I maailmasõjas sõdinud sõjavägedele muutus probleemiks positsioonisõda, milles kumbki osapool ei suutnud pika aja vältel edu saavutada. Selline patiseis kulutas tohutul hulgal inimesi ja sõjamaterjali. Ühiskonnad pidid toime tulema ennenägematute inimkaotustega ja sõja neelatud ressursside tõttu tekkinud majanduslike probleemidega. Mitmes riigis puhkesid mässud ja revolutsioonid.
Probleemi juured olid teaduse, tehnika ja rasketööstuse arengus 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Kasutusele võeti senisest palju suurema hävitusjõuga relvad. Mandri-Euroopa riikide üleminek üldisele sõjaväeteenistuskohustusele ja sellest tulenevad suured inimreservid lubasid purukslöödud üksused ikka ja jälle uuesti formeerida ning järjest uued aastakäigud rindele saata.
Sõjaline mõtlemine oli aga jäänud 19. sajandisse. Ees ootavate probleemide tundemärgid – pikaleveninud rinne, raskused massiarmee juhtimisel, manöövri liiga aeglane edenemine, mitmekordistunud tulejõud jm – olid ilmnenud juba teises Buuri sõjas, Vene-Jaapani sõjas ja Balkani sõdades. Neid kogemusi ei suudetud sõjalisel planeerimisel ning määrustike ja eeskirjade uuendamisel aga enamasti arvesse võtta.
Lahenduste otsimine algas I maailmasõja ajal. Elav- ja tulejõud koondati operatsiooni otsustavasse lõiku. Relvastusse võeti miinipildujad, automaatrelvad, keemiarelvad, tankid ja lennukid. Arendati suurtükiväge ning käsitulirelvi ja saaterelvi, loodi tanki- ja õhutõrje, võeti kasutusele uued sidevahendid jne. Sõjandusteooria aga ei toetanud moodsate relvade ja vahendite kasutamist lahinguväljal. Sõjakunst vajas väljapääsu ummikseisust.
Relvade vaikides sai sõjapidamispõhimõtete revideerimine ja sõjatehnoloogia arendamine hoo sisse. Paljud 1920. aastate tehnoloogilised uuendused olid juba 1930. aastate teiseks pooleks lootusetult aegunud. Maaväes sai määravaks mehhaniseerimine ja motoriseerimine, suurte riikide laevastikud soetasid lennukikandjad. Sõjatehnoloogia areng ja soov iga hinna eest vältida I maailmasõja positsioonisõja patiseisu sundisid suurriike arendama kaasaegset sõjandusteooriat. Ilmus palju teoreetilisi käsitlusi, millest osa mõjutab sõjapidamist veel 21. sajandilgi. Loodi uued kontseptsioonid ja doktriinid: liikuvsõda, metoodiline sõjapidamine ja süvaoperatsiooni teooria. Varasemate sõjandusklassikute seisukohad mõtestati ümber ja kohandati kaasaegsele sõjapidamisele.
I maailmasõja kaotajad olid Mandri-Euroopa ja Lähis-Ida impeeriumid Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite riik. Nende varemetel tugevnesid Rumeenia, Bulgaaria ja Kreeka ning oma riikluse kindlustas Albaania. Serbia ja Montenegro ühinesid varem Austria-Ungarile kuulunud Balkani aladega Jugoslaaviaks. Taastati Poola ning sündisid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Tšehhoslovakkia. Austria ja Ungari kaotasid suure osa territooriumist ja rahvastikust. Uued riigid pidid koos omariiklusega üles ehitama ka sõjaväe. Enamasti algas see vabadus- ja iseseisvussõdade, I maailmasõja jätkusõdade tandritel.
Sõdadevaheline hingetõmbeaeg oli lühike. 1930. aastatel varisesid üksteise järel kokku enamiku uute ja taastatud riikide demokraatiad ning võimule tulid autoritaarsed valitsejad. Kiiresti kasvatasid oma sõjalist jõudu totalitaarsed NSV Liit ja Saksamaa, kelle vahele surutud Ida-Euroopa ääreriigid pidid olema valmis tõrjuma invasiooni mõlemast suunast.
Üks I maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusi oli Rahvasteliidu loomine, mis pidi vältima sama hävitavate sõdade puhkemise tulevikus. 1928. aastal sõlmiti Briand-Kelloggi pakt, mis mõistis hukka sõja kui riikliku poliitika vahendi. 1929. aastal võeti vastu Genfi konventsioonid sõjavangide ja haavatute kohtlemisest. Sõjandusvaldkonda puudutas otseselt 1932–1934 peetud Rahvasteliidu desarmeerimiskonverents, kus üritati edutult kokku leppida ründerelvastuse piiramises ja mõnede relvaliikide keelustamises.
Kuidas nähti Euroopa uutes riikides tulevikusõda? Millistel kontseptuaalsetel alustel sooviti oma relvajõud üles ehitada? Milliseid järeldusi tehti I maailmasõjast ja kaugemast sõjaajaloost? Kuidas võeti arvesse suurriikide sõjandusteoreetilisi kontseptsioone? Milliseks hindasid Ida-Euroopa uute ja taastatud riikide sõjalist potentsiaali teised riigid? Need on küsimused, millele keskendus 2023. aasta rahvusvaheline Balti sõjaajaloo konverents. Konverentsi korraldavad üheskoos Balti kaitsekolledž, Eesti sõjamuuseum ja Eesti kaitseväe akadeemia.
Teemad, millele keskenduti:
- arusaamad teooriast ja sõjakunsti tasanditest sõdadevahelisel perioodil;
- tulevikusõja visioonid;
- kaitse- ja ründetegevuse planeerimine sõdadevahelisel perioodil;
- kontseptuaalsed arusaamad relvajõudude, aga ka eraldi väe- ja relvaliikide arengust;
- sõjatehnoloogia areng ja selle mõju sõjandusteooriale;
- rahvusvaheline koostöö ning teiste riikide hinnangud uute riikide sõjalisele potentsiaalile ja arengule;
- nende riikide positsioon Rahvasteliidu desarmeerimiskonverentsil;
- ühiskonna ja majanduse arengu mõju sõjandusteooriale;
- eri riikide teoreetiliste käsitluste võrdlev analüüs.
Ettekannete baasil koostatud artiklid avaldatakse 2023. aasta Eesti sõjaajaloo aastaraamatus.