejuhataja soovitusel kasutati lisaks leegiheitjatele ka mitmikraketiheitjaid. Nende tulele ei pidanud kaitsjad vastu ja jätsid oma positsioonid maha. Kell üheksa õhtul teatas diviisi operatsioonide osakond korpuse peakorterisse, et Rapla põleb. Rügement oli paigutatud piki Tallinna maanteed Arankülast Raplani, julgestused olid Allika ja Männiku vahel. Diviisi vasakut tiiba julgestanud Grabowski lahingugrupp (162. jalaväerügemendi tugevdatud III pataljon) oli Järvakandis, Purkus ja Kortsi veski mäel.
Kindralmajor Friedrichi lahingugrupi parem tiib teatas vastase väga visast vastupanust Päärdu jõel. Alates kella kahest tulistas üks kergepatarei Konuvere suunast umbes kahe-kolme kilomeetri kauguselt. Sillapealt lääne pool Veliset püüti haarata vastase positsiooni jõe põhjakaldal Araverest põhja pool. Vasaku tiiva lahingugrupp moodustas sillapea Kirblast idas Kasari jõe kirdekaldal, et pärast purustatud silla taastamist pealetungi jätkata. Haaramine Veliselt, mida toetas otserünnak Araveres, õnnestus ja vastane löödi Päärdu jõe põhjakaldal väljaehitatud positsioonidelt välja. Järgmist vastupanuliini eeldati Konuveres. Kuid rünnakud Kasari sillapealt Kirbla juures ei olnud edukad, sest lisajõude ei saanud üle purustatud silla kohale tuua. Ridaselt läänes avastas reke väljaehitatud positsioonid. Päeva jooksul ründasid Nõukogude ründelennukid kolm korda Friedrichi grupi paremat tiiba. Õhtul olid parema tiiva julgestused Veliselt ida suunas ning sillapea teeristis kaks kilomeetrit Araverest põhja pool suurel maanteel. Sealt kavatseti Konuvere sild üllatusrünnakuga tervelt kätte saada. Sõjasaagiks saadi hulk tankitõrjekahureid ja raskekuulipildujaid. Parema tiiva serval edasi tunginud 403. jalgrattapataljoni reke leidis, et vastane on Valgu teeristi maha jätnud. Lahingugrupi vasak tiib hoidis Kirblast idas teekäänakul sillapead üle Kasari jõe. Virtsu suuna julgestus oli endises asukohas.
Punaarmee 10. laskurkorpus teatas oma päevakokkuvõttes, et vaenlasele tekitati tohutuid kaotusi, kuid ka 10., 16. ja 22. laskurdiviisi reservid said otsa. Lahingusse saadeti 10. laskurdiviisi 62. laskurpolgu üks pataljon korpuseülema reservist.
Punaarmee kaitse toetus Tallinnast idas põhja-lõunasuunalistele jõgedele. Lõuna-Harjumaal toetas Punaarmee kaitset soine ja metsane maastik. Lääne-Eestis toetus kaitse Kasari jõgikonna jõgedele. Ka seal oli maastik soine ja sõjatehnikale sageli läbipääsmatu.


22. august

Kell üks päeval tungis 254. jalaväediviisi rünnakukiil Ruu ja Jõelähtme vallamaja vahel suurele maanteele. Kahe rügemendi põhijõud jõudsid kella kolmeks mõlemal pool Koilat laial rindel maanteele. Sakslaste hinnangul oli Punaarmee ühtne juhtimine selles rindelõigus lagunenud. Õhtuks andis vastupanu tunduvalt järele. 18. armee peakorteris kaaluti vaenlase kavatsusi – kas nad kavatsevad maitsi itta läbi murda või meritsi Tallinna maha jätta.
61. jalaväediviisi 151. jalaväerügemendi otserünnak Raasikule suruti maha, sest punaarmeelased olid Raasiku põhja- ja lõunaserval üles seadnud oskusliku kaitsesüsteemi. Raasikut põhja poolt haarama pidanud diviisiülema reservis olev pataljon (rügemendi I pataljon) läks pealetungile alles kell seitse õhtul. Raasiku vallutati kella üheksa paiku ja punaväelased sunniti taganema üle Jõelähtme jõe. Diviisi rinde vasakul tiival alustas tugevdatud 176. jalaväerügement Liivaaugu juures pealetungi alles enne keskpäeva. Rügemendiülem suunas eelmisel päeval talle allutatud 162. jalaväerügemendi I pataljoni haarama üle Metsnurga ja Rätla Peningi vallamaja peale, et rajada seal sillapea ja 176. jalaväerügemendi ees seisva vaenlase taganemistee põhja suunas ära lõigata. Pataljon jõudiski kella seitsmeks õhtul sihile ja lõi laiali põhja poole taganeva vaenlase, samal ajal kui 176. rügement võitles veel Perila ja Perila vallamaja teekolmnurgas (vt allpool alapeatükki Kiviloo lahing). 176. jalaväerügemendi selle päeva ülesanne – võtta oma kontrolli alla Peningi-Tõhelgi-Kalesi teekolmnurk, et takistada Raasikult taganeva vaenlase liikumist mööda maanteed Arukülast mööda üle Jüri Tallinna poole – jäi täitmata, kuid ka 151. jalaväerügemendi rünnak Raasikule ei edenenud plaanitud tempos. Sel päeval langes Perila juures diviisi 161. suurtükiväerügemendi 7. patarei ülem reservleitnant Werner Platz.
217. jalaväediviis suutis edasi liikuda ainult oma paremal tiival, vallutas kell üks pärast lõunat Kolu ja jõudis tugevnevat vastupanu murdes metsaservale Rida(küla)st läänes. Põhjatiival Koselt põhja pool tõrjuti vaenlane Viskla juurest Andini tagasi nõrgemate jõudududega. Rapla juures ei õnnestunud 389. jalaväerügemendil vaenlast Hagudi juures tagasi paisata ega ka mitte Koikse juures purustada. Hagudis oli Punaarmeel kindlustatud positsioon.
22. augusti lahingutega rebiti Punaarmee kaitse XXXXII armeekorpuse diviiside vastas osadeks. Järgmisel päeval kavatseti esialgu jõuda Pirita jõeni ja võimaluse korral sealsesse kaitseliini sisse kiiluda. Et 217. jalaväediviis seisis paigal ja tal oli piisavalt liikumisruumi, pakkus korpuse juhatus 61. jalaväediviisile Tallinna suunas edasiliikumiseks ka tee, mis viis Perila teekolmnurgast läände Pikaverre ja sealt üle Ellaku, Patika ja Lehmja (tänapäeval Jüri alevikus). Diviisil võis nii luua Patikas sillapea üle Pirita jõe ja rünnata Tallinna lõunast.
Õhtuks olid XXXXII armeekorpuse diviisid jõudnud järgmistele joontele:
254. jalaväediviis: Jägala jõe idakallas – Valkla – Saunja – sealt läänes Ruu – Koila – Haljava.
61. jalaväediviis: parem tiib Raasiku põhjaserval, vasak tiib Jõelähtme jõe sillapeal Perilast loodes.
217. jalaväediviis: nõrgemad jõud Visklas ja sealt loodes – Pirita jõe sillapea Kolust põhja pool – metsa lääneserv kaks kilomeetrit Tuhalast edelas. 389. jalaväerügement seisis Arankülast põhja ja Hagudist lõuna pool, osa üksusi oli Rakas Hagudist läänes.
XXXXII armeekorpus andis 637. suurtükidivisjoni (21 cm mörserid) staabi ja kaks patareid 254. jalaväediviisi ning ühe patarei 61. jalaväediviisi alluvusse.
637. suurtükidivisjoni ülemaks oli äsja määratud reservkapten Hermann Grusche (1897–1978). Ta juhtis üksust 1944. aasta suveni ja lõpetas sõja ooberstleitnandina.
Ilm oli sombune ja jahe, sadas vihma ja puhus tugev tuul.
Konuvere sild Vigala jõel (1926). H. Schultzi foto. Eesti Rahvusarhiiv
Kindralmajor Friedrichi lahingugrupi parema tiiva üksused vallutasid ööl vastu 22. augustit Konuvere silla, kuid see oli vigastatud. Pärastlõunaks oli vastane kogu rinde ulatuses tagasi tõmbunud ja osutas ainult paiguti nõrka vastupanu. Parema tiiva üksused vallutasid Märjamaa, vasak tiib (504. jalaväerügement) oli Risti lähistel. Lahingugrupi komandopunkt oli Konuveres. Hilisõhtul teatas lahingugrupp, et on vaatamata visale vastupanule vastase Päärdu ja Kasari jõelt põhja poole paisanud ning saanud sõjasaagiks hulga tankitõrjekahureid, kuulipildujaid ja vintpüsse. Uus vastupanukolle oli Vaimõisa juures. Saksa üksuste tagalas oli oma üksusest maha jäänud punaarmeelasi, enamasti ilma raskerelvadeta. Sel päeval langes 504. jalaväerügemendi kaks kompaniiülemat, 1. kompanii ülem ülemleitnant Ulrich Jeske Kirblas ja 12. kompanii ülem kapten krahv Ahasverus von Lehndorff Konuvere juures. 9. kompanii ülem ülemleitnant Schütte sai haavata. Vasaku tiiva üksused suutsid õhtuks vallutada Risti. Julgestusüksuste positsioonid olid läänes Koikse suunal, Palivere-Rannamõisa joonel ja Lihula-Paatsalu joonel. Lahingugrupi komandopunkt oli õhtuks Märjamaale viidud.
Ilm oli vihmane ja tormine.
Punaarmee 10. laskurkorpuse päevakokkuvõtte järgi jätkusid vaenlase ägedad rünnakud. Pealöök anti piki Narva maanteed Tallinna suunas ning Kehra alevist 16. ja 22. laskurdiviisi kaitselõikude kokkupuutepunkti Vandjalas, rügemenditugevused abilöögid tehti Perila, Tuhala ja Aruvalla mõisate juures. Polkovnik Kostikovi salka Lääne-Eestis rünnati kuni nelja jalaväepataljoniga, mida toetasid Kaitseliidu (st Omakaitse) rühmad, mida oli tugevdatud suurtükkide ja kergete tankidega (tegelikult rekkesoomukid või poolroomikud). Salga peajõud sunniti taganema Silla-Lümandu-Vaimõisa-Ohukotsu joonele. 8. piirivalvesalk murdis Raplas piiramisrõngast välja ja taganes Hageri mõisa piirkonda.
Korpuse üksused läksid korduvalt vasturünnakule: 22. NKVD laskurdiviisi 5. laskurpolk Jägala laagrist Kodasoo mõisa suunas, 62. laskurpolk Jägala mõisast Pärnamäe (Jägalast edelas) peale, läti polk ja kaks eesti polgu (s.o Tallinna kütipolgu) pataljoni Perilast Kännu (Kiviloost läänes) peale, 204. laskurpolgu pataljon ja läti polgu pataljon Kose-Uuemõisast Kose peale. Sel päeval üritas vaenlane löögiga kagust Jõelähtme suunas sisse piirata 62. laskurpolgu ja 22. NKVD laskurdiviisi osi, lõigates ära nende taganemistee läände. Kella poole üheksaks õhtul olid kõik 22. NKVD laskurdiviisi osad, välja arvatud mõned 5. ja 62. laskurpolgu allüksused purjus fašistide „psühholoogilisi“ rünnakuid tõrjudes piiramisrõngast väljunud ja hakkasid kaevuma Maardu mõisa – Kallavere joonel. Vaenlasele tekitati sel päeval väga suuri kaotusi. Kuid ka korpus kaotas 20. ja 21. augusti lahingutes vähemalt 1500 meest.
„Psühholoogilisi“ rünnakuid (ka originaalis jutumärkides) nimetatakse nii 10. laskurkorpuse päevakokkuvõtetes kui ka hiljem mälestustes. Seda on kirjeldatud kui purjus sakslaste rünnakut ahelikus püsti liikudes. Kas sakslased just purjus olid, pole teada; kuid selline ründamisviis oli osa väljaõppest ka Eesti sõjaväes. Niisuguseid rünnakuid olevat Vene kodusõjas teinud ka ohvitseridest koosnevad valgekaartlaste eliitüksused.

Kiviloo lahing

Kiviloo lahing on tuntud peamiselt seetõttu, et 25 aastat hiljem, 1966. aasta
augustis, tehti sellest üks 1941. aastal Eestis formeeritud hävituspataljonide lahingukuulsuse
kangelaslugusid. Kiviloo lähedale püstitati monument ja lahingust avaldati mälestusi ning kirjutati ajaleheartikleid ja peatükke ajalooraamatuisse. Vaatamata sellele ei ole toimunust palju teada. Nii mälestused kui ka ajaloouurimuse taotlusega tekstid keskenduvad olude kirjeldusele ja üksikutele kangelastegudele, ajastuomaselt rõhutatakse parteipoliitilise töö tähtsust ning hävituspataljonlaste astumist komsomoli ja parteisse otsustava lahingu eel. Kohad, päevad, kellaajad, relvastus, lahinguplaan ja oma kaotused jäävad ebamääraseks, nagu ka vastase kaotused, keda on aga alati hävitatud suurel hulgal.
Kiviloo lahingu mälestuskivi Kiviloo-Perila teeristil. 1967. aasta foto. Eesti Rahvusarhiiv
Kiviloo lahingus võitles Tallinna taganenud hävituspataljonlastest formeeritud polk, millel on kirjanduses mitu nime: 1. eesti kütipolk, 1. eesti töölispolk ja 1. eesti kommunistlik laskurpolk. Venekeelset nime 1-й эстонский рабочий стрелковый полк on tõesti võimalik tõlkida nii kütipolguks – lähtudes I maailmasõja ja Vene kodusõja aegsest eesti keelepruugist – kui ka laskurpolguks, nagu on tõlgitud nimetust стрелковый полк II maailmasõja kontekstis. Mõnikord on polku nimetatud motoriseeritud polguks, sest üksused viidi rindele veoautode ja bussidega. Polgu koosseisuks on nimetatud kolm pataljoni ja 1500 võitlejat; kaks pataljoni võitlesid Kiviloo lahingus. Polguülem oli Eesti NSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülem, Kaug-Idast pärit kapten Mihhail Pasternak (1908–1941) ja polgukomissar saarlane Feodor Okk (1898–1941), kes 1940–1941 oli EK(b)P Tallinna linnakomitee sekretär ja alates 1941. aasta märtsist EK(b)P KK sekretär transpordi alal. Mõlemad jäid pärast polgu laialilöömist metsa ja proovisid omade juurde läbi murda, kuid langesid Peningi lähedal tulevahetuses Loopere talu peremehega.
Polk pidi takistama sakslaste edasitungi põhja pool Kivilood, mille sakslased olid vallutanud 20. augustil, ja asula tagasi vallutama. Kiviloolt üle Perila ja Peningi Raasikule viiv maantee kulgeb soode ja metsade vahel ning Kiviloo vallutanud sakslased pidid Tallinna suunas edasiliikumiseks kindlasti kitsal rindel polgu kaitsest läbi murdma. Samas oli see vähem tähtis rindelõik, sest sakslaste rünnaku raskuspunkt oli põhja pool, Raasiku, raudtee ja Narva maantee vahel. Punaarmee väejuhatuse käsutuses oli üha vähem kogenud regulaarväge ja otsus saata Kiviloole ebaühtlase väljaõppe ja väikese lahingukogemusega kokku harjutamata hävituspataljonlaste polk on mõistetav. Polgu paremal tiival oli läti hävituspataljonlaste polk, mis oli pärast lahinguid Türi ja Paide ümbruses sinna reservi ja kosuma toodud. Endine hävituspataljonlane, alates 1960. aastate algusest Tartu ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedris õpetanud Jaroslav Raid (1919–1984) meenutas, et lätlaste polk paigutati Perila-Pikavere piirkonda 10. augustil ja alles seal said nad sõjaväevormi.
Sovetiaegne kirjandus ja mälestused kirjeldavad Kiviloo lahingut kolmepäevase lahinguna. Arvatavasti võetakse alguspunktiks Kiviloo vallutamine sakslaste poolt 20. augustil ja lõpp-punktiks taganemine järgmisele kaitseliinile Tallinna alla Lehmja-Assaku-Rae kanti. Saksa lahinguaruannetes on Kiviloo lahingust juttu mitme üksuse raportites. Üks nendest on 162. jalaväerügemendi III pataljoni ülema aruanne oma operatsioonist 22. augustil 1941, mis kirjeldab lahingu seda osa, kus töölispolgu pataljonid laiali löödi.
Pataljoniülem kirjutas, et 162. jalaväerügemendi III pataljon oli 61. jalaväediviisi staabi otsealluvuses. 176. jalaväerügement oli lahingus tugeva vaenlasega Perila teekolmnurga idaotsa juures, st Liivaaugu-Kiviloo teeotsal. III pataljon sai käsu haarata vaenlast paremalt, liikudes Kiviloo kooli juurest mööda väiksemaid teeradu ja sihte üle Sõerde, Nipi ja Rätla Kruusimäele Perila teekolmnurga põhjatipust umbes kilomeeter põhja pool, tungides niiviisi vaenlase tiivale ja tagalasse ning toetades sel moel 176. jalaväerügemendi pealetungi. Pataljoni toetuseks anti 161. suurtükiväerügemendi II divisjon (10,5 cm kerged välihaubitsad) ilma ühe patareita ning vajadusel ka IV divisjon (15 cm rasked välihaubitsad). Pataljoniülem andis käsud kell 13.30 Kooli veski juures Kiviloost põhja pool. Veskikõrgendik oli vaenlase suurtükitule all. 161. suurtükiväerügemendi rekkerühm teatas, et vaenlane on kaevunud Sõerde juures. Moodustati tugev rekkeüksus: 9. kompanii üks rühm koos raskekuulipildujajao, raskemiinipildujajao ja pioneerirekkesalgaga liikus kell kaks üle Sõerde Kruusimäe peale ülesandega nõrk vaenlane tagasi lüüa või tugev vaenlane tuvastada. Rekkeüksus teatas kell kolm, et Kulliniidus vaenlast pole. Peagi löödi punaväelased välja ka positsioonidelt Sõerde juures, kuhu pataljoniülem viis seejärel oma komandopunkti. Enne kella nelja teatas rekkeüksus Nipi juures (kus on ka kõrgendik nr 49) korralikel positsioonidel kaevunud vastasest. Pataljoniülem käskis anda nelja raskemiinipilduja, kahe kerge jalaväekahuri ja 4. patarei kergete välihaubitsate tulelöögi. Vastane löödi puruks ja 9. kompanii läks kella viieks läbi Nipi. Rekkeüksus oli kaotanud ühe mehe haavatuna. Punaväelased jätsid lahinguväljale 20 langenut, viis punaväelast langes vangi. Nende sõnul oli vastas umbes 100 meest. Seejärel hõivati ilma lahinguta kõrgendik nr. 55 Kruusimäe juures ja kell 18.25 jõuti maanteele. Üksteise järel peatati tulega kolm sõiduautot, üks sõdureid täis buss ja kolm veoautot, milles olijad langesid sakslaste tules. Pataljoniülem otsustas üllatusmomenti kasutades vallutada ka Silmsi oja silla Peningi teekolmnurga lõunatipu juures. Tugevdatud 11. kompanii tuli sellega toime peaaegu ilma vastupanu kohtamata. Kompanii moodustas 300 m sügavuse sillapea ja laskis õhku silla juurde rajatud punkrid. Alates kella poole seitsmest avas pataljon tule Mätliku ja Sitsi talude juures Perila teekolmnurga põhjatipu lähedal kaitsesse asunud vaenlase pihta. Punaväelaste kaitse lagunes, sakslaste tule all valgusid segilöödud üksused tagasi. Nende jälitamiseks oli pataljon liiga väike. Enamik punaväelasi, hindamisi umbes 600 võitlejat, hajus metsa. Õhtul enne kella 11 jõudis pärale 176. jalaväerügemendi I pataljon. 162. jalaväerügemendi III pataljon loobus kavatsusest rünnata Peningi teekolmnurga lõunatipuni või isegi põhjatipuni Unita juures. 23. augustil kammis pataljon läbi ümbruse metsad. Kahes kohas osutati 11. kompaniile kerget vastupanu.
Vastane oli purustatud. Sõjasaagiks saadi põlenud buss, kolm veo- ja kolm sõiduautot, kaks tankitõrjekahurit, kolm moonaveokit, üks väliköök, kuus raske- ja kaks kergekuulipildujat, 20 vintpüssi, 300 rulli okastraati. Vangi võeti üks major, kümme allohvitseri ja sõdurit ning kolm naissanitari. Pataljon kaotas kaks meest langenuna ning kolm raskelt ja neli kergelt haavatut. Pataljoniülem, loetamatu allkirjaga major nentis kokkuvõtteks, et pataljoni rünnakuhoog oli endine, kuid tunda andis vanade kogenud allohvitseride puudumine [kes olid selleks ajaks langenud või haavata saanud. T.H.].


23. august

254. jalaväediviis tungis aegamisi Tallinna poole. Pealetungi raskuspunkt oli lõuna pool Ruu teed.
Ruu teeks nimetasid sakslased toonase Tallinn-Narva maantee osa Tallinnast Ruuni enne Jägala jõe silda, kus üks teeharu läks üle Jägala jõe edasi Narva poole, teine aga, tänane Piibe maantee, piki Jägala jõe läänekallast kagu suunas.
Mida lähemale Tallinnale, seda tugevam oli vaenlase suurtükituli. Ennelõunal sekkusid lahingusse mõned patareid Uusküla kandist Muuga lahe kagukaldal, hiljem sõjalaevad Ihasalu lahelt. Õhtuks tungis 474. jalaväerügement diviisi vasakul tiival üle Saha küla Pirita jõeni. Rügement sai suurtükituld loodest, läänest ja edelast ning kahtlustas raudteesuurtükki mõnel kaardile märkimata kitsarööpmelisel raudteelõigul. Kitsarööpmelist raudteed pole sealkandis kunagi olnud, kuid 130 mm raudteepatarei laskeulatusest piisas Saha külla tulistamiseks ka Lagedi lähistelt Tallinn-Tapa raudteeliinilt. Saha-Loo ja Saha-Liiva olid pärastlõunal veel Punaarmee käes. Parem tiib peatas oma pealetungi Kroodini jõudes, sest maastik Kroodist läänes oli merelt vaadeldav ning suurtükiväe ja laevasuurtükkide tule all. Enne kella nelja langesid esimesed 30,5 cm rannakaitsesuurtükkide mürsud Koila lähistele. Sakslased ei teadnud, kas need tulistati Aegnalt või mõnelt laevalt, kuid Balti laevastikul sel ajal Tallinna lähistel nii suurte kahuritega laevu ei olnud. Õhtul tulistasid kolm hävitajat Ihasalu lahelt Ruu-Tallinna maanteed. Dessandikatse Neeme küla juures lõi tankitõrjeüksus vaenlase suurte kaotustega tagasi.
61. jalaväediviisi paremal tiival liikus 176. jalaväerügement üle Luime (õigeusu kiriku juures, kus Peningi-Aruküla-Lagedi maanteelt algab tee Jüri suunas) Vaskjalga. Vasakul tiival liikus 162. jalaväerügement üle Ellaku ja Aruvalla Patikale. 161. rekkepataljon oli jõudnud lõuna pool Lagedit Pirita jõeni. Pataljon sai käsu Lagedi raudteesilda mitte õhku lasta, kuid katkestada raudteeliin, et Balti laevastiku raudteesuurtükid ei saaks diviisi positsioonidesse sisse sõita. Õhtul rajas 176. jalaväerügement Vaskjala juures ja 162. jalaväerügement Patika juures sillapea üle Pirita jõe, kuid pidid tõrjuma vaenlase ägedaid vasturünnakuid. Sel päeval langes Vaskjalas diviisi 161. suurtükiväerügemendi 11. patarei ülem ülemleitnant Erich Salitter.

Lagedi raudteesild üle Pirita jõe. 1940. aasta foto. Eesti Rahvusarhiiv

217. jalaväediviisi 311. jalaväerügement murdis läbi Tuhala ja Nõmme (Kolu ja Tuhala mõisa vahel, kus tänapäeval ristuvad Vaida-Urge ja Kolu-Tammiku tee) vahelise kaitseliini, jõudis kell kolm Sõmerule ja liikus sealt loodesse. 346. jalaväerügement liikus üle Lohu Kohila peale  ja moodustas Angerja juures sillapea. 389. jalaväerügement takerdus korduvalt miiniväljadele ja liikus vaevaliselt Kohila suunas, tema vasaku tiiva pataljon jõudis siiski Rabiverre. Vastane taganes alale Mäliverest lõuna pool. Grabowski lahingugrupp (346. rügemendi II pataljon) suunati puhastama ala Hagudist ida pool.
254. jalaväediviisi rindelõiku tabas mitu pommide ja pardarelvadega õhurünnakut, 61. jalaväediviisi lõigus oli kell pool kuus õhtul õhurünnak Aruküla juures. Balti laevastiku lennukid proovisid 217. jalaväediviisi lõigus alla tulistada vaatlusdirižaablit, kuid hoolimata mõnest tabamusest see ei õnnestunud. Saksa hävitajad tulistasid alla kolm, 111. õhutõrjerügemendi I divisjon samuti kolm lennukit. Üks Ju-88 tegi korpuse komandopunkti juures hädamaandumise kõhule, meeskond sai kergelt vigastada.
Hommikul suunati 660. pioneeripataljon koos 671. sillakolonniga B Kolga mõisa juurde, et teha ettevalmistusi Viimsi poolsaare ja Aegna saare vallutamiseks. Pataljon jäeti kella neljani siiski 61. jalaväediviisi alluvusse, et ehitada Raasiku juures sild üle Jõelähtme jõe.
XXXXII armeekorpuse komandopunkt oli õhtul Kehras, 254. jalaväediviisil Jägalas ja 61. jalaväediviisil Peningi mõisa juures.
254. ja 61. jalaväediviis jõudsid õhtuks Pirita jõele ja rajasid lähtepositsioonid rünnaku jätkamiseks järgmisel päeval. Esimene kavatses Pirita jõe ületada Nehatu ja Lagedi vahel, eraldusjooneks 61. jalaväediviisiga määrati raudteeliin. Rekke andmetel oli Pirita jõel hästi välja ehitatud kaitseliin miini-, tanki- ja traattõketega tugevdatud sügavate positsioonidega. XXXXII armeekorpuse juhatus nentis, et vaenlane hoiab neid positsioone viimse võimaluseni, et kaitsta Balti laevastiku tugipunkti Tallinnas.
Ilm oli vahelduvalt pilvine, kohati oli väiksemaid sajuhooge.
Kindralmajor Friedrichi lahingugrupp teatas hommikul kell pool seitse, et Palivere-Haapsalu ja Palivere-Risti raudtee olid kumbki kahes kohas õhku lastud. Pärastlõunaks oli piki Pärnu-Tallinna maanteed edasi tunginud lahingugrupi parem tiib murdnud nõrga vastupanu Vaimõisas ja sealt lõunas, ületanud Harjumaa piiri ning jõudnud kell pool neli Kernusse. Piki Haapsalu maanteed liikunud vasak tiib oli vaenlase Riisipere juures taganema löönud ja võitles alates kella ühest teadmata tugevusega üksusega Pärtli teeristis (tänapäeval Harutee Ääsmäe lähedal). Lahingugrupi staap plaanis vasaku tiiva üksused (st 504. jalaväerügemendi), mida oli tugevdatud ühe raskepatareiga, suunata eelüksusena Jõgisoo peale, moodustada seal sillapea üle Keila jõe ja seda hoida. Õhtuks jõudsid nii vasak kui ka parem tiib Pärtli teeristi (st Haruteele). 504. jalaväerügemendi komandopunkt oli Kernu lähistel, õhtul ründasid seda neli lennukit pommide ja pardarelvadega. Julgestusüksused vasakul tiival vastu Eesti läänerannikut jäid senistele joontele. Ööl vastu 24. augustit ründas Punaarmee julgestusi Tuudi jõe maanteesilla juures kolm kilomeetrit Lihulast edelas, kuid löödi tagasi. Pärtlis sai surma 504. jalaväerügemendi 8. kompanii rühmaülem reservleitnant Siegfried Utesch.
Kernu mõisa peahoone 1930. aastal. Jaan Kaeli foto. Eesti Rahvusarhiiv

Lahingugrupi komandopunkt viidi kõrgendiku nr. 55 juurde Pärnu maantee ääres Haiba ja Sipa vahel. XXXXII armeekorpuse staabiülem kindrastaabi ooberst Heinz Ziegler (1894–1972) ja 18. armee operatsioonide osakonna ülem kindralstaabi ooberstleitnant vabahärra Mauritz von Strachwitz (1898–1953, suri sõjavangina Sverdlovski oblastis) leppisid kokku, et kui lahingugrupi vasak tiib kindlustab sillapea Keila jõe põhjakaldal, allutatakse kindralmajor Friedrichi lahingugrupp XXXXII armeekorpusele. 18. armee peakorteri põhitähelepanu keskendus Leningradi rindel võitlevate armeekorpuste juhtimisele ja Tallinna alla jõudnud Friedrichi lahingugrupi rindelõik pidi lähipäevil niikuinii saavutama kokkupuute armeekorpuse diviisidega.
Tallinna lahel olevate Balti laevastiku laevade suurtükiväge kamandanud 2. järgu kapten Sagojan kirjutas hiljem, et sillapead Keila jõel tulistas oma 180 mm suurtükkidest ristleja Kirov.
10. laskurkorpuse kokkuvõtte järgi jaotati Tallinna kaitsvad üksused ja väekoondised sel päeval kolmeks rindelõiguks. Läänepoolse rindelõigu ülem oli 62. laskurdiviisi ülem polkovnik Suturin, kes võttis üle langenud polkovnik Kostikovi salga juhtimise ja kelle vasak eraldusjoon oli Maidla – Saue jaam – Kadaka küla – Bekkeri sadam. Lõunapoolset rindelõiku juhtis 10. laskurdiviisi ülem kindralmajor Fadejev vasaku eraldusjoonega Andi – Vaida – Kivila (Kiivita?) – Kurna mõis – Järve jaam – Vene-Balti tehas. Idapoolset rindelõiku juhtis polkovnik Parafilo, 1. merejalaväebrigaadi ülem. Tallinna garnisoni ülem oli rannakaitse kindralmajor Gavriil Zašihhin (1898–1950), kes oli Balti laevastiku õhukaitse ülem.


24. august

Öösel ja varahommikul tabas 254. jalaväediviisi positsioone tugev suurtükituli, osa sellest raske kaliibriga. Diviis ületas pärast 20 minutit kestnud ettevalmistustuld Saha-Loo ja Lagedi juures Pirita jõe ning vallutas ägedas ja küllaltki kaotusterohkes lahingus üksteise järel vaenlase positsioonid. Õhtuks murdis diviis kolme kilomeetri ulatuses läbi vaenlase kaitse Väo ja Lagedi raudteejaama vahel, ületas Jüri-Kose tee lõuna pool Väod (tänapäeval Tallinna ringtee ja Peterburi maantee ristmiku lähedal). Sealt põhja pool tõrjuti kaitsjad läbi Kärmu (praegu Maardu lääneservas) läände. Punaarmee jala- ja suurtükiväe vastupanu oli väga tugev, seda toetas sõjalaevade tuli Tallinna sadamast. 454. jalaväerügemendist langes kaks ohvitseri: III pataljoni ülem kapten Hermann Wesenbaum Kroodil ja 2. kompanii rühmaülem reservleitnant Axel Gläser Lagedi juures. Väo lähedal langes 474. jalaväerügemendi 9. kompanii rühmaülem reservleitnant Wilhelm Marcon.
61. jalaväediviisi ülesanne oli murda Jürist ja Patikalt lähtudes läbi vaenlase kaitsepositsioonid ja liikuda piki maanteed kuni Mõiguni. Punaarmee kaitseliinid olid ligi 12 km sügavused ja punaväelased võitlesid iga jalatäie maa eest. 161. rekkepataljon jõudis 13.45 Rae mõisani ja sidus vaenlast Pirita jõe mõlemal kaldal. 162. jalaväerügement jõudis kell pool kolm teeristile kaks kilomeetrit lõuna pool Lehmja mõisa (Lehmja mõis oli praeguses Rae valla keskuses). Kell kuus õhtul jõudis 151. jalaväerügement kõrgendikeni 1,5 km kaugusel Rae mõisast (kõrgendik nr 46 Rae mõisa lähistel omaaegse Peeter Suure merekindluse rooduvarjendi lähedal). 162. jalaväerügement jõudis kaitseliinini Assaku küla põhjaservas. Sel päeval langes 151. jalaväerügemendi I pataljoni arst. Jüris sai surma 176. jalaväerügemendi 8. kompanii rühmaülem reservleitnant Erwin Kühnapfel.

Aruküla-Lehmja maantee sild üle Pirita jõe Vaskjalas 1940. aastal. Eesti Rahvusarhiiv

217. jalaväediviisi kella kuueks plaanitud pealetungi algus lükkus pinnaudu tõttu edasi. 311. jalaväerügement tõrjus vaenlase, keda toetas kolm patareid, Nabala mõisa juures üle Tõdva (Vääna) jõe. Surma sai rügemendi 2. kompanii ülem leitnant Fischer. 346. jalaväerügement jõudis Tõdvale ja 389. jalaväerügement Kiisale, kus loodi sillapea Keila jõe vastaskaldal. Pärastlõunal oli diviis joonel Nabala – teerist Tõdvast kagu pool (Kirdalu lähedal) – Kiisa.
Kindralmajor Friedrichi lahingugrupp allutati keskpäeval XXXXII armeekorpusele. Lahingugruppi kuulusid sel ajal 504. jalaväerügement ja 291. suurtükiväerügemendi I divisjon (10,5 cm haubitsad), 403. jalgrattapataljon, 10. raskekuulipildujapataljon, 131. desinfektsioonidivisjon, 563. tankitõrjedivisjoni 1. kompanii, 436. suurtükidivisjoni üks patarei (10 cm kahurid), 55. maaväe-õhutõrjepataljoni 1. kompanii, 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei, 660. pioneeripataljoni 2. kompanii, 683. sillaehituspataljoni 4. kompanii ja 658.
sillakolonn B.
Lahingugrupp murdis vastase ägeda kaitse ja ületas kella poole neljaks põhja pool Jõgisood ühe kompaniiga Keila jõe. Armeekorpuse staabiülem andis grupile korralduse pöörata piki Hüüru teed (s.o Paldiski maanteed) läände ja tõkestada Paldiski suund. Pärtlis langes 504. jalaväerügemendi 4. kompanii ülem Friedrich Nischotz.
Õhtuks olid XXXXII armeekorpusele alluvad väekoondised järgmistel joontel:
254. jalaväediviis: Kärmu lääneserv – Väo – raudteekurv Väost edelas – Lagedi jaam.
61. jalaväediviis: parem tiib Kopli külas, vasak tiib teeristil kaks kilomeetrit Jürist läänes.
217. jalaväediviis: 311. jalaväerügement oli Tõdva jõe lõunakaldal Lähtsest edelas, 346. jalarügement sillapeal Tõdva (Vääna) jõe põhjakaldal Sausti juures, 389. jalaväerügement põhja pool Kiisat. Diviisi komandopunkt oli Kata külas Tuhalast lõunas.
Friedrichi lahingugrupp oli sillapeal üle Keila jõe põhja pool Jõgisood. Lahingugrupi komandopunkt oli Jaani teeristi lähedal Sipa ja Haiba vahel nagu ka eelmisel päeval.
Seega olid XXXXII armeekorpuse jõud ületanud Pirita jõe ja 25. augustil tuli Tallinnani läbi murda. Laevade laadimine Muugas, Leppneemes ja Meriväljal osutas vastase kavatsusele oma väed ja sõjamaterjal meritsi evakueerida. Saksa väejuhatus plaanis järgmise päeva pealetungi alustada piisavalt varakult, et seda takistada. Punaarmee ja Balti laevastiku lennuväge tõrjusid Saksa hävitajad.
18. armee ja XXXXII armeekorpuse peakorterid valmistusid nii Tallinna evakueerimise takistamiseks kui ka eelseisvaks Lääne-Eesti saarte operatsiooniks. Neeme külla paigutati 929. maaväe-rannakaitsedivisjoni üks patarei (10,5 cm Tšehhi kahurid), mis pidi niipea kui võimalik Kembalt (kus olid mereväe maismaaüksuste staabid) välja sõitma. 507. mereväe-rannakaitsepatarei (17 cm kahurid) allutati XXXXII armeekorpusele ja kavatseti paigutada Ihasalu lahe äärde Punakivi juurde. Patarei oli ette nähtud laevade tulistamiseks, kuid 254. jalaväediviisil lubati seda ka maaväe vastu kasutada. Sama diviisi rindelõigus rakendatud Luftwaffe 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni ülem sai käsu uurida võimalust tulistada ühe õhutõrjekahuriga konvoisid Muuga lahel. Balti laevastiku vastu suunati hävitajate eskadrilli ja 1. pommitajate rügemendi lennukid.
Järgmisel päeval pidi Kõrvele (Soodla lähedal Raudoja juures) saabuma 906. ründepaadikomando kolonn 80 ründepaadiga.
906. ründepaadikomandot, mis kuulus pioneeriväe relvaliiki, oli alates 1941. aasta septembrist välja õpetatud Briti saarte ründamiseks. 1941. aasta juunis viidi see Ida-Preisimaale ja allutati 18. armeele. Komando osales hiljem Lääne-Eesti saarte vallutamisel. Selle koosseisu kuulus neli ohvitseri, 31 allohvitseri ja 219 sõdurit 81 kerge ründepaadiga, mille transpordiks oli viis ründepaadiveokit. Kokku formeeriti Inglismaa ründamiseks kuus pioneeriväe ründepaadikomandot, mis kõik 1941. aasta suvel idarindele saadeti. Komandosid nr. 901–903 rakendati Dnepri ületamiseks, komandod nr. 904–906 osalesid Lääne-Eesti saarte vallutamisel.
Saksa kerge pioneeri-ründepaat. https://lexikon-der-wehrmacht.de.
Paat oli 6 m pikkune ja 1,5 m laiune ning kaalus 180 kg. Paadimootor oli 30 hj neljataktiline bensiinimootor, mis kaalus 170 kg ja lubas täislastis paadil sõita kuini 25 km/h. Kütust jätkus 90 minutiks. Paat oli relvastatud kergekuulipildujaga. Meeskonnas oli kaks meest, lisaks mahtus paati kuus täisvarustuses sõdurit.
24. augustil said XXXXII armeekorpuse üksused sõjasaagiks või hävitasid 12 tanki, 13 suurtükki, kaheksa õhutõrje- ja 11 tankitõrjekahurit, viis miinipildujat, 27 kuulipildujat, 28 veoautot. Maapinnal hävitati 13 ja õhkutõusul kolm lennukit. Viimast kirjeldati 18. armee sõjapäevikus järgmiselt:
„Ülemleitnant [Herbert] Illing, 474. jalaväerügemendi 9. kompanii ülem, tungis oma kompaniiga sügavale vaenlase rindesse [Nehatu] lennuväljale Väo ja Kärmu vahel, hävitas seal raskekuulipildujatulega 13 lennukit maapinnal ja kolm õhkutõusul ning vallutas tormijooksuga ühe õhutõrjepatarei.“
Herbert Illing (snd 1915) pälvis järgmise aasta alguses Saksa risti kullas. 1945. aasta mais oli ta major ja teenis 58. jalaväediviisis.
Punaarmee 10. laskurkorpuse päevakokkuvõtte järgi jätkusid lahingud 23. ja 24. augustil senise ägedusega. 24. augustil olid korpuse üksused sunnitud asuma peakaitseliinile, mis täna asuks Tallinna eeslinnades. 20.–24. augustini oli transpordilaevadele viidud 2500 haavatut, kuid ligikaudsete arvestuste järgi kaotasid korpuse üksused neil päevil langenu, haavatu ja teadmata kadununa kuni 6000 inimest. 24. augusti õhtul oli 22. NKVD laskurdiviis kaitsel Pirita jõe idakaldast Väo mõisa juures kuni Nehatu vallamajani. 16. laskurdiviisi riismed taganesid joonele Soodevahe külast ümber Rae mõisa kuni Saireni Kurna vallamaja juures. 204. laskurpolk oli joonel Kurna koolimajast kuni Sausti mõisani ning 10. laskurdiviis Sausti-Nõmmelt üle Saku Saueni. 18. rekkepataljon paiknes Üksnurmest üle Rahula mõisa Vanamõisa-Mäekülani ja sealt edasi oli ümber Keila positsioonidel polkovnik Suturini salk. Punaarmee operatiivkaardi järgi võitles Vihterpalu jõesuudme lähedal kaks roodu merejalaväelasi 40–50 (või 400–500) bandiidiga. 400 piirivalvurit olid kaitses alates Kakumäe lahe rannast üle Harku kuni Nõmme jaamani. 10. laskurkorpuse välikomandopunkt oli metsatukas Järvekülast idas.

25. august

254. jalaväediviisi 484. jalaväerügement tungis peale Iru juures, kus punaväelased ja Balti laevastiku meremehed visalt vastu panid; ründajad kandsid raskeid kaotusi, rügemendi II pataljoni ülem sai haavata. Pärast keskpäeva jõuti mõlemal pool sood (s.o Tondiraba) poole kilomeetri kaugusele Narva maanteest. Balti laevastiku rannakaitse- ja õhutõrjepatareid pöörati pealetungiva jalaväe vastu. Sakslased vallutasid ala Kose juures 500 meetrit Narva maanteest lõunas ja edelas, kuid eesmärki – jõuda sadamat kontrollivale kõrgendikule nr. 48 (paekallas Maarjamäe kohal) – ei saavutatud. Väos langes 474. jalaväerügemendi 7. kompanii rühmaülem reservleitnant Hans Pottgießer.
61. jalaväediviisi pealetung põrkus samuti visale vastupanule. Kaitsjaid toetasid otsesihtimisele seatud õhutõrjekahurid ja maasse kaevatud tankid. Paremal tiival liikus 151. jalaväerügement piki Rae raba serva kuni Mõiguni, samal ajal kui vasak tiib jõudis ainult Lehmjani. 162. jalaväerügemendi ülem ooberstleitnant Erich Wolff sai haavata, aga jäi oma üksuse juurde. Samuti sai haavata sama rügemendi 4. kompanii ülem.
217. jalaväediviis jõudis Saire, Luige ja Pääskülani, kuid veel mitte viimase linnaäärse kaitseliinini.
Friedrichi lahingugrupi vasaku tiiva eelüksus, 504. jalaväerügemendi I pataljon, vallutas Jõgisoo sillapealt kirdesse liikudes kell 12 Saue ja hõivas ümbruse kõrgendikud. Välistamaks võimalikku ohtu Paldiski suunalt vallutati ja julgestati Keila. Tallinna poolt tulistasid suure kaliibriga suurtükid lahingugrupi Jõgisoo sillapead. Virtsust ründas Punaarmee 859. maakaitseväepataljoni allüksusi, mis olid julgestuspositsioonidel Martna ja Lihula juures, nähtavasti selleks, et tugevamaid jõude Tallinna suunalt ära tõmmata. Kindralmajor Friedrich käskis positsioone vahetada, kui olukord nõuab; kell 10.45 käskis ta 859. maakaitseväepataljonile tugevduseks saata osa 403. jalgrattapataljoni (ülem austerlasest major Ludwig Delle Karth, s. 1905) motoriseeritud raskekompaniist.
Saksa suurtükid tabasid üht raskeristlejat [siiski oli ainus sel ajal Tallinnas olnud ristleja Kirov kergeristleja] ja kaht väiksemat sõjalaeva, mis süttisid põlema. See oli rekkeeskadrilli 4./(H) 21 leitnantide Berndti ja Koltermanni ekipaaži saavutus, kes juhtisid suurtükituld vaatamata ägedale õhutõrjele ja Nõukogude hävitajate rünnakutele.
Õhtul palus XXXXII armeekorpuse juhatus I lennuväekorpust Balti laevastiku laevad Tallinna lahes lõplikult purustada. Ühe vangilangenud ohvitseri sõnul kavatsenuvat venelased veel samal ööl oma staabid Tallinnast evakueerida. Kuid selle üle, kes pommitama peaks, vaidlesid omavahel kaks 1. õhulaevastikule alluvat lennuväekoondist, I lennuväekorpus ja Läänemere lennuväe juhataja. „Kompetentsivaidlused lennuväekorpuse ja Läänemere õhuväe juhataja vahel on [XXXXII armee]korpuse seisukohalt täiesti asjakohatud,“ saatis korpuse juhataja, pioneeriväekindral Walter Kuntze oma arvamuse 18. armee ülemjuhatusele.
Balti laevastiku lennukid tegid aktiivselt õhureket ning ründasid pealetungivat jalaväge pommide ja pardarelvadega. Ööl vastu 25. augustit tehti 11 õhurünnakut Jõgisoo sillapeale. Veel kaks õhurünnakut tehti pärastlõunal ja õhtul kell kaheksa. Pärastlõunal enne kella nelja ründasid kolm lääne suunast lähenenud hävitajat 346. jalaväerügemendi komandopunkti.
Armeekorpuse päevalõpuraporti kokkuvõttest 18. armee peakorterile:
„Kohati klammerdub vaenlane veel positsioonidele pealahinguvälja sügavuses ning üksikutesse tugevasti välja ehitatud tugipunktidesse. Põhja pool Lehmjat käivitati elektrisütikuga üks miinväli. Tallinnast lõunas tõrjuti vaenlane tagasi joonele Saire – Saku – Vääna jõgi [st enam-vähem Valdeku õppeväljale]. Läänetiival vallutati Keila ja vastane tõrjuti läbi metsa Keila – Peetri-Kindluseküla teeni.“
Armeekorpuse peakorter muutis diviiside eraldusjooni Tallinnas: 254. jalaväediviis pidi vallutama ainult Kadrioru pargi ja sadama, et koondada oma jõud Pirita jõe positsioonide ründamiseks. 61. jalaväediviisi hooleks jäeti ülejäänud kesklinn.
Õhtuks olid XXXXII armeekorpuse väekoondised järgmistel joontel:
254. jalaväediviisi põhijõud olid kuni 300 m Kose-Tallinna teest lõuna pool (s.o tänapäeva kaardil umbes Laagna tee ning Tondiraba ja Kuristiku vahel 300 m Narva maanteest lõunas).
61. jalaväediviisi parema tiiva rünnakukiilu tipp oli ühe kilomeetri kaugusel Mõigust kirdes jõe ääres (mõeldakse Pirita-Ülemiste kanalit Rae raba servas), vasak tiib aga suutis vallutada ainult Lehmja (s.o tänane Lehmja küla mõlemal pool Tartu maanteed ja Assaku alevik).
217. jalaväediviisi 311. jalaväerügement oli Sairest lõuna pool, 346. jalaväerügement teeristil Saustist loodes ja 389. jalaväerügement Saku põhjaservast kuni Vääna jõeni kolm kilomeetrit Pääskülast lõunas.
Friedrichi lahingugrupp vallutas Saue ümbruse kõrgendikud ja julgestas Keilat lääne ja kirde suunas.
254. jalaväediviisile allutati 660. pioneeripataljon (ilma ühe kompaniita).
10. laskurkorpuse päevakokkuvõte oli lakooniline: vaenlasel õnnestus idapoolses rindelõigus tungida punaväe kaitsesse ja jõuda välja Soodevahe, Väo ja Kuristiku piirkonda. Läänepoolses rindelõigus langesid sõjavangi 291. jalaväediviisi sõdurid.
Sellest teatest tegi hilisem Nõukogude historiograafia ekslikke järeldusi. 504. jalaväerügement kuulus tõesti 291. jalaväediviisi koosseisu. Kuid diviisi kaks jalaväerügementi ja ülejäänud üksused võitlesid sel ajal juba nädalajagu päevi teisel pool Narva jõge. Nõukogude sõjaajaloolaste artiklites ja raamatutes kordub väide, et Tallinna ründasid neli jalaväediviisi, neljandana 291. jalaväediviis.

26. august

254. jalaväediviisi eelosad ületasid Narva maantee Iru ja Tallinna vahel, kuid ei suutnud ka sel päeval jõuda eesmärgini, s.o Pirita jõeni ja kõrgendikuni nr 48. Üks põhjusi oli raskesuurtükiväe tuli: diviisi üksusi tulistasid 305 mm suurtükid Aegnalt ja laevakahurid Tallinna lahelt. Sõjasaagiks saadi või hävitati kaks tanki, 14 88 mm õhutõrjekahurit (ilmselt siiski 76 mm; kuigi 85 mm kahur oli Punaarmeel sel ajal olemas, ei olnud neid eelpoolviidatud koosseisunimekirja järgi Balti laevastikul Tallinnas), kaks tankitõrjekahurit, kuus veoautot Vierling-õhutõrjekuulipildujatega, 11 raske- ja 24 kergekuulipildujat ja 13 veoautot. Tormijooksuga vallutati üks kolme suurtükiga patarei. Surma said 484. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem, diviisi suurtükiväerügemendi 3. patarei ülem ülemleitnant Johannes Hubaleck (Kuristiku talu juures) ja diviisi rekkepataljoni 1. kompanii rühmaülem reservleitnant Kühn. Sel päeval sai diviisis haavata kuus kompaniiülemat ja 474. jalaväerügemendi I pataljoni ülem kapten August Dreyer, kes kahe päeva pärast suri.
Balti laevastiku 1. merejalaväebrigaadi poliitosakonna ülem F. Karasjov meenutas hiljem, et merejalaväelaste kaitset Narva maantee lähistel raskendas kuiv suvi: muidu peaaegu läbipääsmatud sooalad tänasel Lasnamäel olid ära kuivanud ja sakslasi ei takistanud. Ta kirjutas, et sel päeval taganesid merejalaväelased Konstantin Pätsi talu juurde, kus rajasid uue kaitseliini.

Balti laevastiku põlenud soomusauto Lasnamäel  Narva maanteel. Eerik Laidi foto 2. septembrist 1941. Eesti Rahvusarhiiv.

See soomusauto ei olnud sõjatööstuse seeriatoodang. Neid ehitati ainult mõned eksemplarid. Vt https://tanks-encyclopedia.com/ww2/soviet/adg-lorry-1941.php. Tänan Siim Õismaad viite eest.

61. jalaväediviisi paremal tiival tungis 151. jalaväerügement Tallinna idaservani, surus maha Mõigu ümbruses vastupanu osutanud tugipunktid ja jõudis pärastlõunaks Ülemiste jaamani. 176. jalaväerügement vallutas kõrgendiku sealt kirdes (s.o Sõjamäe). Punaarmee jättis maha Peetri küla.
217. jalaväediviisi 311. jalaväerügement läks kahe pataljoniga pealetungile lõuna pool Nõmme metsavahimaja (s.o Saire ja Luige vahel). Raudalu juures oli kaks Punaarmee suurtükipatareid. Keskpäeva paiku peatas edasiliikumise punaväelaste tiibrünnak Katku suunalt. 346. jalaväerügemendi eelüksused olid Sakust lõuna pool ning rünnak tabas III pataljoni seljatagust; pataljoniülem reservkapten Waltzgott langes haavatuna rivist välja. 311. rügemendi üksused olid sunnitud taganema vastu Viljandi maanteed Nõmme ja Luige vahel, s.o Valdeku õppevälja idaservale.  346. jalaväerügemendi III pataljon pidi uuesti koonduma, kaotati üks tankitõrjekahur ja üks jalaväekahurijagu.
Jaroslav Raid kirjutas, et ööl vastu 26. augustit paigutati sellesse rindelõiku Läti hävituspataljonlaste polk. Polgu vasak tiib toetus Ülemiste järvele ja parem Viljandi maanteele. 27. augusti hommikul (ilmselt siiski 26. augusti hommikul) saadeti neile appi mereväelaste salk. Sakslaste rünnak löödi ootamatu vastupealetungiga sakslaste suurte kaotustega tagasi.
217. jalaväediviisi rügementide kaotused olidki suured: 346. jalaväerügement kaotas langenuna neli ja haavatuna kaks ohvitseri ning langenuna 15, haavatuna 83 ja teadmata kadununa 10 alamväelast. 311. jalaväerügement kaotas ühe ohvitseri haavatuna ning 13 alamväelast langenu ja 56 haavatuna. järgmise päeva kaotuse nimekirjas sisaldub samuti osa selle lahingu langenuid ja haavatuid. Siis kaotas 346. rügement veel kolm ohvitseri langenu ja viis haavatuna, alamväelasi langes 43, haavata sai 149 ja teadmata kadunuks jäi 11. 311. rügemendi sai haavata kaks ohvitseri ning alamväelasi langes 25, haavata sai 100 ja 26 meest jäi teadmata kadunuks. 26. augustil langesid 346. jalaväerügemendi 1. ja 3. kompanii ülemad reservülemleitnandid Pelz (?) ja Willy Przytulla, 4. kompanii rühmaülem reservleitnant Wilhelm Holtkamp ja 13. kompanii rühmaülem Erich Pohl. Järgmisel päeval said surma 9. kompanii ülem ülemleitnant Werner Grosse ning vastavalt 6. ja 8. kompanii rühmaülemad reservleitnandid Brossen ja Fritz Siska. 6. kompanii ülem reservülemleitnant Spierak ja 311. rügemendi 9. kompanii ülem reservülemleitnant Samusch said haavata. Kaks rügementi kaotasid kahe päevaga Nõmme lõunaserva, Valdeku õppevälja ja Ülemiste järve lõunakalda vahel 550 meest, kolmveerand pataljoni jagu. Ühtlasi kaotati 27. augusti rünnakuks kavandatud lähtepositsioon Nõmme juures. Nimelt oli 217. jalaväediviis kavatsenud Tallinna tungida Nõmme ja Ülemiste järve vahelt piki kitsarööpmelist raudteed ja Viljandi maanteed.
Osa sealseid positsioone on tänini maastikul jälgitavad: läbi Liiva kalmistu lõunaosa kulgeb endine tankitõrjekraav.
346. jalaväerügemendi II pataljon vallutas keskpäevaks Männiku jaama ja Kalda talu sealt lääne pool. 389. jalaväerügement oli sillapeal Jälgimäest põhja pool Vääna jõe kirdekaldal. Grabowski lahingugrupp oli Tänassilmas Pääskülast lõuna pool. Vasakul tiival tungis 389. jalaväerügement Pääsküla jõeni, kuid pealetung soikus jõe põhjakalda punkrite tule tõttu.
Friedrichi lahingugrupp ületas Hüüru juures Vääna jõe, kuid jõudis vaenlase kangekaelse vastupanu tõttu sealt edasi ainult Harku vallamajani, kus peatus tugeva tule tõttu tiibadelt, idast ja loodest. Põhja pool olid sügavad kaitsepositsioonid traattõketega. Paldiskit vallutama saadetud üksus liikus alguses hästi edasi, kuid peatus tugevneva vastupanu tõttu Kloogaranna juures. Lihula juures eelmisel päeval julgestusüksusi rünnanud vaenlane taganes pärast sakslaste vastulööki. Haavata sai 504. jalaväerügemendi I pataljoni ülem major Mittelstaedt.
Harku vallamaja 1938. aastal. K. Pärna foto. Eesti Rahvusarhiiv
18. armee operatsioonide osakond selgitas XXXXII armeekorpuse staabile, et käsuga kaubalaevu mitte tulistada ei peetud silmas sõjaväetransporte. Kästi tulistada kõike, mis teenis sõjalisi eesmärke. Ühtlasi arutati veel kord lennuväe rakendamist Tallinna lahel olevate laevade vastu. Armee peakorter teatas, et probleem polnud mitte niivõrd Läänemere lennuväe juhataja ja I lennuväekorpuse kompetentsivaidlustes, kuivõrd selles, et Leningradi ründamine nõudis suurema osa lennukitest. 1. õhulaevastik lubas kõik oma reservid üle vaadata, kuid sööstpommitajate saatmist Tallinna kohale ei tasunuvat loota, sest need kõik olid rakendatud Leningradi suunal.
Selleks päevaks oli XXXXII armeekorpus plaaninud Tallinna vallutamise äkkrünnakuga, kuid plaanist sel päeval asja ei saanud. Linna ümbritsevat piiramisrõngast suudeti küll veidi kokku suruda.
10. laskurkorpuse päevakokkuvõtte järgi jõudis vaenlane idapoolses rindelõigus Tallinna eeslinnadesse. Lahinguid peeti lõuna- ja põhjapoolse (s.o Ülemiste ja Lasnamäe) lennuvälja juures, Kose lõuna- ja idaserval ning Iru ja Väo mõisa juures. Ööl vastu 26. augustit tungisid väikesed kuulipildujate ja püstolkuulipildujatega relvastatud vaenlase grupid Kadrioru pargi piirkonda ja Ülemiste järve linnapoolsele kaldale. Vasturünnakutega likvideeriti sakslaste (s.o Friedrichi lahingugrupi) läbimurre Harku mõisa juures ja Nõmme rajoonis (s.o 217. jalaväerügement).


27. august

254. jalaväediviis vallutas lõpuks kõrgendiku nr. 48 Maarjamäel ja Kadrioru pargi kirdeosa ning saavutas positsiooni Tallinna sadama tulistamiseks. Osa diviisist tegeles Viimsi poolsaarel olevate üksuste äralõikamisega Tallinna kaitsjatest. Kuid punaväelased hoidsid endiselt „imetlusväärse visadusega“, nagu kirjutati XXXXII armeekorpuse päevakokkuvõttes, oma positsioone Iru ja Kallaste vahel (s.o Narva maantee Pirita jõe sillast kuni Kallaste taluni, mis oli umbes seal, kus praegu algab Ussimäe tee).

Maarjamäe paekallas 1944. aastal. Esiplaanil Saksa sõjaväekalmistu obelisk. Johannes Mildebrathi foto. Eesti Rahvusarhiiv

Keskhommikul teatas armeekorpuse operatsiooniohvitser 18. armee peakorterisse, et kõik
laevad Tallinna lahel on suitsukatte varjus ning et arvatavasti algab Kadrioru pargi servas üksuste laevadele laadimine. Korpus palus 254. jalaväediviisi suurtükkidel mereranda tulistada.
Mahajäetud Punaarmee positsioon Iru linnamäel. Eerik Laidi foto 3. septembrist 1941. Eesti Rahvusarhiiv
Tartu maantee ja raudtee suunalt jõudis linnaserva 61. jalaväediviis. Hommikul häiris diviisi pealetungi suurtükipatarei Ülemiste järve loodekaldal. Samal ajal diviisistaabis olnud korpusejuhataja käskis 217. jalaväediviisile allutatud vaatlusdirižaablil see patarei tuvastada ja hävitada. Tallinna idaserva majad ja vabrikud, raadiojaam (Riigi Ringhäälingu Lasnamäe saatja) ja tapamaja (Vilmsi tänaval Lasnamäe nõlva all Mäekalda ja Kunderi tänava vahel) olid tugipunktidena kindlustatud. Iga hoone vallutati löögiüksusega pärast suurtükiettevalmistustuld. Õhtul oli Põhja paberi- ja puupapivabrik Ülemiste järve põhjatipus endiselt seal kindlustunud punaväelaste käes. 161. rekkepataljon oli seda juba korduvalt rünnanud. Surma sai diviisi suurtükiväerügemendi 10. patarei ülem ülemleitnant Gerhard Schernich ning haavata 176. jalaväerügemendi III pataljoni ülem kapten Oerke ja sama rügemendi 12. kompanii ülem ülemleitnant Redeck.

Riigi Ringhäälingu Lasnamäe saatejaam 1935. aasta oktoobris pärast valmimist.  Eesti Rahvusarhiiv

217. jalaväediviisi parem tiib (311. ja osa 346. jalaväerügemendist) korrastas oma segilöödud read ja jätkas pealetungi, kuid see soikus peagi „ülevaadet mittevõimaldava metsamaastiku“ ja tugeva suurtükitule tõttu, millest osa tuli laevadelt. Kell kaks läks 389. jalaväerügement diviisi vasakul tiival pealetungile, ületas Pääskülast 1,5–2 km läänes Koru juures Pääsküla jõe, rajas seal sillapea ja vallutas mõned blindaažid. Sealt lääne pool Alliku juures võitles diviisile allutatud Omakaitse kompanii, mille punaväelased olid Allikult välja tõrjunud.
Nõmme-Väike raudteejaama depoo varemed. Oskar Viikholmi foto. Eesti Rahvusarhiiv

Friedrichi lahingugrupp vallutas Harku jaama ümbruse (jaam Peeter Suure merekindluse jaoks ehitatud kitsarööpmelisel raudteel, mis viis Hiiult Nõmme-Väike jaamast sirgjooneliselt loodesse, pööras Sõrve juures kagusse ja lõppes Väänas). Vasak tiib, 504. jalaväerügemendi III pataljon jõudis üle Liikva Rannamõisa, kuid põrkus Liikvast ida pool Sõrve juures vaenlase visale vastupanule. Parem tiib jõudis õhtuks siiski kitsarööpmelise raudteeni. 403. jalgrattapataljon vallutas Suurupi alumise tuletorni Ranna juures ja rannakaitsepatarei juhtimispunkti Orava juures. Suurupi poolsaare vallutamisega oli Tallinn täielikult sisse piiratud. Punaväelased ründasid Paldiskist (sõjavangide sõnul kaks ehituspataljoni ja üks merejalaväepataljon) lahingugrupi vasakut tiiba Keila juures. Kiiruga koondatud üksusega õnnestus nad kõrgendiku nr. 50 juures (Valkses Tõmmiku tee alguse lähedal) peatada ja seal kaitseliin luua ilma lahingugrupi ülejäänud jõudude ründehoogu vähendamata. Õhtul saadeti sinna tugevduseks siiski ka 403. jalgrattapataljon. Kell 17.10 andis lahingugrupi staap oma vasakule ja paremale ründegrupile käsu valmistuda koordineeritud rünnakuks Tallinnale.
Samal ajal ründasid Punaarmee üksused Virtsust ja Haapsalust lähtudes uuesti lahingugrupi sügava vasaku tiiva julgestusi Lihula ja Palivere juures. Keskhommikul teatas 859. maakaitseväepataljon, et nende üks kompanii on Lihula juures sisse piiratud.
XXXXII armeekorpuse juhatus oletas, et vaenlane tahab linna ja Viimsi poolsaart kaitsta ka järgmisel päeval ning kavatses 28. augustil pealetungi sama jõuliselt jätkata. Õhtul plaaniti vastane 254. ja 61. jalaväediviisi jõududega mere äärde kokku suruda ja üle Pirita jõe Viimsi poolsaare suunas tõrjuda.
Õhtul teatas 18. armee väegrupi Nord peakorterisse, et Tallinna kaitsel on vähemalt kaheksa suurtükipatareid Viimsi poolsaarel ja neli Nõmmel ning lisaks ühe ristleja (s.o Kirovi), kolme hävitaja, seitsme torpeedopaadi ja ühe kahuripaadi suurtükid. Pimeduse saabudes sisenes Tallinna lahte veel mitu sõjalaeva. Kell üks pärast lõunat startisid kolm lüli (Kette, à kolm pommitajat), et rünnata patareisid Aegnal ja Viimsi poolsaarel. Sel päeval oli 18. armeed toetavate Luftwaffe üksuste raskuspunkt XXXXII armeekorpuse rindelõigus.
637. raskesuurtükidivisjoni 21 cm mörserid uputasid Tallinna lahes 6000-tonnise auriku.
Hommikul paigutati Võerdla juures positsioonile maaväe 502. rannakaitsedivisjoni 3. patarei kaks 17 cm suurtükki, et tulistada Balti laevastiku laevu ja suurtükipatareisid. Sinna lähedale Ülgasele viidi maaväe 929. rannakaitsedivisjoni 2. patarei (10,5 cm Tšehhi suurtükid). 254. jalaväediviisil polnud võimalik nende tuld juhtida ja ülesande võttis enda peale korpuse peakorter, milleks patareidega loodi kaabliühendus.
Ilm oli hommikul selge, pärastlõunal tõusid pilved ja õhtul hakkas vihma sadama.

Kindralmajor Berezinski aruanne ja 10. laskurkorpuse päevakokkuvõte

10. laskurkorpuse staabiülem kindralmajor Lev Berezinski koostas 28. augustil, kui ta oli Tallinna lahelt lahkuva ristleja Kirov pardal, aruande „Sõjategevusest Tallinna rajoonis 27. ja 28. augustil 1941“. Ta kirjutas, et 27. augusti hommikul oli Balti laevastiku maajõudude ja 10. laskurkorpuse paigutus järgmine:
Kaitseliini lääne- ja edelaosas võitles polkovnik Nikolai Suturini salk, mille koosseisu kuulus Balti laevastiku mereväelaste koondpolk, 18. üksik rekkepataljon, 153. üksikrood jt väiksemad üksused, kokku 1000–1100 võitlejat. Kaitseliin kulges joonel Välja – Pikaliiva (Harku järve kirdekaldal) – Harku jaam – Harku mõis – sealt kagusse kuni Tallinn-Paldiski raudteeni. Kaitselõigu pikkus oli 15 km.
Lõunapoolset kaitselõiku kattis 10. laskurdiviis koos 1. merejalaväebrigaadi kapten Misjura pataljoniga. Lõik algas Tallinn-Paldiski raudtee hargnemise kohalt (Lillekülast), ulatus sealt üle Pääsküla punktini 1 km põhja pool Raudalu (Valdeku) õppevälja. Kaitselõigu kogupikkus oli 13 km. Kaitseliinist 1–3 km eespool Saku mõisast põhja pool võitlesid osaliselt ümberpiiratuna eesliini- ja rekkeallüksused.

1. merejalaväebrigaadi 1. pataljoni ülema kapten Mihhail Misjura (1905–1980) kohta kirjutatakse 1. merejalaväebrigaadile pühendatud veebiküljel http://parafilo.ru järgmist. 1939. aasta detsembris Talvesõja ajal osales Suursaare dessandil. Alates 1941. aasta juunist kaitses oma pataljoniga Suurupi poolsaart võimalike dessantide vastu. Sakslaste Tallinnale lähenedes sai käsu asuda positsioonidele Pääsküla jõe põhjakaldal, kus olid Peeter Suure merekindluse jaoks ehitatud kaevikud ja punkrid. 27. augusti õhtul kell 11 sai käsu siirduda Tallinna Vanasadamasse ja asuda laevadele. Kuid laevad olid viidud Bekkeri sadamasse (vt allpool). Kapten Misjura otsustas, et kui meritsi ei saa, tuleb minna Pihkva metsadesse partisanivõitlust pidama. Tema salka kuulus umbes 300 meest. Omade juurde jõudsid üksikud. Kapten Misjura langes vangi ja oli sõja lõpuni Saksamaal sõjavangis.

Idapoolset kaitselõiku juhtis 1. merejalaväebrigaadi ülem polkovnik Terenti Parafilo. Talle allusid 16. laskurdiviisi koondpolk ning veel üks koondpolk, millesse kuulusid 22. NKVD laskurdiviisi, 8. piirivalvesalga, 54. üksiku sidepataljoni ja 1. merejalaväebrigaadi riismed ning 10. laskurkorpuse juhatuse ja Balti laevastiku sõjanõukogu formeeritud väiksemad üksused. Kaitselõik kulges Raudalu juurest üle Peetri küla, Sõjamäe, Kose ja Iru Muugani ning selle pikkus oli 18 km.
Peetri külas, Sõjamäel ja Ülemiste järve põhjatipus ning osaliselt Koselt lõunas olid väiksemad sakslaste grupid rindest läbi murdnud. Kaitsjate üksusi täiendati vahetpidamata ad hoc formeeritud roodudega, mis komplekteeriti meestest, kes olid rindelt taganenud ja nüüd uuesti rindele saadeti, mereväelastest, rivitutest, kirjutajatest ja korpuseüksuste isikkoosseisust. Rinne oli endiselt hõre. Plaan seda tihendada 10. laskurdiviisi rindelõigu lühendamise ja rinde tugevdamisega 800 1. merejalaväebrigaadi võitlejaga nähtavasti enam ei teostunud. Siiski õnnestus väejuhatusel koondada väikesed reservid, vastase läbimurded likvideerida ja kohati isegi vasturünnakule minna.
Sakslaste eesmärgiks pidas kindralmajor Berezinski Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste äralõikamist sadamast. Sakslased andsid tugeva löögi (tugevdatud rügemendi jõududega) piki Tallinna-Narva maanteed, Nehatu mõisa – Väo mõisa – Kose teljel ja piki raudteed Sõjamäele, lennuväljale ja Ülemiste järve põhjatippu. 16. laskurdiviisi üksused koosnesid paljudest väikesest kaotusi kandnud gruppidest, ei suutnud rinnet hoida, kaotasid pea ja muutsid närviliseks ka teised rindelõigu üksused, mis ähvardas evakueerimise nurjata. 1. merejalaväebrigaadi, 22. NKVD laskurdiviisi ja 54. üksiku sidepataljoni vasturünnakutega Kadrioru pargis ja tselluloosivabriku juures ning Kosel ja Irus suudeti vaenlane mõneks ajaks peatada suurte kaotustega mõlemal poolel. See õnnestus tänu Balti laevastiku laevasuurtükkide tulele ja laevastiku õhujõududele.
Kell 11.30 anti üksustele taganemise plaan ja laevadele laadimise kord. Vägede lahingust väljatõmbamine algas kell 13.00–14.00. Kell kaheksa õhtul süütas vaenlase suurtükiväetuli Tallinna Vanasadama ja katkestas tagalaüksuste pealelaadimise. Laevad saadeti Bekkeri sadamasse (vt eespool). Kell 19.00 oli katkenud side üksustega, sest Balti laevastiku staabihoone lasti õhku liiga vara. Seal oli Balti laevastiku ja 10. laskurkorpuse keskkommutaator. Edasi toimis side käskjalgadega. Pealelaadimisplaan läks sassi. 10. laskurkorpuse staap oli Miinisadamas. Sakslaste tugeva tule tõttu Vanasadama pihta käskis viitseadmiral Tributs transpordilaevadel Tobol ja „2. viisaastak“ ning kahuripaadil Amgun sõita Bekkeri sadamasse. Sinna pidid minema ka neile alustele paigutatavad 204. laskurpolk, 140. haubitsapolk ning osa 1. merejalaväebrigaadi ja mereväelaste üksusi, samuti Tallinna komandandile alluvad üksused. Vene-Balti laevatehase sadamas pidid laevadele Papanin ja Naissaar asuma 10. laskurdiviisi juhatus, diviisiüksused ja 98. laskurpolk. Idapoolses kaitselõigus polkovnik Parafilole allunud üksused – 16. ja 22. laskurdiviisi riismed, 1. merejalaväebrigaad ja Balti laevastiku õhutõrjepatareide meeskonnad –, mis varem kavatseti paigutada laevadele Tobol, „2. viisaastak“ ja Amgun, pidid nüüd jõudma Miinisadamasse, et seal minna suurtükipaadile Moskva, tankerile nr. 12 ja transpordilaevale Lake Lucerne. Mõne üksuseülemani käsud ei jõudnud, puhkes segadus ja osa evakueeritavaid ei jõudnud õigeks ajaks sadamasse, sest linn oli suurtükitule all.
Kell 10 õhtul hakati sadamasse tooma eesliiniüksusi. Tõkestussalgad tagasid isikkoosseisu ja materiaalosa laadimise. Kell 22.30 tõrjus 54. üksik sidepataljon vaenlase Kardiorus 1,5 km tagasi ning sai sõjasaagiks kolm miinipildujat, kuulipilduja ja püstolkuulipildujaid. Üks 156. laskurpolgu pataljon, mis kattis taganemist, tõrjus vaenlase Kadrioru pargist üle raudtee (s.o kitsarööpmelise raudtee, mis algas Tallinn-Väikse jaamas ja kulges piki Kadrioru serva sadamasse).
Suurem osa meestest laaditi laevadele kuue tunni jooksul ja suhteliselt organiseeritult. Laevasuurtükid ja rannakaitsepatareid tulistasid vaenlast. Tõkestustuli määrati kella üheksaks, kella 22.30 ja keskööks. Pealelaadimist kattis pidev laevasuurtükkide tuli. 10. laskurkorpuse peajõudude laevalepanek lõpetati järgmisel varahommikul kell neli. Miinisadamas kestis see kuni 7.50-ni.


28. august

Sel päeval vallutasid sakslased Tallinna ja Paldiski. Öösel olid Balti laevastik ja 10. laskurkorpus suurema osa oma allesjäänud jõududest laevadele pannud. Palju raskerelvi jäeti siiski maha. Südalinna sisenevatele sakslastele suuremat vastupanu enam ei osutatud peale mõne mahajäänute vastupanukolde. 254. jalaväediviis, mis oli viimaste päevade katkematuist lahinguist kurnatud, alustas rünnakut Viimsi poolsaarele liiga hilja ega suutnud takistada sealsete Punaarmee ja Balti laevastiku jõudude laevalepanekut. Diviis liikus üle Pirita jõe Viimsi poolsaarele, hõivas vasaku tiivaga Merivälja ja vallutas kella üheksaks õhtul ka ülejäänud poolsaare suurema vastupanuta.

Pirita klooster, sild ja restoran 1940. aastal. Eesti Meremuuseum SA, MM F 1076/47.

61. jalaväediviis kesklinnas vastupanu ei kohanud. XXXXII armeekorpus teatas 18. armeele, et Tallinna raekojale heisati Saksa lipp kell 13.30. Tallinnas sai surma 151. jalaväerügemendi 3. kompanii rühmaülem reservleitnant Helmuth Jörns.
217. jalaväediviis puhastas Nõmmet ja ala sealt edelas. 389. jalaväerügement võitles mahajäänud punaväelastega Harju ja Alliku vahel Ämari juures Alliku-poolsel sooserval. Surma sai diviisi pioneeripataljoni 1. kompanii rühmaülem reservleitnant Peters.
Kindralmajor Friedrichi lahingugrupi vasak tiib – 504. jalaväerügemendi I ja III pataljon – jõudsid hommikul Haabersti teeristini Kopli lahe ja Harku järve vahel, kus praegu on Rocca al Mare keskus ja loomaed. Tugevdatud rekkeüksused saadeti linna. Kella kolmeks saavutas Friedrichi grupp üks kilomeeter Lillekülast edelas (küllap kuskil Nõmme tee ja Tedre tänava ristmiku lähistel) kokkupuute 217. jalaväediviisi 311. jalaväerügemendiga. Friedrichi lahingugrupi ja 217. jalaväediviisi eraldusjooneks jäi raudtee: esimene (s.o Friedrichi grupi vasak tiib) sisenes Tallinna piki Kopli lahe rannikut, teine raudtee ja Ülemiste järve vahelt. Friedrichi grupi parem tiib – 403. jalgrattapataljon – vallutas kell 19.30 äkkrünnakuga Paldiski. Enne seda sai Sakus surma pataljoni 3. kompanii rühmaülem reservleitnant Helmut Döpper. Lahingugrupi vabanenud jõud (üks pataljon) suunati Lihula juurde, kus Saaremaalt tulnud Punaarmee üksused olid sakslaste julgestusüksused Kasari jõeni tagasi tõrjunud.
Purustatud raudteeveerem Paldiskis. Eesti Rahvusarhiiv
Kell 19.30 sai Friedrichi lahingugrupp käsu 504. jalaväerügemendi üksused rindelt tagasi tõmmata ja Tallinna edelaservale kosuma saata. Nende asemele siirdi kaks 217. jalaväerügemendi jalgrattakompaniid. 185. ründesuurtükidivisjoni patareid koondati kolmeks päevaks Tallinna, et neid töökodades hooldada.
Pärastlõunal oli umbes 100 laeva evakueeritutega veel Tallinna reidil ning Aegna ja Naissaare vahel. Laevad olid viidud piisavalt kaugele ja Saksa välisuurtükivägi nendeni enam ei küündinud, kuid samas olid nad küllalt lähedal, et laevasuurtükkidest linna tulistada.
Õhtul kell pool kaheksa kirjutas väegrupi Nord ülemjuhataja sõjapäevikusse, et Tallinna langemine on suureks kergenduseks, mis lubas hulga jõude Leningradi suunale saata. Kell 22.45 saatis XXXXII armeekorpuse peakorter 18. armee peakorterisse eriteate Tallinna vallutamisest, mille juures on tunda vilunud propagandaohvitseri kätt:
„28. augustil vallutasid Saksa väed raskete lahingutega Luftwaffe ja rannakaitsepatareide eeskujulikul toetusel Nõukogude mereväe jaoks väga tähtsa Tallinna sadama. Haakristilipp lehvib vana saksa hansalinna Pika Hermanni tornis Eesti pealinna kohal. Venelased paisati tagasi visas heitluses ühelt kindlustatud positsioonilt teisele. Hoolimata kõigi moodsate võitlusvahendite rakendamisele – tankid, betoonpunkrid, suured miiniväljad, iga kaliibri suurtükivägi, kuni 30 cm rannakaitsepatareid ja lennukid – ja suurema osa sadamas olevate sõjalaevade võitlusse sekkumisele tungisid Saksa väed linna ja vallutasid selle tänavalahingutes. Ainult tänu põgenemisele valmisseatud laevadele suutis osa venelasi oma elu päästa. Tema langenute ja haavatute arv on suur. Seni on kokku loetud üle 4000 vangi ja on võetud suur sõjasaak, millest pole veel täielikku ülevaadet. Lahingutes hävitati mitu soomusrongi ja üle 20 tanki, suurtükitulega uputati üks 6000-tonnine aurik; üks ristleja ja mitu sõjalaeva süüdati põlema, hulk õhutõrjepatareisid vallutati tormijooksuga ning ainuüksi jalavägi hävitas 25 lennukit.
Kell kaheksa õhtul vallutasid kella kahe paiku Tallinna tunginud väekoondised kiirrünnakuga 40 km kaugusel Tallinnast asuva Paldiski mereväebaasi, mida oli välja ehitatud alates 1939. aastast kõige moodsamatele seisukohtadele tuginedes.“
XXXXII armeekorpuse sõjapäevikusse kirjutati (tagantjärele), et järgnevail päevil kandis Balti laevastik suuri kaotusi miiniväljadel ja õhurünnakutes, nii et suurem osa vaenlase jõududest on purustatud. Sakslased ülehindasid Tallinna evakueerimisel kantud kaotusi, kuid need olid kahtlemata suured. Sellest allpool lähemalt.
Purustatud Tallinna elektrijaam 1941. a. septembris. Armin Öpiku foto. Eesti Rahvusarhiiv
Korpuse peakorter oli endiselt Kehras. 254. jalaväediviis staap oli Pirital, 61. jalaväediviisil Tallinnas ja 217. jalaväediviisil Nõmmel.
Ilm oli vihmane.
10. lk kokkuvõtte järgi viidi kell 7.50 katteüksused väiksemate laevadega suurte laevade pardale. Tagasitõmbumine toimus täielikus korras, ilma segaduse ja paanikata. Seda tuleb pidada osalt 27. augusti vasturünnakute teeneks, mis viisid vaenlase segadusse kaitsjate kavatsuste osas, aga ka mineerimise ja õhkimistega linnasüdames ja linna mereäärses osas.
„Faktiliselt kõik objektid ja materiaalsed väärtused, mis olid sõjamajanduslikus mõttes väärtuslikud ja mida ei suudetud ära vedada, õhiti või süüdati põlema.“
20. augusti seisuga oli 10. laskurkorpuse koosseisus 18 500 meest, sealhulgas tagalaosad, asutused ja staabid. Seda väge tugevdati 1. merejalaväebrigaadi ja väiksemate allüksustega, mis formeeriti Balti laevastiku üksuste, laevade ja asutuste isikkoosseisu baasil. Kaitsesse kaasatud eesti polk, mis formeeriti hävituspataljonidest, osutus võitlusvõimetuks. Ta ei pidanud vastu vaenlase tugevale suurtüki- ja miinipildujatulele ning jooksis osaliselt laiali. Läti töölispolk seevastu näitas häid lahinguomadusi. Tallinna töölispolk, mis formeeriti kiiruga omakaitseks ja Tallinna ettevõtete kaitseks diversantide vastu, oli nõrgalt relvastatud (automaatrelvad puudusid) ja ilma väljaõppeta.
Pärast sõda kirjutati hävituspataljonide riismetest moodustatud kütipolgu (mida eelnenud lõigus nimetatakse eesti polguks, vt ka Kiviloo lahing eespool) ja Tallinna töölispolgust Eesti NSV töötajate, eriti aga kommunistide, komsomolide ja Nõukogude aktiivi kangelaslugu oma pealinna kaitsmisest fašistlike röövvallutajate vastu, mis eestikeelses trükisõnas ajuti varjutas Punaarmee ja Balti laevastiku regulaarüksuste sõjapidamise.
Kaheksa ööpäevaga kaotas 10. laskurkorpus üle 8000 langenu, haavatu ja teadmata kadunu, ööpäevas keskmiselt 1000–1200 meest. Ülemate ja poliitkoosseisu, eriti rühma-, roodu- ja pataljoniülemate väljalangemise tõttu juhtisid paljusid allüksusi seersandid või reamehed ja jefreitorid. Suurtükiväe materiaalosa ja automaatrelvade kaotused olid eriti suured. 10. laskurkorpuse 242. üksikut seniitdivisjoni rakendati 25.–27. augustil tankitõrjeüksusena, ta kaotas oma kaheksast relvast seitse ja ligi 70% isikkoosseisust.
Lahingukord kattis ainult peamised pealetungisuunad ja teesõlmed. Roodude ja pataljonide vahel oli 5–8 km tühimikud. Pataljon kaitses 10–12 km lõiku, polgu kaitselõigu pikkus oli kuni 25–30 km. Tuletoetust pakkusid ainult rannakaitsepatareid ja laevasuurtükid. 27. augusti hommikuks lõpetas Balti laevastiku lennuvägi vägede toetamise, sest lennuvälju enam polnud.
10. laskurkorpuse kokkuvõttes kirjutatakse, et Tallinna kaitsmise ülesande oleks saanud lahendada 8. armee idatiiva üksustega, mida tugevdati 15. augustil kahe diviisiga ja mis pidid andma löögi läände. Kriisiolukorra Tallinnas põhjustas 8. armee peajõudude taganemine ida suunas üle Narva jõe. 10. laskurkorpuse 10. ja 22. NKVD laskurdiviis olid selleks ajaks kaks kuud vahetpidamata lahingus olnud ja suuri kaotusi kandnud. Võitlus avatud tiibadega väikeste lahingugruppidena ja ilma kontaktita naaberüksustega oli väed välja kurnanud. Kuid suur tähtsus oli Balti laevastiku toetusel.
10. laskurkorpuse staabiohvitserid (ilmselt kindralmajor Berezinski) õigustasid Tallinna mahajätmist jõudude nappuse ja augustis Eesti kaitsmiseks saadetud lisaüksuste taandumisega Leningradi rindelõiku. Kuid neile ei saanud olla teadmata, et Tallinna ja Leningradi vahel kaaludes pidigi otsus langema Leningradi kasuks kasvõi sellepärast, et Leningradi langemisel oleks Tallinn niikuinii kaotatud.


Punaarmee ja Balti laevastiku kaotustest Tallinna kaitsmisel

Tallinna evakueerimisel miiniväljadel ning Saksa ja Soome lennuväe pommitamise tagajärjel
hukkunud laevade, sõjaväelaste ja tsiviilisikute kohta on esitatud palju ja erinevaid arve. Lisame 1941. aasta septembri alguses Leningradis koostatud lünklikud kokkuvõtted Tallinnast evakueeritud Punaarmee üksuste Kroonlinna ja Leningradi jõudnute arvu kohta.


10. laskurkorpuse isikkoosseis 8. septembril 1941

  Ohvitserid Politrukid Admin. ja meedikud Alamväelased Kokku
10. lk juhatus 20 3 7 79 109
Staabipatarei - - - 20 20
47. suurtüki-väepolgu luurepatarei 5 2   38 45
Korpuse hospidal - 1 25 65 91
54. üksik sidepataljon 9 3 7 168 187
80. üksik sapööripataljon 6 1   83 90
242. üksik õhutõrjedivisjon 1 - 2 46 49+17
10. laskurdiviis 313 4879 5192
16. laskurdiviis 61 17 48 648 776+18
Kokku 102 27 79 6026 6559
Korpuse üksuste riismed jõudsid Kroonlinna ja Leningradi ilma suurtükkide, veokite ja soomukiteta. Korpusejuhatuse koosseisust arvati 30. augusti seisuga langenuks või teadmata kadunuks 81 ohvitseri, ametnikku ja alamväelast, nende hulgas vanemohvitseridest korpuse operatiivosakonna ülem polkovnik Ivan Semjonov, tagalaülem polkovnik Aleksandr Kasjanov, sideülem polkovnik Aleksandr Meštšankin, keemiaülem alampolkovnik Aleksei Savvin ja meditsiiniülem 1. järgu sõjaväearst Jefim Gatovski; julgeolekumeestest eriosakonna vanemvolinik julgeolekuseersant Kozlovski, volinik politruk Nikolai Kolin jt eriosakonna ohvitserid, poliitosakonna ülem Švarts jt poliitosakonna ohvitserid, korpuse sõjatribunali liikmed, prokurör jt. Enamik neist hukkus ilmselt Soome lahel uputatud laevadel.
10. laskurdiviisi isikkoosseis üksuste kaupa oli lahti kirjutatud päev varem:

10. laskurdiviisi isikkooseis 7. septembril 1941


 Ohvitserid, politrukid, admin. ja meedikud Seersandid Sõdurid Kokku
10. laskurdiviisi juhatus 64 22 64 150
62. laskurpolk 56 132 841 1029
98. laskurpolk 31 122 875 1028
204. laskurpolk 44 135 862 1041
30. suurtükiväepolk 49 109 612 770
94. üksik sapööripataljon 14 64 273 351
31. üksik sidepataljon 14 30 124 168
111. meditsiini-sanitaarpataljon 9 18 47 74
Autorood 10 18 91 119
Luurerood 1 13 97 111
Tulerühm 1 4 23 28
Hooldusrühm 1 5 27 33
Diviisi suurtükitöökojad 1 3 11 15
Välipagaritöökoda 4 4 56 64
168. üksik õhutõrjedivisjon 14 33 164 211
Kokku 313 712 4167 5192


16. laskurdiviisi kaotused olid olnud suuremad:


16. laskurdiviisi isikkoosseis 6. septembril 1941

Ohvitserid Politrukid Admin. ja meedikud Seersandid Sõdurid Kokku
Diviisi juhatus 12 3 4 4 5 30
156. laskurpolk 13 4 5 23 138 183
224. suurtükiväepolk 7 2 1 9 91 110
232. haubitsapolk 14 3 4 40 147 208
18. üksik rekkepataljon 5 1 3 3 27 39
39. üksik sidepataljon 5 1 - 13 25 44
78. üksik suurtükidivisjon 2 1 7 4 - 14
80. meditsiini-sanitaarpataljon - 1 19 11 44 75
78. autopataljon 2 1 2 3 53 61
Sõjaväeprokuratuur - - 3 - 2 5
NKVD eriosakonna rühm 1 - - - 6 7
Kokku 61 17 50 110 538 776
16. laskurdiviisi 167. laskurpolk piirati sisse ja purustati, kui tegi katset lahti murda 11. laskurkorpuse piiramisrõngast Põhja-Tartumaal. Polgu riismed liideti teiste üksustega, mis taganesid Narva suunas. Osa 249. laskurpolgust oli Hiiumaal.
Päev varasemast on säilinud üksikasjalikum nimekiri 10. laskurdiviisi ja allüksuste kohta, mille kogusumma ei lange kokku diviisi isikkoosseisu arvuga eelmistes tabelites. Ilmselt olid need esialgsed andmed. Tabelis olid andmed ka üksuste kohta, mis ei kuulunud korpuse ning 10. ja 16. laskurdiviisi koosseisu.


10. laskurdiviisi isikkoosseis (tabel 7. septembrist 1941)

Ohvitserid, politrukid, admin. ja meedikud Seersandid Sõdurid Kokku
Diviisi juhatus, eriosakond, prokurör 85 14 54 153
62. laskurpolk 4 10 58 72
98. laskurpolk 6 4 65 75
204. laskurpolk 9 8 73 90
30. suurtükiväepolk 32 38 104 174
94. üksik sapööripataljon 2 8 63 73
31. üksik sidepataljon 8 6 36 50
24. üksik luurepataljon 1 8 19 28
62. autotranspordipataljon 16 6 72 94
Tagalaüksused 2 1 28 31
Läti polk (st Läti hävituspataljonlased) 18 6 69 93
Üksik õhutõrjedivisjon 11 16 63 90
83. NKVD laskurpolk (22. NKVD laskurdiviis) 12 14 65 91
109. NKVD laskurpolk (22. NKVD laskurdiviis) 9 7 117 133
6., 8., 103. ja 105. piirivalvesalk 13 16 84 113
35. intendantuuripataljon 1 4 37 42
Tallinna komandandi laskurpataljon 4 10 46 60
Kokku 233 176 1053 1462
10. laskurkorpuse juhatus 23
10. laskurkorpuse korpuseüksused ja hospidal 186
Komandöre 16. laskurdiviisist 12
Kokku 221
Meeste arv kasvas vastavalt nende saabumisele Kroonlinna ja Leningradi ning oma üksuse koondumiskohta jõudmisele. Tallinna kaitsmise ja evakueerimise täpsed inimkaotused ei selgunud kunagi.
Augusti lõpus käskis Loodesuuna vägede ülemjuhataja marssal Kliment Vorošilov 10. laskurdiviisi uuesti formeerida. Selleks lubati võtta kuni 10 000 meest Balti laevastiku üksustest. Laevastik oli suletud Soome lahe idasoppi ning enamikku Eesti ja Läti territooriumil olnud mereväebaaside tagalasse pääsenud personalist polnud laevastikule parajasti vaja. 4. septembril paluski 10. laskurkorpuse staabiülem kindralmajor Berezinski eraldada 10. laskurdiviisi formeerimiseks 2000 meest Balti laevastiku Kroonlinna garnisonist. 7. septembril käskis Leningradi rinde staabiülem anda ka 16. laskurdiviisi ja 10. laskurkorpuse korpuseüksuste isikkoosseis 10. laskurdiviisi formeerimiseks. (Samal ajal kaotati Punaarmees ajutiselt korpused väejuhatuse tasemena, diviisid allutati otse armeejuhatustele.) Formeeritav diviis koondati Strelnasse ja komplekteeriti sõjaaegses vähendatud koosseisus: 11 454 meest, sealhulgas kolm 2894-mehelist laskurpolku ja 963-meheline suurtükiväepolk.
16. laskurdiviis likvideeriti ja selle number anti 1941. aasta detsembris leedu laskurdiviisile.



29. august

18. armee määras Tallinna komandandiks kindralmajor vabahärra Max Raitz von Frentzi.
Wehrmachti komandant (sõjakomandant, linnakomandant) oli ohvitser, kellele kuulus kõrgem sõjaväe- ja tsiviilvõim asulas kuni üleandmiseni sõjaväelise tagalahalduse üksustele. Rinde edasiliikumise järel paigutati Tallinna 192. välikomandantuur (hiljem 192. linnakomandantuur, sks k Standortkommandantur).
Vabahärra Maximilian-Nikolaus Emmerich Hubert Raitz von Frentz  (1881–1963) oli kaadriohvitser, kes I maailmasõja lõpetas 1. Ülem-Elsassi reserv-välisuurtükiväerügemendi nr. 15 divisjoniülemana kapteni auastmes. Reichswehris teenis transpordiohvitserina, ülendati 1931 ooberstiks ja läks 1932 erru. Naasis teenistusse 1934. aastal. 1939. aastal oli ta 5. armee autovedude ülem (Armee-Kraftfahr-Offizier) ja määrati novembris samale ametikohale 18. armee peakorteris. 1941. a. juunis ülendati kindralmajoriks. 1942–1944 oli Wehrmachti ülemjuhatuses Läänerinde autovedude ülem (Chef des Wehrmacht-Kraftfahrwesens West), ülendati 1944. a. märtsis kindralleitnandiks ja saadeti aprillis erru.
Pärastlõunaks vallutas 254. jalaväediviis Aegna. Vangi võeti üks ohvitser ja 54 meest (armeekorpuse päevalõpuaruande järgi 57 meest).
61. jalaväediviis julgestas Tallinna. Päeval puhkes sadamas vastasseis mereväe ja diviisi vahel. Sadama piirkonda jäänud sõjasaagist polnud ülevaadet, aga diviis ei saanud täita käsku trofeed kokku lugeda ja registreerida, sest merevägi sulges sadamapiirkonna. Tallinna sõjakomandant ei suutnud end mereväe vastu kehtestada. Kell 16.40 saabus 18. armee staabist saalomonlik otsus: „Mis vees ujub, kuulub mereväele, kõik mis maa peal, armeele. Sel põhimõttel tuleb Tallinna sõjasaak mereväega jagada.“
Ühtlasi tahtis 61. jalaväediviis vabaneda 637. suurtükidivisjoni (21 cm mörserid) patareist ja Luftwaffe 111. õhutõrjerügemendi patareist, sest neile polnud rakendust ja nad olid edasiliikumisel koormaks. Mörseripatarei suunas korpus tagasi divisjonile, mis sel ajal allus 254. jalaväediviisile. Õhutõrjepatarei jäi esialgu Tallinna.

Balti jaama peahoone varemed. Armin Öpiku foto 6. septembrist 1941. Eesti Rahvusarhiiv

217. jalaväediviis puhastas ala Tallinnast lääne pool mahajäänud punaväelastest ja mereväelastest. 389. jalaväerügemendi üks pataljon saadeti Paldiskisse, et seal välja vahetada linna vallutanud 403. jalgrattapataljon. Hommikul andis XXXXII armeekorpuse staabiülem käsu jätta Tallinna julgestuseks üks 217. jalaväediviisi rügement ja seada alates keskpäevast valmis üks pataljon Haapsalu ründamiseks.
Friedrichi lahingugrupp korraldas oma läänetiiva julgestust ründavate Punaarmee üksuste tõrjumist ida pool Haapsalut ja Virtsut. Eesti saartel paikneva Balti laevastikule allutatud Punaarmee 3. laskurbrigaadi üksused püüdsid pidurdada sakslaste jõudmist Lääne-Eesti sadamatesse. Sõjavangide sõnul oli Virtsu juures ühe polgu jagu punaarmeelasi. Pärastlõunal läks 504. jalaväerügemendi tugevdatud III pataljon Kirbla juures vasturünnakule. Samal ajal ründasid punaarmeelased Lihula ja Palivere juures. Osa Friedrichi grupi üksusi oli Keila ümbruses ja sealt kirdes. Grupp koondas oma põhijõud Haapsalu ründamiseks Ristist lääne poole. Julgestusüksused Lihula juures tõmmati ülekaaluka vaenlase surve tõttu Paatsalu – Linnuse – Karinõmme – Mihkli – Kirbla joonele. Õhtul kell 20.25 teatas lahingugrupp armeekorpuse juhatusele, et suunab Paldiskist saabuva 403. jalgrattapataljoni 10. raskekuulipildujapataljoni julgestuseks. Veidi hiljem teatas armeekorpuse juhatus lahingugrupile, et 30. augustil saadetakse Ristile üks 217. jalaväediviisi pataljon, mida rakendada Haapsalu julgestamiseks pärast linna vallutamist. Lahingugrupi komandopunkt oli 29. augustil Nissis.
Kell 19.15 saatis Erna salga ülem ülemleitnant Reinhardt radiogrammi teatega Prangli saare hõivamise kohta.
Õhtul kell pool kaheksa käskis 18. armee saata 504. jalaväerügemendi 31. augustil Narva. Veokid pidid eraldama 131. desinfektsioonidivisjon ja transpordiüksus Koch. XXVI armeekorpus pidi saatma 15 veoautot. 504. rügement liikus küll parajasti vastassuunas. I pataljon pidi õhtuks Keilani marssima, II pataljon kavatseti desinfektsioonidivisjoni veoautodel Ristile vedada ja III pataljon võitles Kirbla juures. Kell veerand kümme õhtul teataski 18. armee operatsiooniosakonna ülem XXXXII armeekorpuse staabiülemale, et 504. jalaväerügemendi ja 291. suurtükiväerügemendi I divisjoni ärasõit Narva taha lükatakse edasi 1. septembrile. Armeekorpuse juhatus palus saata transpordiüksuse Koch ja XXVI armeekorpuse 15 veoautot Märjamaale. Õhtul kell pool kümme nõudis 18. armee peakorter, et 403. jalgrattapataljon, 563. tankitõrjedivisjon, maaväe 31. motoriseeritud õhutõrjepataljoni 1. kompanii ja 185. ründesuurtükidivisjoni patarei saadetaks 31. augustil Narva. Need olid mobiilsed üksused, mida hädasti vajati Leningradi all; siiski ei olnud nähtavasti kavas neid päris oma jõul rohkem kui 200 km pikkusele retkele saata, seda enam, et äsja oli plaanitud ründesuurtükkide kolmepäevast hooldust Tallinna töökodades.
Käisid ettevalmistused Saaremaa dessandiks (operatsioon Beowulf II). Lisaks 906. ründepaadikomandole allutati XXXXII armeekorpusele ka 904. ründepaadikomando. Kell seitse õhtul teatas 18. armee peakorter, et 12 mägikahurit dessandi tarbeks saabuvad 31. augustil rongiga Ruhja, kuhu tuli saata ümberlaadimiseks 20-meheline komando veoautol. Mägikahurid pidid veel samal päeval Pärnusse jõudma.
7,5 cm mägikahureid 15 L/15 toodeti I maailmasõja ajal ja hiljem Škoda tehastes. Wehrmacht võttis need üle Austria ja Tšehhi relvaladudest pärast nende riikide annekteerimist. Kahuri laskekaugus oli üle kaheksa kilomeetri ja meeskonnas oli kuus meest. Mägikahur sobis hästi dessandi tuletoetusrelvaks, sest oli kerge (veidi üle 600 kg) ja lühikese rauaga (115 cm) ning lihtsasti osadeks võetav.
Väegrupi Nord Luftwaffe läviohvitser andis ülevaade lennuväe tegevusest 29. augustil. I lennuväekorpus uputas ühe ristleja, ühe hävitaja ja 20 kaubalaeva (kokku 69 999 BRT) ning vigastas raskesti 36 kaubalaeva (kokku 84 000 BRT) ja kahte hävitajat. Läänemere lennuväe juhatajale alluvad üksused uputasid ühe hävitaja ja kaks 5000–7000 tonnist kaubalaeva ning vigastasid üht hävitajat, üht 6000–7000 BRT abiristlejat ning kolme umbes 7000 BRT kaubalaeva.
BRT – (bruto)registertonn – varasem laevanduse mahutavusühik, 100 kuupjalga, ca 2,8 m3.

30. august

Kell 15.20 teatas 254. jalaväediviis, et vallutas koos 660. pioneeripataljoniga pärast lühikest vastupanu Naissaare. Sõjasaagiks saadi 11 õhutõrjekahurit, 10 veoautot, lokomotiive ja muud sõjamaterjali ning võeti 103 vangi. Kõik rannakaitsepatareid olid õhku lastud. XXXXII armeekorpus teatas Tallinna julgestama määratud 217. jalaväediviisile, et kui merevägi Naissaart ei taha, peab diviis selle üle võtma. Õhtul selgus, et merevägi siiski soovib Naissaare ja Aegna oma kontrolli alla võtta.
61. jalaväediviisi vahetas rannakaitses välja 217. jalaväediviis ja võttis üle rannakaitse Pudisoost Kolga lahe kagukaldal kuni Põõsaspea neemeni Osmussaare vastas. Diviisi komandopunkt oli Tallinnas. Mahajäänud punaarmeelaste ja punamereväelaste grupid olid päeval rünnanud mereväe 507. ja maaväe 929. rannakaitsedivisjoni patareisid Muraste lähedal. Õhtul kell pool kümme sai 217. jalaväediviis käsu puhastada ala kuni Lohusaluni vaenlase mahajäänud üksustest.
61. jalaväediviis paigutati Nõmme ümbrusse ja sealt lõuna pool olevale alale. Diviisi komandopunkt oli Nõmmel.
Friedrichi lahingugrupp liikus Haapsalu peale ja vallutas pärastlõunal kell neli Taebla. Haapsalut julgestama määratud 389. jalaväerügemendi (217. jd) II pataljon jõudis kohale liiga hilja ja linna ründamiseks seati valmis 162. jalaväerügemendi (61. jd) II pataljon. 389. rügemendi II pataljon otsustati rakendada sadama julgestuseks pärast linna vallutamist.
Punaarmeelased jätsid hommikul Lihula maha ja taganesid edelasse. Õhtul tõrjus Friedrichi lahingugrupp punaarmeelased 1,5 km Rannakülast (Saunja lahe ääres, tänapäeval Saunja küla) lõunas üle jõe (Võnnu oja) ja liikus Ridala peale. Lahingugrupi komandopunkt oli Ristil.
XXXXII armeekorpuse operatsioonide osakonna ülem teatas 217. jalaväediviisi adjutandile, et umbes 3000 Pranglilt mandrile toodud meest, kes enamasti olid mobiliseeritud eestlased, koheldaks sõjavangidena.
Ilm oli pilvine ja vihmane.

Kolme Tallinna lahingus langenud Saksa sõduri haud Viruvärava mäel. Eesti Rahvusarhiiv. Hiljem maeti nad ümber Maarjamäele.

31. august

254. jalaväediviis oli endiselt Viimsi poolsaarel ja valmistus saatmiseks Leningradi alla. Diviisile allunud väegrupi ja armee suurtükiväeüksused allutati 609. suurtükiväerügemendistaabile (z.b.V.), mis viidi XXXXII armeekorpuse juhataja alluvusse.
61. jalaväediviis oli Nõmme ümbruses ja sealt lõuna pool.
217. jalaväediviis võttis õhtuks üle rannakaitse Pudisoost Matsalu laheni. 311. jalaväerügement paiknes Pudisoost Muugani, 346. jalaväerügement Tallinna ümbruses ning 389. jalaväerügement Paldiskist Haapsaluni ja Vasalemmas. Ühtlasi sai 217. jalaväediviis käsu võtta üle rahu ja korra tagamine Tallinnas, riivistada linn alates kella ühest päeval, valmistada ette toidukaartide väljajagamine elanikele ning vaadata üle Omakaitse relvastus. Keskpäeval oli XXXXII armeekorpuse juhatus otsustanud, et osa Omakaitse üksusi antakse Erna salga käsutusse, ülejäänuid võis diviis ise rakendada.
Friedrichi lahingugrupp alustas varahommikul pealetungi Haapsalule, murdis vaenlase nõrga vastupanu ning vallutas kell 10.10 Haapsalu ja 11.00 Rohuküla. Sakslased oletasid, et Punaarmee viis oma jõud Hiiumaale tagasi. Pärastlõunal käskis XXXXII armeekorpuse staabiülem 389. jalaväerügemendi II pataljonil Haapsalu üle võtta ja 217. jalaväediviisil valmistada ette Vormsi vallutamine 4. septembril.
403. jalgrattapataljon, 563. tankitõrjedivisjoni 3. kompanii, maaväe 31. motoriseeritud õhutõrjepataljoni 1. kompanii ja 185. ründesuurtükidivisjoni 3. patarei lahkusid lahingugrupi alluvusest. Jalgrattakompanii ja tankitõrjekompanii motoriseeritud osad jõudsid samal päeval Kadrinasse ning said korralduse jälitada ja hävitada Virumaa metsades liikuvaid mahajäänud Punaarmee üksusi.
Friedrichi grupi põhijõud olid Kirbla piirkonnas, osa üksusi Linnuse ja Paatsalu vahel. Grupi staap oli Kallis (20 km Lihulast lõunakagus). Kell kaheksa õhtul ründasid Balti laevastiku lennukid sakslaste marsikolonni Kallist läänes. Grupp sai käsu vallutada Virtsu. XXXXII armeekorpuse juhataja allutas selleks grupile 61. jalaväediviisi 162. jalaväerügemendi.
Jätkusid ettevalmistused dessandiks Saaremaale. 660. pioneeripataljon ja 906. ründepaadikomando viidi Kullamaa ümbrusse, et nad järgmisel päeval Friedrichi lahingugrupile allutada. Väegrupp Nord lubas dessandile õhutoetuse ja õhutõrje. Esialgu kavatseti operatsiooni alustada kahe nädala pärast, sest merevägi vajas aega praamide kohale toomiseks.
Vangilangenud punaväelased Tallinnas 3. septembril 1941. Eerik Laidi foto. Eesti Rahvusarhiiv
Õhtul valmis 18. armee aruanne Tallinna operatsiooni tulemustest. Võeti 11 432 sõjavangi,
sõjasaagiks saadi 97 suurtükki, 144 õhutõrjekahurit (enamasti kasutuskõlbmatud), 52 tankitõrjekahurit, 91 tanki ja luuresoomukit (enamasti vanad mudelid), 304 raskekuulipildujat, 50 miinipildujat, kaks soomusrongi, 34 lennukit (hävitatud), 1000 lennukipommi, 4000 miini (kahjutuks tehtud); bolševike käest vabastati 3000 mobiliseeritud eestlast (keda eelmisel päeval oli kästud sõjavangidena kohelda, kuid kes ilmselt ei sisaldunud eelnimetatud arvus 11 432). Lisaks sõjavangidele kandis vaenlane raskeid kaotusi langenutena. 10. laskurkorpuse, 22. motoriseeritud laskurdiviisi ning 16. ja 10. laskurdiviisi riismed ning töölisüksused ja mere(jalaväe)üksused lugesid sakslased hävitatuks. Nagu eespool nägime, suudeti tuhanded mehed siiski evakueerida.


1. september

Kindralmajor Friedrichi lahingugrupi pealetung kangekaelset vastu paneva vaenlase vastu
edenes aeglaselt. Kell 10 hommikul hakkas 162. jalaväerügement (61. jd) Lihulast liikuma. Vastavalt Nurmsi ja Paatsalu juures julgestuses olnud 105. politseipataljon ja 859. maakaitseväepataljon tegutsesid ettevaatlikult, sest seal oli vastane tugevam. Kell 11 jõudis 162. jalaväerügement Uplinnani, kus sattus lahingusse kuulipildujate ja miinipildujatega relvastatud pataljonitugevuse Punaarmee üksusega. Pärast keskpäeva palus Friedrichi grupi staap õhurekkel kindlaks teha, kas Virtsu sadamasse on toodud laevu, et punaarmeelasi Saaremaale vedada. Vihmas täiesti pehmeks läinud lennuvälja tõttu ei saanud lennukid aga õhku tõusta. Õhtuks suudeti vallutada Karuse, kuid vaenlase kaitse oli jätkuvalt teeristil Karuse ja Ridase vahel. Selle päeva lahing oli 162. jalaväerügemendile kaotusterohke: surma sai neli ohvitseri ja 17 alamväelast, haavata kaks ohvitseri ja 39 alamväelast. Karuse lähedal langenute seas olid 2. kompanii ülem ülemleitnant Hans-Georg Saloga 11. kompanii ülem reservülemleitnant Rudolf Wittgen. 8. kompanii ülem kapten Willi Bodzian sai raskelt haavata ja suri järgmisel päeval. Karuse raudteejaamas langes III pataljoni adjutant leitnant Hans-Jürgen Wilckens, Lihula ja Karuse vahel sai surma 436. raskesuurtükidivisjoni rühmaülem leitnant Friedrich Feldhege. Järgmisel päeval langes veel üheksa alamväelast ja 14 sai haavata, ohvitseridest sai surma 5. kompanii rühmaülem reservleitnant Herbert Wohlgemuth.
Rapla-Virtsu kitsarööpmelise raudtee Karuse jaam 1947. aastal. Eesti Meremuuseum SA,  MM F 5575.
162. jalaväerügemendi ülem oli alates 1941. aasta maist ooberstleitnant Erich Wolff (1898–1944). Ta võitles I maailmasõjas ja teenis Reichswehris jalaväeohvitserina Ida-Preisimaal paiknenud rügementides ja sõjakoolides. 1941. aasta detsembris ülendati koloneliks, 1942–1943 teenis maaväe kasvatus- ja haridusinspektsioonis, lõpetas 1944. aasta aprillis diviisiülemate kursused ja langes augustis Bessaraabias 161. jalaväediviisi ülema kohusetäitjana.
217. jalaväediviisi ülem andis vastutuse rannakaitse eest Pudisoo-Ranna lõigus üle Tallinna komandandile. 346. jalaväerügement (217. jd) jäi esialgu Tallinna komandandi alluvusse. 217. tankitõrjedivisjon (ilma jalgrattaeskadronita) allutati 18. armeele, saadeti itta ja pidi 2. septembri õhtuks Rakverre jõudma ning sealt 3. septembril koos 10. raskekuulipildujapataljoniga edasi Narva suunas liikuma. 311. jalaväerügement kammis läbi ala Tallinnast edelas: 2. septembri õhtuks tuli jõuda Jüri-Perila-Alavere joonele, 3. septembri õhtuks Kohila-Juuru-Kuimetsa joonele. Seejärel oli kavas saata rügement Märjamaale, et olla valmis Virtsu julgestamiseks pärast selle vallutamist.
660. pioneeripataljon vangistas ühe Punaarmee vanemleitnandi, kelle sõnul on Kohila ja Hageri vahelistes metsades ja sealt põhja pool veel 4000 venelast. 100. ehituspataljoni 3. kompanii, mis ehitas Kohila silda, võttis kell pool kaks tule alla punaarmeelaste rekkerühma; Kohila põhjaserval oli olnud samuti tulevahetust.
18. armee peakorteri käsul jäeti 111. õhutõrjerügemendi I divisjon esialgu Tallinna ja linnaümbrusse.
61. jalaväediviis marssis pimeduse saabudes edelasse.
504. jalaväerügemendi vedu Leningradi rindele oma diviisi juurde sujus ilma probleemideta.
18. armee tagala piir väegrupi Nord tagalapiirkonnaga määrati joonele Keila – Kabila – Tallinna-Pärnu maantee. Sealt lääne pool oli 18. armee tagala.
Jätkusid ettevalmistused dessandiks saartele. XXXXII armeekorpuse juhataja pioneeriväekindral Walter Kuntze arutas I õhulaevastiku kindralstaabiülema kindralmajor Wühlischiga koostööd Saaremaa dessandi ajal. Merevägi lubas 4. septembriks Rohukülla saata oma 509. rannakaitsepatarei (15 cm). 5. septembri õhtuks pidid Virtsu jõudma kaks 10 cm mereväesuurtükki ja 10. septembriks mereväe 512. rannakaitsepatarei kolme 15 cm suurtükiga.


2. september

Kell 6.20 hommikul teatas 61. jalaväediviisi staap (mille 162. jalaväerügement võitles Friedrichi grupi alluvuses Virtsu suunal), et vaenlane kaitses end visalt Karuse ümbruse metsaservadel ja rügemendi eelüksused olid seal lahingus. I ja III pataljon olid kandnud märgatavaid kaotusi. Rügemendiülema palvel saadeti abiks 161. suurtükiväerügemendi 1. patarei, tankitõrjekompanii, jalgrattakompanii ja motoriseeritud pioneerirühm. Alates kella kümnest liikus II pataljon Massust lõunasse, et vastast põhja poolt haarata; samal ajal võitlesid III ja I pataljon kummalgi pool Karuset. Nende selja taga Vagivere küla juures olid 436. ja 536. motoriseeritud suurtükidivisjon, mis olid relvastatud vastavalt 10 cm kahurite ja 15 cm välihaubitsatega. Juurde antud Bernsdorfi lahingugrupp (ülalnimetatud jalgrattaeskadron, tankitõrjekompanii ja pioneerirühm) ründas Lihulast üle Kalli, Käru ja Linnuse, et vaenlast lõunast haarata. Pärastlõunal jõudis rügemendi III pataljon Uustalu kraavini ida pool Kõmsit, samal ajal liikus I pataljon kitsarööpmelise raudtee Hanila jaamani. Patarei Muhu saarel tulistas endiselt. Vastu õhtut hakkas vaenlase edelasse taganema. Kuid lisaks Virtsu poolsaarele, mis oli punaarmeelaste käes, vallutasid punaväelased väikese sillapea Kureverest läänes. Neid toetasid suurtükipatareid Muhult ja laevasuurtükid.
217. jalaväediviis võttis Tallinna ümbruse rannaäärseid metsi puhastades umbes 100 vangi.
61. jalaväediviis jätkas pimeduse saabudes marssi lõunasse.
Jätkusid ettevalmistused dessandiks saartele. XXXXII armeekorpuse peakorter palus armee peakorteril anda 61. jalaväediviisi alluvusse üks pioneerirügemendistaap. 217. jalaväediviisil kästi leida talle allutatud väegrupiüksustest neli veokit, et need Pärnusse rannakaitsepatarei järele saata.
XXXXII armeekorpuse alluvusest arvati sel päeval välja 10. raskekuulipildujapataljon, 217. tankitõrjedivisjon, 346. jalaväerügement (217. jd, oli 18. armee otsealluvuses Tallinna sõjakomandandi käsutuses), 504. jalaväerügement (291. jd) ja 131. desinfektsioonidivisjon.


3. september

Hommikul kell seitse palus kindralmajor Friedrichi lahingugrupi staap suurtükiväele õhureket, et tuvastada Balti laevastiku laevad Virtsu ümbruses. Õhurekkeeskadrill (4./(H) 21) tõusis kohe õhku.
61. jalaväediviis hakkas jõudma sõjategevuse piirkonda Virtsu lähedal ja diviisi staap pidi juhtima Virtsu sadama vallutamist. Keskpäeval likvideeriti Friedrichi lahingugrupp ja selle üksused viidi 61. jalaväediviisi alluvusse. Keskpäevaks oli seni lahingugrupi alluvuses tegutsenud 162. jalaväerügemendi II pataljon jõudnud Virtsu poolsaarele viiva maanteetammi ja III pataljon raudteetammi mandripoolsesse otsa. Raudteetamm oli õhku lastud. II pataljon valmistus ründama üle maanteetammi. Teisel pool tammi olid vastas väljaehitatud positsioonid, mille punkrid olid palkidest. Maantee oli mineeritud – seni oli üles võetud 323 miini. Võikülast Muhu idatipus tulistasid kaks Punaarmee patareid. Sel päeval sai Virtsus surma 5. kompanii ülem reservleitnant Erich Kasprik; raskelt haavata saanud II pataljoni käsundusohvitser leitnant Karl Zedlitz suri Pärnus laatsaretis.
Kell 12.30 teatas 18. armee peakorteri Luftwaffe läviohvitser, et Läänemere lennuväe juhatajale alluvad lennukid vigastasid ennelõunal Kuivastu juures üht tankerit (3000 BRT) ja üht kaubalaeva (2000 BRT).
Sakslaste pealetung soikus enne kella viit vaenlase tugeva suurtükitule tõttu.
Üks 217. jalaväediviisi rügement suunati Tallinnast itta jääva rannaala puhastamiseks Kehra-Tallinna raudteelõigu ja mere vahel.
Jätkusid ettevalmistused dessandiks Saaremaale. Merevägi (mereväejuhataja „C“ kontradmiral Franz Claassen, 1881–1945) plaanis Virtsu saata maabumisalused, nn Siebelfähre (nende leiutaja Friedrich Siebeli järgi), mis olid varem plaanitud dessandiks Briti saartele. Need olid üle 20 m pikad ja 14 m laiad, võisid pardale võtta 150 meest ning varustatud BMW lennukimootoritega. XXXXII armeekorpuse juhatus arvas, et dessandiks on vaja 10 sellist alust. Kuid igaüks neist vajas kohaleveoks 14 laia- või 20 kitsarööpmelist raudteevagunit või 30 veoautot ning transport võtnuks aega umbes 12 päeva. Maaväel ei olnud sellist transpordiruumi ja samuti oli aega vähe. Niisiis soovitas mereväejuhataja „D“ kontradmiral Theodor Burchardi tuua Soomest 20 parvlaeva ja 20 mootorpargast.

4. september

Ennelõunal hoidis Punaarmee Virtsu poolsaarest põhja pool olevat ala tugeva suurtükitule
all. Seda pommitasid ka Balti laevastiku lennukid. 61. jalaväediviisi üksused suutsid Virtsu vallutada alles kell kolm pärast lõunat. Punaväelased olid lahkunud varem, selleks ajaks tegi 162. jalaväerügement miiniväljad kahjutuks. Virtsu teetamm oli kahest kohast õhku lastud ning järgmisel päeval saadeti 100. ehituspataljoni üks kompanii seda taastama.
Virtsu raudteejaam 1930. aastatel.  Saaremaa Muuseum SA,  SM F 3729:124 F.
61. jalaväediviisile allutati 217. jalaväediviisi suurtükiväerügemendi IV divisjon ja 217. pioneeripataljon ilma ühe kompaniita. Samal ajal puhastas 311. jalaväerügement Tallinna tagamaad mahajäänud punaarmeelastest kuni Saku-Kose jooneni. Õhtul sai rügement käsu pärast Hageri-Lau (Lau teerist Inglistest kolm km kagu pool) joone saavutamist peatuda ja ümber rühmituda, et jätkata koos Omakaitsega metsade kammimist ida ja kirde suunas.
Jätkati ettevalmistusi dessandiks Saaremaale. XXXXII armeekorpuse peakorter siirdi pärastlõunal Kehrast Märjamaale. 61. jalaväediviis koondati Virtsu tagamaale ja diviisistaap asus alates kella kolmest Lihulas. XXXXII armeekorpusele allutati 680. pioneerirügemendistaap (z.b.V.), mis pidi juhtima pioneeriüksuste tegevust Saaremaa dessandi ajal.


Erna salk Tallinna ja Lääne-Eesti operatsioonide ajal. Beneschi salk

Pärast seda, kui Soome ja Saksa sõjaväeluure poolt Soomes formeeritud eestlastest koosnev Erna salk augusti alguses Lõuna-Harjumaal Punaarmee tagalast üle rindejoone tuli, täitis ta rekkeülesandeid 217. jalaväediviisi vastutusalas. Sakslaste jaoks oli Erna Wehrmachti sõjaväeluureosakonna Abwehr Helsingi tugipunkti (Kriegsorganisation Finnland, K.O.F.) haldusalluvuses tegutsenud üksus, mis taktikaliselt allus 18. armee peakorterile. Erna salka nimetati kas Abteilung Reinhardt (Abwehri väljaõpperügemendist Brandenburg saadetud ülema ülemleitnant Kurt Reinhardti järgi), Organisation Erna või ka Unternehmen Erna). 
25. augustil tundis 18. armee peakorter huvi, et kas XXXXII armeekorpus on huvitatud sellest, et Soome lahe saared Rammu, Prangli ja teised vallutaks Erna salk. XXXXII armeekorpus oli seisukohal, et pärast Naissaare ja Aegna vallutamist on venelaste kaitsesüsteem purustatud ning väiksemate saarte vallutamine Erna jõududega ei ole vajalik. Korpuse juhatus arvas hoopis, et Ernat võib vaja minna suurte Lääne-Eesti saarte vallutamiseks.
Siiski saadeti Erna salk 29. augustil Prangli saarele, kuhu lisaks tillukesele Punaarmee või mereväe garnisonile (vangi võeti üks ohvitser ja 20 meest, nagu ülemleitnant Reinhardt ette kandis) sattus umbes 3000 mobiliseeritut Tallinnast, kes olid liikumisvõimetuks pommitatud laeval Eestirand, mis Prangli lähistel madalikule juhiti. Meeste registreerimine ja mandrile toimetamise korraldamine tehti Erna salga ülesandeks. Esialgu koheldi neid nagu sõjavange.
31. augustil määratles 18. armee Erna grupi alluvuse. Grupi andis XXXXII armeekorpuse käsutusse Kriegsorganisation Finnland. Ülemleitnant Reinhardt määrati ühtlasi Abwehri Brandenburgi väljaõpperügemendi läviohvitseriks XXXXII armeekorpuse staapi. Prangli operatsiooni lõpetamise järel pidi Erna järgmise ülesandena puhastama Suur- ja Väike-Pakri saare ning vallutama Osmussaare. Kuid mereväejuhataja „D“ (kontradmiral Burchardi) nõudis Ernat oma alluvusse. Ehkki Erna käsutuses oli üks aurik ja mitu kalalaeva ning ta pidi seetõttu niikuinii mereväega koostööd tegema, pidas korpusejuhatus tähtsaks Ernat siiski oma käsutuses hoida – „mis senise kogemuse valgel tähendab aeganõudvaid läbirääkimisi mereväega,“ nagu nentis keegi korpusejuhatuse ohvitseridest.
Samal päeval käskis korpusejuhatus 217. jalaväediviisil osa diviisile alluvatest Omakaitse meestest Erna käsutusse anda. Ülejäänud omakaitselased jäeti diviisi käsutusse. Ernal oli sel ajal umbes 120 meest ja 16 paati, viimased olid parajasti Loksal.
XXXXII armeekorpus võttis Erna pataljoni ja K.O.F. üksuse (ülem Sonderführer Kubitz), mis koosnes Soomest värvatud veesõidukitest, oma alluvusse ja allutas need Vormsi saare vallutamiseks 217. jalaväediviisile. Sel ajal oli Loksal 20 K.O.F.-i paati. Ülemleitnant Reinhardt kutsuti käskude saamiseks 1. septembri hommikuks diviisi staapi.
1. septembril taotles merevägi endiselt Ernat oma alluvusse. 18. armee jäi endale kindlaks ja käskis Erna XXXXII armeekorpuse alluvusse viia. Armee operatsiooniosakonna ülem kindralstaabi ooberstleitnant von Strachwitz kirjutas, et ülemleitnant Reinhardt on saanud konkreetse ülesande ja on halduslikult 217. jaladiviisile allutatud. Õhtul oli probleemiks Erna salga Tallinnast teele saatmine – puudus tunnussignaal, kuid Saksa merevägi tulistas kõike, millel polnud haakristilippu. Samuti oli merevägi seisukohal, et olgu Ernaga kuidas on, aga paadid alluvad mereväele. Ooberstleitnant von Strachwitz teatas, et paadid jäävad ülemleitnant Reinhardti alluvusse kuni armee uue käsuni. Rekkelennueskadrill 4./(H) 21 andis Ernale järgmiseks kolmeks päevaks 30 signaalraketti, raketipüstolid pidi leidma 217. jalaväediviis. Erna pidi eelneval kokkuleppel mereväega 2. septembril välja sõitma.
2. septembril oli Erna varustamine 217. jalaväediviisi poolt korraldatud, kuid Vormsi dessandiks polnud piisavalt ujuvvahendeid. Rekvireerimise tulemused olid olnud kasinad; loodeti, et ehk leidub midagi Haapsalus ja Rohukülas. Korpuse peakorter küsis ülemleitnant Reinhardtilt, kas ta saab Tallinnast välja sõita ainult paatidel ja ilma aurikuta. Õhtuks oli selge, et Vormsil on Punaarmee tugevdatud rood ja õhutõrjepatarei Sviby sadama juures. Haapsalust leiti 10 aerupaati, üks mootorpaat ja üks remontivajav pargas. Vormsi dessant kavandati kas 5. või 6. septembrile.
4. septembri varahommikul tegi Erna üksus ebaõnnestunud dessandikatse Osmussaarele. Maabumiskomandot, mille paadid jõudsid ainult Luksini Hara ja Riguldi vahel, tulistati šrapnellidega: hommikul Osmussaarelt 7,5 cm suurtükkidest, kell kuus õhtul uuesti 7,5 cm ja 15 cm suurtükkidest ning kell seitse õhtul Vormsilt 7,5 cm suurtükkidest.
Saarte vallutamiseks eraldati 31. augustil veel üks Abwehri väljaõpperügemendi Brandenburg üksus. Seda juhtis kapten Ernst (?) Benesch. Õieti oli tegu kahe löögiüksusega, mille toetuseks oli antud raskerühm ja osa sidekompaniist. Kokku allus kapten Beneschile umbes 130 meest, kes toodi Virtsu lähistele Pärnu kaudu. 3. septembril palus kapten Benesch transpordiplaanereid (purilennukeid) 150 mehe Saaremaale lennutamiseks. Sellest lähemalt järgmises jaos, mis käsitleb saarte vallutamist.


Inimkaotused


16. augustist 25. augustini kaotas 61. jalaväediviis 826 meest, neist langenuna neli ohvitseri ning teadmata kadunu ja langenuna 172 alamväelast. 217. jalaväediviis kaotas 524 meest, neist langenuna kaks ohvitseri ning teadmata kadunu ja langenuna 97 alamväelast. Kõige suuremad olid 254. jalaväediviisi kaotused, kokku 934 meest, neist langenuna kuus ohvitseri ning teadmata kadunu ja langenuna 168 alamväelast. 254. jalaväediviisis oli haavatuid suhtes kogukaotustesse mõnevõrra rohkem kui teistes diviisides. Kümmepäevak sisaldab suure osa Tallinna vallutamisel langenud meestest.

Lahingud olid verised. Nagu lisatud graafikult on näha, kaotasid sakslased ainuüksi langenutena 21.–27. augustini rohkem kui 100 meest päevas, välja arvatud 22. augustil. Kõige kaotusterohkemad olid 26. ja 27. august. Sel ajal olid kõik Tallinnale lähenevad diviisid ja Friedrichi grupp Balti laevastiku laevade ja rannakaitse raskesuurtükiväe tuleulatuses ning punaväelased ja mereväelased osutasid korralikult väljaehitatud positsioonidel meeleheitlikku vastupanu.
Kõige raskem rindelõik, Soome lahe ja raudtee vahel, oli 254. jalaväediviisil. 10 päevaga, 20.–29. augustini, kaotas diviis langenuna 396 ja haavatuna 1576 sõdurit ja ohvitseri. Pärast Tallinna vallutamist marssis diviis Leningradi rindele. 254. jalaväediviis oli 4. formeerimislaine diviis, mille ettenähtud täiskoosseis oli 15 019 meest, nii et lahingumeeste kaotusi võib hinnata neljandikuni. 61. jalaväediviisi kaotused olid märgatavalt väiksemad: 20.–28. augusti üheksa päevaga sai haavata 916 sõdurit ja ohvitseri ning langes 228. Neile lisanduvad 162. jalaväerügemendi kaotused Virtsu all 1.–4. septembrini: haavata sai 94 ja langes 43 sõdurit ja ohvitseri. 217. jalaväediviis oli Tallinna vallutamisel ja hiljem metsade puhastamisel lahingus 11 päeva, 20.–30. augustil ja kaotas selle ajaga 922 meest haavatu ja 231 langenuna. Kuid ligi pooled nendest, 440 haavatut ja 114 langenut kaotati nurjunud lahingus Nõmme edelaserval ja Ülemiste järve lõunakaldal 26. ja 27. augustil, kus 346. jalaväerügement kaotas 304 meest langenu ja haavatuna ning 21 teadmata kadununa ning 311. jalaväerügement kokku 223 meest.
Nii I kui ka II maailmasõja ajal lendsõnaks muutunud väide, et nooremohvitseri eluiga rindel oli keskmiselt kaks nädalat, paistab Tallinna ja Lääne-Eesti lahingute näitel paika pidavat: enamik langenud ja haavatud ohvitseridest olid rühmaülemad-reservleitnandid, kuid küllalt palju oli langenute ja haavatute seas ka kompaniiülemaid.
Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste kaotuste kohta nõnda üksikasjalikke andmeid ei ole. 10. laskurkorpuse alluvuses oli 20. augusti seisuga umbes 18 500 meest. Balti laevastiku laskur- ja kaldaüksuste ning rannakaitse- ja õhutõrjesuurtükiväes oli Tallinnas ja Paldiskis ning endistes Eesti merekindlustes koosseisutabeli järgi 25 000 meest, kas nad kõik aga 20. augustiks veel siin olid, pole teada. 10. laskurkorpus väitis Tallinna kaitsmise kaheksa ööpäevaga olevat kaotanud üle 8000 mehe langenu, haavatu ja teadmata kadununa. Sakslaste kätte langes Tallinna operatsiooni ajal 31. augusti seisuga 11 432 sõjavangi, kuid see arv ei sisalda kümneid mehi, kes pärast seda tabati. Neile lisanduvad umbes 3000 mobiliseeritud eestlast, kes laevalt Eestirand Pranglile pääsesid ja algul sõjavangideks kuulutati, kuid hiljem enamjaolt vabastati.
Eestlastest hävituspataljonlased ja töölispolklased Punaarmee kaotuste andmetes enamasti ei kajastu. Saksa jalaväediviiside alluvuses võitlesid eesti vabatahtlikud, kuid et Wehrmacht 1941. aastal välismaa vabatahtlikke oma koosseisu ei arvanud, siis Tallinna operatsiooni käigus langenud eestlased jooksvatesse Saksa kaotuste nimekirjadesse ei jõudnud. Võrreldes Punaarmee, Wehrmachti ja Balti laevastiku sõdurite ja mereväelaste arvuga oli eestlasi neis lahinguis suurusjärgu võrra vähem ja vastavalt väiksem oli ka haavatute ja langenute arv.
Tuntuim neis lahingus langenud Eesti ohvitser oli major Hans Hirvelaan, endine Kaitseliidu Tallinna maleva ülem, kes sai 20. augustil surma Rapla raudteejaama juures ja on maetud Rapla kalmistule.


Autor*:
Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor

*Autoriõigused

Otsi