I maailmasõda, mille puhkemisest 100 aasta möödumist 2014. aastal kõikjal meenutati, oli katastroof, mille vari ulatub isegi sajandi taha meie aega. Selle tohutut mõju Euroopale ja kogu maailmale suudame täielikumalt hoomata alles nüüd. Segi paisatud Euroopa vanad ja vastsündnud riigid pidid aga ilmasõja tagajärgedega tegelema hakkama kohe, kui suurtükikõmin oli vaibunud.
Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi 2015. aasta sõjaajalookonverentsi eesmärgiks oli uurida Euroopa täielikult muutunud julgeolekuolukorda, mille oli kujundanud seninägematu sõda.
I maailmasõjas kadus senituntud Euroopa. Impeeriumide ja koloniaalsüsteemi ajastul domineerisid viis maailmariiki: Briti impeerium, Saksamaa ja Venemaa ning hääbuvad Austria-Ungari ja Ottomani impeerium. Koos Prantsusmaa ja Itaaliaga määrasid nad „eilse maailma” jõujooned. Rahu garanteerimise traditsioonilisteks vahenditeks usuti olevat jõudude tasakaal, liidulepingute süsteem ja massiarmeede heidutus. I maailmasõda lõi pommilehtritega armistatud Euroopa pinnale uue poliitilise süsteemi. Impeeriumid varisesid kokku ning Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika Ühendriikide loomisega tärganud rahvusriiklus leidis 19. sajandi rahvuslusideoloogia mõjul Ida-Euroopas rakenduse impeeriumide endiste vähemusrahvuste omariiklusena. Esimest korda ajaloos istusid väikeriigid võrdselt suurriikidega Rahvasteliidu laua taha.
Nii uusi kui püsima jäänud riike ühendas see, et nad leidsid end varemeis ja laastatud Euroopas, mille julgeolekuolukord oli täielikult muutunud.
Neli sõja-aastat olid olnud kurnavad, kuid veerema lükatud sõjamasinat ei ole nii kerge peatada. Veel kaua pärast I maailmasõja ametlikku lõppu kestsid relvakonfliktid mitmel pool Euroopas edasi. Mõnele rahvale tähendas see vabadussõda, teised sattusid kodusõja keerisesse. Oli kujunenud terve põlvkond mehi, kelle elu oligi sõdimine. Koos pettumusega suure sõja tulemustes pani see aluse paramilitaarsetele liikumistele.
Jätkusõdades sündisid rahvusriikide armeed. Uutel riikidel oli oma relvajõudude ülesehitamisel kasutada peamiselt endise emaimpeeriumi sõjaväekorraldus ja sõjakogemus. Tõsistest ümberkorraldustest ja I maailmasõja kogemuse mõtestamisest ning rakendamisest ei pääsenud ei võitjad ega kaotajad. Öeldakse, et kindralid peavad alati eelmist sõda ja nii määras I maailmasõda sõjalise planeerimise suuna järgnevaks kaheks kümnendiks.
Si vis pacem, para bellum. Kuid Euroopa ja maailm olid esialgu sõjast väsinud, mis väljendus rahuliikumises ning katses rahvusvahelise õiguse ja desarmeerimise abil tulevasi sõdu ära hoida. Ilmasõja toore jõuga külvatud kaos leidis vastukaja kunstis ja kultuuris, kus kerkisid esile uued suunad ja väljendusviisid. Sõdadevahelise perioodi teisel poolel aga aimdus juba uue tormi hingust. Taas tugevnesid militaristlikud meeleolud. I maailmasõja lõpetanud raske rahuga ei tahtnud päriselt leppida ei kaotajad ega võitjadki. II maailmasõda lähenes aga kui rõhuv kohustus tasuda vana võlg ja mitte keegi ei tervitanud seda enam samasuguse vaimustusega, nagu mindi ilmasõtta 1914. aasta augustipäevil.
Konverentsi esinejad ja ettekanded
Valik ettekannete põhjal kirjutatud artikleid on ilmunud Eesti sõjaajaloo aastaraamatus (lingitud).
