Auriku Eestirand hukk

1941. aasta 24. augusti hommikul Tallinnast väljunud laevakaravani kuulunud kaubalaeva Eestirand ründas pärastlõunal pärast Keri saarest möödumist Saksa sööstpommitaja. Kaks lennukipommi kukkusid teise trümmi. Üks neist läks läbi laeva ja lõhkes põhja all, teine aga trümmis asbestikottide virnas. Esimene pomm purustas laeva põhja, teine paiskas trümmi segi. Rusude alla jäi 40–50 meest, enamik sai surma. Laeval puhkes paanika, hulk inimesi hüppas vette, paljud said viga. Laeva kapten ja poliitjuht helistasid Keri tuletornist Tallinna ja teatasid juhtunust, kuid nad said käsu jätkata reisi Kroonlinna ja Leningradi suunas.

Üks laevalt eluga pääsenud eestlane on sündmuste käiku meenutanud järgnevalt:

Õhtul pärast kella kuut ründas Saksa pikeeriv pommitaja uuesti laeva, heitis neli pommi laeva kõrvale merre ja tulistas kaptenisilda leekkuulidega. Ohvreid ei olnud. Pardalolijad nõudsid laeva randa viimist. Poliitjuht ja laeval olnud vene merekooli kursandid proovisid seda takistada, kuid ähvardustest kaugemale ei läinud, sest laeval oli üle 3000 eesti mobiliseeritu. Kapten Boris Nelke (1899–1972) juhtis laeva Prangli saare randa, kuhu see jõudis kell pool üheksa õhtul.

Saarel olid Balti laevastiku mereväelased. Mandril tõrjusid punaarmeelased ja Balti laevastiku mereväelased samal ajal sakslaste 20. augustil alanud pealetungi Tallinnale.

25. augusti varahommikul kell neli algas maaleminek. Päeval sai Eestirand veel kaks pommitabamust ahtrisse ja vajus pooleldi vee alla. Balti laevastiku mereväelased lahkusid laevalt paadiga, mille võttis sleppi üks vahilaev. 26. ja 27. augustil lendasid saare kohal rekkelennukid. 28. augustil, Tallinna sakslaste kätte langemise päeval, viisid Balti laevastiku mereväelased saarelt minema vallamajja kogutud raadiod ja jahirelvad.

29. augusti hommikul võeti mobiliseeritute seas olnud reservkapten Martin Grosbergeri juhtimisel üle võim saarel. Mereväelastelt võeti relvad ära, vallamajale heistati sinimustvalge lipp ja kõrgeim laeval olnud ohvitser, kolonel Arved Engmaa, kuulutati saare komandandiks. Eestirannale saadeti valvemeeskond. Et olukord mandril ei olnud teada, heisati saare keskele vaatetorni valge lipp. Samal õhtul jõudsid saarele Loksa omakaitselased, kaks eestlasest Erna salga liiget ja mõned Saksa ohvitserid. Sakslased ja kolonel Engmaa sõitsid mandrile Neeme randa ja võtsid kaasa neli raskelt haavatut. Kapten Grosberger jäi saare komandandiks.

30. augustil anti vangivõetud Nõukogude mereväelased, kaks ohvitseri ja 45 alamväelast, sakslastele üle. Algas laevalt pääsenud meeste mandrile vedu. Esimestena viidi ära 84 haavatut, õhtuks jõudis Neeme randa umbes 1800 meest. Järgmiseks pärastlõunaks viidi mandrile ka ülejäänud mehed. Algul eraldati 80 meest, kelle kuulas üle endine Eesti kriminaalpolitsei komissar Riho Sammalkivi. Üks raudteepolitruk ja endine Nõukogude kohtu-uurija jäeti vahi alla, teised vabastati.

Saarele jäeti 57 meest komandant Grosbergeri juhtimisel surmasaanute saarele toomist ja matmist korraldama. Ühishaud kaevati 60 mehe jaoks ja püstitati 4 m kõrgune palkrist. Trümmist leiti algul 12 surnukeha ja hulk inimjäänuseid. Ainsana olid dokumendid taskus Jaan Ermil. Hiljem andis meri välja veel kuus uppunut. 1. septembril andis kapten Grosberg võimu üle endisele vallavanemale ja sõitis koos oma meestega Neeme randa.
Kokku oli Eestirannal kapteni hinnangul umbes 3800 evakueeritut, kellest 3247 jõudis eluga Pranglile. Enamik vettehüpanuist korjati teistele laevadele, mis Kroonlinna suunas sõitsid.

* * *
Eestiranna hukk oli osa Teise maailmasõja lahingutest Eestis 1941. aastal. Juuli teisel poolel Kesk-Eestis alanud sakslaste uus pealetung jõudis 7. augustiks Kunda juures Soome laheni ning jättis Tallinna kaitsele koondunud 10. laskurkorpuse ja Balti laevastiku üksused maismaaühenduseta. Samal ajal jätkati Eesti kutsealuste ja reservväelaste sunniviisil Punaarmeesse mobiliseerimist, kes veeti meritsi Kroonlinna ja Leningradi. Eestirannale paigutati mobiliseeritud mehed, viimastena viidi laevale Viru väljakul 1. tütarlastegümnaasiumis kinni hoitud 34 Eesti reservohvitseri, kes olid varem tapikorras Venemaa poole teele saadetud reservohvitseridest maha jäänud.

Paralleelselt mobiliseeritutega evakueeriti Nõukogude asutuste töötajaid koos perekonnaliikmetega, haavatud punaarmeelasi ja mereväelasi, poliitvange ja teisi. Evakueerimise kulminatsioon oli 27. ja 28. augustil, kui sakslased Tallinna jõudsid. Reidilt lahkusid nii Balti laevastiku sõjalaevad eesotsas uue ristlejaga Kirov kui ka ka hulk transpordilaevu, millest paljud olid endised Eesti ja Läti laevaomanike laevad, 1940. aastal konfiskeeritud ja sõja alguses Balti laevastiku vajadusteks rekvireeritud, viimaste hulgas ka Eestirand. Aeglaselt Kroonlinna ja Leningradi poole liikuvaid laevakaravane ründasid Saksa ja Soome lennukid, palju laevu hukkus sakslaste ja soomlaste miiniväljadel, millest suurim oli Juminda poolsaare juures. Tallinnast teele asunud rohkem kui 200st laevast ei jõudnud pärale rohkem kui 60. Tallinnast evakueeritud inimesi oli rohkem kui 30 000, Soome lahes surmasaanute arv ei ole teada. Esiteks ei teadnud keegi täpselt, kuipalju inimesi laevadel oli ja teiseks arvestati Nõukogude tagalas hukkunute ja teadmata kadunute hulka ka need inimesed, kes viga saanud või põhja lastud laevadelt päästeti ja Eestisse jäid. Nii näiteks oli 1941. aasta septembris tööd alustanud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus (ZEV) andmetel laevadelt Eestirand, Jaan Teär, Mihkel ja Pärnumaa Eestisse tagasi pääsenud 5638 mobiliseeritut ja poliitvangi.

* * *
Eestirand oli 1930. aastatel suurim Eesti laev: selle pikkus oli 115 m, laius 16 m ja kiirus ligi 10 sõlme. Meeskonda kuulus üle saja liikme. Laeva ehitas Šotimaal Dumbartonis ettevõte Archibald McMillan & Son Ltd. ja see sai nimeks Strathardle. Hiljem sõitis ta nimede Harold Dollar ja Glenbeath all muu hulgas New Yorgi ja Aasia sadamate vahet. 1932. aastal ostis laeva OÜ Kalandus 120 000 krooni ja ning see ehitati ümber heeringapüügilaevastiku baaslaevaks, mis tegeles heeringapüügiga Põhjamerel. 1937. aastaks polnud heeringapüük enam kasumlik ja Eestirand ehitati ümber kaubalaevaks. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal konfiskeeris Nõukogude võim laeva omanikelt. Kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel puhkes 1941. aasta suvel sõda, rekvireeriti Eestirand Balti laevastiku vajadusteks ja selle uueks nimeks sai VT-532 (военный транспорт № 532). Laev oli Prangli rannas kuni 1946. aastani. 1941. aasta novembris tulistas seda Saksa laeva pähe Balti laevastiku allveelaev Щ-311, 1944. aastal aga laevastiku õhujõudude torpeedolennuk. 1946. aastal veeti laevavrakk Tallinna Kopli lahte ja lõigati seal 1948. aastal vanarauaks.