Eesti Sõjamuuseum

Lasnamäe lennuväli

Tihtipeale meenuvad Lasnamäest kõneldes esmajoones sovetiajal ehitatud paneelelamud, kuid siin leidub palju muudki huvitavat. Kas teadsid, et juba tsaariaja lõpul tegutses Lasnamäe kõrgel paepealsel lennuväli? Lasnamäe lennuväli kasvas ja laienes kuni 1970. aastani. Tänaseks on linn lennuvälja juba suuresti alla neelanud, kuid siin ja seal on veel alles selle rajatisi ja lennuradade osigi.

Lennuvälja sünd

Esimest korda kasutas Lasnamäe paekalda pealset välja lennuväljana 1913. aasta suvel Tallinna väisanud prantsuse lendur Marcel Brindejonc des Moulinais. Tema ringlend Euroopas Morane Saulnier H monoplaanil oli alanud Pariisis 10. juunil ning lennu esimese etapiga võitis ta Pommeri karika. Iga-aastane karikas annetati möödunud aastal sooritatud pikima vahemaandumiseta lennu eest. Pärast 14 tundi ja 18 minutit kestnud lendu maandus ta Varssavis, olles läbinud linnulennult 1382 km. Sealt lendas ta Daugavpilsi, siis Peterburi ja Peterburist Tallinna, kuhu jõudis 23. juunil, et järgmisel päeval jätkata lendu üle Läänemere Stockholmi.

Lendur Marcel Brindejonc des Moulinais demonstreerib vaatajaile oma lennukit. TLM F 3370, Tallinna Linnamuuseum

Selline lend ühemootorilisel ratastelikuga lennukil ilma igasuguste navigatsioonivahenditeta oli toona paras julgustükk. Nii Vene kui ka Rootsi valitsused tulid lendurile abiks ja saatsid merele oma sõjalaevad, mis umbes 40 km vahedega olid orientiiriks ja vajaduse korral ka valmis julge lenduri veest välja tõmbama. Viimast neil õnneks teha ei tulnud. Brindejonc des Moulinais jätkas oma ringlendu sama edukalt ning lõpetas selle 2. juulil Pariisis. Brindejonc des Moulinais’ Tallinna „lennuväli“ oli plats alumise ehk Valge majaka kõrval, mida tollane ajakirjandus tutvustas kui jalgpalliväljakut. Tänaseks on see ala täis ehitatud.

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist hakati Tallinnas rajama alalist lennuvälja. Selle asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi ida poole jäänud Tallinnas Juhkentalis paiknenud 23. jalaväediviisi polkude lasketiir.

1916. aasta kevadeks oli endise lasketiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast kulges lennuväljani raudteeharu, mida mööda toimetati kohale transpordi­kastidesse pakitud lennukid ja muu vajalik. Sama aasta suvel alustas lennuväljal tegevust Peeter Suure merekindluse lennusalk.

Alamväelaste meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud kahekorruselises puitmajas. Majast veidi mere poole jäänud Emil Fahle, Põhja paberi- ja puupapivabriku direktori suvemajas asusid lennusalga staap ning ohvitseride kasiino. Ohvitserid elasid linnas erakortereis.

Tagalas asunud lennusalk ei olnud kunagi täielikult komplekteeritud ning kord oli väeosas ka vabam. Teenistusse kodule lähemale üritasid pääseda hulk eestlasi. 1918. aasta alguses oli salgas kaks eestlasest lendurit ja kümmekond muud spetsialisti. Sakslaste veebruaripealetungi ajal lahkus salk varustust maha jättes Venemaale, kuid enamik eestlasi jäi kohale. Lipnik Arnold Underi juhtimisel võeti 24. veebruari hommikul lennuväli oma kontrolli alla. Omakaitse staabist toodi mehi lisaks, nii oli eestlaste käes lennuväli, lennukid, bensiini, pomme ja muud varustust – kõik vajalik lennusalga loomiseks. Järgmisel päeval Tallinna jõudnud sakslased võtsid lennuvälja omakorda üle ning eesti lennusalk jäi veel asutamata.

Saksa okupatsiooni ajal baseerus Lasnamäel Flieger Abteilung 16, mis lahkus Tallinnast 1918. a septembris. 1918. aasta novembris said eestlased Lasnamäel oma kätte ainult tühjad hooned.

Õppejaoskonnast lennukooliks

Lendurid, lennuk ja lennukiangaar Lasnamäe lennuväljal 1920. TM F 644:3, Tartu Linnamuuseum

1918. a novembris loodi inseneripataljoni koosseisus lendurite (pool)rood, kuhu koguti varem lennuväes teeninud spetsialiste. Et varustust ei olnud, läksid paljud teiste väeosade koosseisus rindele. 1919. a alguses saadi punastelt sõjasaagina esimesed lennukid, aprilli viimastel päevadel jõudis aurikul „Swanholm“ Tallinna kaks Briti lennuinstruktorit, kolm motoristi ja neli õppelennukit – kaks vesilennukit NT-2B ja kaks maalennukit BE-2E.

Claude S. Emery alustas Lasnamäe lennuväljal õppelendudega 1919. a suvel. Sügisel saabus veel kaks Briti instruktorit ning kaheksa Avro 504K õppelennukit. Asutati õppejaoskond, kus brittide käe all õppis lendama 15 lendurit, kes oma lenduritunnistused sai küll kätte alles järgmisel aastal. Esimese kursuse lõpetamisel naasid kaks Briti instruktorit kodumaale, kuid Emery jäi Eesti lennuväkke. 1921. a novembris alustas õppejaoskonnas teine lendurite ja esimene lendurvaatlejate kursus. Ülejäänud instruktorid olid eestlased. Emery tegutses Eestis lennuinstruktorina kuni 1926. aastani.

Eesti lendurid inglise instruktoritega. KLM FT 828 F, Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum

1927. aastal moodustati õppejaoskonnast lennukool, mis oli lennuväerügemendi koosseisus. Järgmise aasta suvel õpetas kolm Briti lennuinstruktorit eesti instruktoreid koolitama lendurõpilasi Briti kuninglike õhujõudude metoodika järgi. Selle kursuse lõppedes jäi üks neist – tulevane õhuväe asemarssal Alfred C. Collier – veel kaheks aastaks Eestisse, et kontrollida, kui hästi suudavad instruktorid õpitut edasi anda.

Samal ajal anti lennuväele üle Lasnamäel asunud pankrotistunud lennukompanii „Aeronaut“ angaar ja teenistushoone. Viimase sai Lennukool. Varem oli õppeklassideks kasutatud Lennusadama juures asunud lennukasarmu ruume. 1928. aasta sügisest avati osa õppeklasse Lasnamäel, aja jooksul loobuti Lennukasarmu kasutamisest üldse. 1937. aastal kolis Lennukool Maarjamäele endisesse Orlovi lossi praeguse Ajaloomuuseumi hoonetesse. Lennuvälja teenistushoone anti üle 3. lennuväedivisjonile.

Õppelennud toimusid kogu õppejaoskonna/lennukooli tegevuse ajal Lasnamäel. Suvisel õppelendude perioodil lennati varavalgest hilisõhtuni. Vaid keskpäeval tehti paaritunnine paus lõunasöögiks ja sellele järgnenud puhkuseks. Õppelendude ajal olid lendurõpilased tavaliselt lennuvälja ainsad kasutajad. Lahingüksus oli suvelaagris ja lennubaasi kontroll-lendur tegi oma proovilennud lõunapausi ajal.

Töökojast aviotehaseks

1918. aastal, kui Eesti sõjavägi lennuvälja üle võttis, olid selle hooned tühjad. Kuigi Peeter Suure merekindluse lennusalgal olid Lasnamäel ka töökojad, olid sakslased kogu nende sisseseade evakueerinud. Vabadussõja ajal ja järel kasutas lennuvägi töökoda, mis oli sadamatehases. 1921. aastal see likvideeriti ning sisseseade jagati maa- ja merelennusalkade töökodade vahel. Sama aasta sügisel alustas Lasnamäel tööd maalennusalga töökoda.

Lennukooli mootoriklass. KLM FT 1089:42/2 F, Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum

Lasnamäel asus töökoda kahes hoones. Kui tisleritöökoja hoone oli piisavalt ruumikas, siis metallitööde oma oli väike ning ebapraktiline. Juba 1922. aastal valminud sõjaväe ehitiste kavas oli plaanis uue kivist ja tulekindla katusega töökojahoone ehitamine, mis valmis alles 1926. aastal. Samal aastal likvideeriti Lennusadamas paiknenud merelennueskadrill, mille töökoja sisseseade toodi samuti Lasnamäele.

1927. aasta aprillis loodi lennuväerügemendi koosseisus uus üksus – lennubaas. Siia koondati kõik lennuväerügemendi tehnilised osad: tehnikajaoskond, kõik töötoad ja laod. Uus aviotöökoda koosnes administratsioonist, materjalide katsekojast, joonestusbüroost, mootorite, metalltööde, puutööde ja lennukite monteerimise töötubadest, sepikojast ning väiksematest – instrumentide, magneetode ja elektrotehnika – töökodadest. Samuti kuulusid lennubaasi koosseisu mitmed laod ja selle korraldada oli kõigi Tallinnas asunud lennuüksuste igapäevamajandus.

Lennuväljalt niidetud heinaga peeti üleval hollandi-friisi tõugu lehmade karja, mille piimaga toideti ära nii lennuüksuste meeskond kui Lasnamäel elanud üleajateenijate ja ohvitseride perekonnad. 1939. aastast oli lennubaasis ka ametlik hollandi-friisi pullijaam. Veel 1940. a suvel alustati uue ja suurema karjalauda ehitust.

Õppe-treeninglennukid PON-1a Lasnamäe lennuväljal. Erakogu.

Aviotöökojas remonditi ja hooldati kõiki lennuväe lennukeid. Tänu omandatud kogemustele ja kaasajastatud sisseseadele hakati ka lennukeid ehitama. 1934–1935 ehitati neli PON-1a õppe-treeninglennukit, 1937–1938 treeninglennuk PN-3 ning 1938–1939 kaks PTO-4 õppelennuki prototüüpi. PTO-4 läbis võrdluskatsed briti Miles Magister õppelennukiga ja valiti järgmiseks Eesti lennuväe õppelennukiks. Aviotöökoda pidi aastatel 1940–1941 ehitama 12 PTO-4 lennukit. Nii suure tellimuse täitmine nõudis töökoja uut laiendamist, mis nimetati nüüd aviotehaseks. 1940. aasta juuniks aga ei olnud sellest tellimusest veel ükski lennuk valminud.

Õppelennuk PTO-4 Lasnamäe lennuväljal. Erakogu.

Lahingüksused Lasnamäel

Vabadussõja ajal oli Lasnamäe lennuväli Eesti lennuväe peabaas, kus formeeriti lahingüksused, mis saadeti kohe rindele. 1919. a novembris alustas lipnik Arnold Under Lasnamäel diviisi lennusalga nr. 2 formeerimist. Aastalõpu halvad ilmad ei võimaldanud salgal rindele lennata ja nii jäigi see Lasnamäele ka pärast Vabadussõja lõppu kuni likvideerimiseni 1920. aasta suvel. Siis vähendati lennuvägi lennurooduks ja Lasnamäele paigutati maalennurühm. Rühma koosseisu kuulusid kõik maalennukid ja teisi maalennuvälju sel ajal ei kasutatudki. 1921. aasta suvel nimetati lennurood taas lennuväeks ja samal sügisel avati uuesti õppejaoskond. Maalennurühm nimetati maalennusalgaks, kuid õppelennukid jäid endiselt selle koosseisu.

Lasnamäe lennuväli linnulennult. KLM FT 1034:1/189 F, Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum

1. aprillil 1924 formeeriti lennuväerügement, mille koosseisus oli kaks numbriga eskadrilli, merelennueskadrill ja tagavaraeskadrill. Eskadrill nr. 1 asus Tartus ja nr 2 Lasnamäel. Nummerdamisel lähtuti Vabadussõja lõpu olukorrast, kui 2. diviisi lennusalk nr 1 oli lõunarindel ja nr. 2 Lasnamäel. Tagavaraeskadrilli koondati õppelennukid ja see teenindas õppejaoskonda.

1927. aastal formeeriti lennurügement ümber. Seniste segaeskadrillide asemel moodustati üheliigiliste lennukite eskadrillid. Ka nende numeratsioon muutus. 2. eskadrill muutus hävituslennuväe eskadrilliks, mille koosseisu jäid ainult Gourdou Leseurre GL-22 lennukid; eskadrill sai uueks numbriks 1. Seni Tartus paiknenud 1. eskadrill muudeti luurelennueskadrilliks, sai Potez 25 lennukid ja numbriks 5. Tagavaraeskadrill sai numbriks 9. 1928. aasta jaanuaris kolis 1. eskadrill Lasnamäelt Rakverre. Järgmisel kahel aastal Lasnamäel lahingüksust ei olnud. Eskadrillid nr 2-4 ja 6nr 6-8 jäid lennuväe arendamise kavas vaid plaanideks.

Gourdou-Leseurre’i GL-22 lennukid. Erakogu

1. juulist 1930. aastal lennuväerügement likvideeriti ja selle koosseisu kuulunud eskadrillid nimetati ümber divisjonideks. Iseseisvateks üksusteks said ka lennukool ja lennubaas. Lisaks moodustati alates samast kuupäevast Tallinnas täiesti uus üksus – üksik lennuväedivisjon nr 3 (ÜLD 3). Divisjonil oli 12 Inglismaalt ostetud Bristol Bulldog Mk. II hävituslennukit ja pilootideks said äsja lennukooli lõpetanud lendurid. Salgajuhtideks määrati neid koolis õpetanud instruktorid ja divisjoniülemaks senine lennukooli instruktorite rühmaülem kapten Eduard Reissaar.


Bristol Bulldog Mk II hävituslennukid. Erakogu

ÜLD nr 3 angaarideks said endine Aeronaudi ja ning selle kõrvale ehitatud uus betoonangaar. Divisjoni teenistushoone oli lennubaasi hoonete grupis. Divisjoni staap seati sisse ohvitseride kasiino teisel korrusel. Aeronaudi angaari külge omal ajal ehitatud väiksem töökojaruum sai nüüd ÜLD 3 töökojaks. Lennukool kasutas diagonaalis üle lennuvälja asunud puitangaare. ÜLD nr 3 staap asus oma üksuse angaaridest ka üle lennuvälja teisel pool lennubaasi linnakus. Olukord lahenes alles 1937. aastal, kui lennukool kolis Maarjamäe lossi ning endine Aeronaudi kontorihoone anti üle 3. divisjonile. Siis lõpuks olid kõik üksuse osad ühes kohas koos. 

Reisilennud Lasnamäel

Aeronaudi hooned Lasnamäe lennuväljal. Erakogu

1921. aasta märtsis asutati Eesti õhusõidu aktsiaselts Aeronaut, mis juba sama aasta suvel alustas Tallinna lennuühenduste korraldamist. Mai viimastel päevadel alustas Stockholm-Tallinn-Stockholm liinil lennuühendust Svensk Lufttrafik AB, juulis liinil Riia-Tallinn-Riia Aeronaudi poolt renditud Dansk Luft Express A/S-ile kuulunud lennuk  Sablatnig P. III. Vähemalt kahel korral kasutati asenduslennukina ka Fokker F. II . Vormiliselt korraldas lendude vastuvõtmist küll Aeronaut, kuid kasutas selleks lennuväe abi ning lennuvälju. Rootsi vesilennukid maandusid lennusadamas ja kasutasid merelennuangaari. Taani lennuk maandus Lasnamäel ja selle teenindamiseks renditi lennuväelt angaar nr. 4. Järgmisel aastal lendas Aeronaut Riia vahet juba oma lennukitega, 1923. aastal valmis Lasnamäel Aeronaudi angaar ning kontori- ja teenistushoone koos reisijatele mõeldud ruumidega. Angaari külge ehitati väiksem töökoda.

Esialgu suutsid lennuvägi ja Aeronaut Lasnamäe lennuvälja sõbralikult jagada. Olukord muutus 1924. aasta suvel, kui koos Aeronaudiga hakkasid Lasnamäe lennuvälja kasutama ka Saksa ja Läti lennukid. Nimelt kuulus Aeronaut Põhja-Euroopa lennuühingusse (Nord Europa Union), mis teenindas ühiselt Köningsberg-Riia-Tallinn lennuliini. Lennupäevad olid Eesti, Läti ja Saksa lennukompaniide vahel ära jaotatud. Mõned saksa piloodid olid Landesveeri sõja ajal võidelnud Eesti vastu ja ka muidu ei peetud Saksamaad sõbralikuks riigiks.

Lennuvägi keeldus 1926. aasta suveks Aeronaudiga Lasnamäe lennuvälja kasutuslepingut pikendamast, viidates oma suurenenud lennuvajadusele. Aeronaut otsustas 1928. aasta kevadel tegevuse lõpetada ja kuulutas välja pankroti. Riigiga peetud läbirääkimiste tulemusena läks Aeronaudi kinnisvara (sealhulgas Lasnamäel asunud hooned) laenu, toetuste ja maksuvõla katteks Eesti riigile.

Poola lennukompanii LOT reisilennuk Fokker F.VII Lasnamäe lennuväljal enne Tallinn–Riia–Vilnius–Varssavi lendu. Erakogu

1932. ja 1933. aasta suvehooaegadel kasutas Varssavi – Vilno (Vilnius) – Riia – Tallinna liini avanud LOT samuti Lasnamäe lennuvälja. Ülemiste lennuväli ei olnud veel valmis ja et poolakad olid liitlased, siis neile sõjaväelennuvälja kasutamisel takistusi ei tehtud. 1934. aastal hakkas ka LOT kasutama Ülemiste lennuvälja.

Viimane laienemine

1937. aastal koostatud lennuväe arengukavas sooviti lähima viie aasta jooksul kõik lennukid vahetada monoplaanide vastu, samuti hankida lennuväele kahemootorilised pommituslennukid. Uued lennukid oleksid olnud palju suurema maandumiskiiruse ja massiga. Senine lennuväli oleks neile kitsaks jäänud ja ka selle pinnasekatet tuli parandada.

Vaade lennubaasi linnakule 1930. aasta paiku. Erakogu

1939. aastal renditi Tallinna linnalt veel 23 ha ehitistealuseks maaks ja 74 ha lennuvälja laiendamiseks. Samuti osteti ära väikese kiiluna uue ja suurema lennuvälja territooriumile jäänud eraomanike põllulapp. Sellega suurenes Lasnamäe lennuväli lõuna suunas ca kaks korda. Samal kevadel koostati lennuvälja lõunapoolse osa kuivendamise ning silumise kava ning suvel hakati seda ellu viima.

Viimane silumise etapp pidi aset leidma 3. lennuväedivisjoni suvelaagri ajal, alates 10. juunist 1940. Kuid juba 20. juunil pidi lennuväebaas loovutama kogu Lasnamäe lennuvälja territooriumi ja hooned Punaarmeele. Lennuvälja silumise viisid lõpuni uued omanikud.

Koos lennuvälja laiendamisega otsustati selle lõunapoolsesse otsa ehitada 3. lennuväedivisjoni uus linnak. Esimeses etapis kavatseti rajada teenistushoone, kaks angaari, kasarmu, garaaž ladude, töökoja ja remondiangaariga ning vahtkonna- ja ambulantsihoone. Veel olid projekteerimisel kaks elamut – üks üleajateenijatest allohvitseridele ja teine ohvitseridele, mis pidi ehitatama hiljem.

Puhkenud teine maailmasõda seadis ehitajad raskuste ette. Välismaalt tellitud kaupu ei saadud kätte, osa materjale tuli asendada kodumaiste vastu. Siiski suudeti esimene angaar (tänu sõjaväe varustusvalitsuse käest laenatud armatuurivarrastele) tähtajaks katuse alla saada. Ülejäänud hoonete ehitamine jäi venima.

1940. aasta juuli alguses koostatud akti järgi oli selleks ajaks valminud umbes 60% ehitiste kogumahust (maksumuse järgi). Samasse aega jääb varustusvalitsuse ehitusjaoskonna ülema insener Reinhold Kapperi kiri ettevõtja Kolkile, et vastupidiselt tema eelnevale suulisele korraldusele töid koomale tõmbama hakata tuleks töid hoopis samas tempos või veelgi kiiremini jätkata ning vajadusel töölisi juurde palgata. Nimelt kolis Lasnamäele Punaarmee 38. hävituslennuväe polk koos oma lennubaasiga, mis soovis neid hooneid kasutama hakata. Hooned anti enam-vähem valminult 38. lennubaasi esindajatele üle 1940. aasta detsembris.

Sõja-aastad

1940. a augustis kolis Lasnamäele seni baasidelepingu alusel Klooga lennuväljal asunud 38. hävituslennuväe polk (HLP) ja selle maapealse teenindamisega tegelenud lennuväebaas. 38. HLP kuulus Eesti territooriumil paiknenud 4. segalennuväe diviisi koosseisu. Diviisi ülejäänud polgud olid relvastatud SB pommituslennukitega. Kogu 4. diviis lahkus Eestist 6. juulil 1941. Tallinna pärast peetud lahingute ajal kasutasid mõlemat Tallinna lennuvälja – Ülemistet ja Lasnamäed – mitu Baltimere laevastiku lennuüksust.

Saksa okupatsiooni ajal paiknes Lasnamäel Luftwaffe kohalik juhtkond ja komandantuur. Seal asutati Fliegerhorst Kommandatur E19/I. I murru järel tähistas allumist I õhukaitseringkonnale (Luftgau I), mis asus Ida-Preisimaal.

1942. aasta juunis hakkas Lasnamäel aviotehases tegutsema lennukite remondiorganisatsioon GL Frontreparaturbetrieb 2771 Reval-Laksberg, rahvasuus rohkem tuntud kui Espenlaub. Tegemist oli Wuppertalis asunud lennukitehase Gottlob Espenlaub Flugzeugbau GmbH filiaaliga. Tehases töötas palju eestlasi. Juhtivatel kohtadel olid seal varem lennubaasi aviotehase ülemaks olnud Arnold Under, Poolas lennundusinseneriks ja enne sõda aeroklubis lenduriks õppinud Inna Roostfeld ning leitnant Otto Tamm. 1943. aasta sügisel kolis ettevõte Riiga. Seejärel loodi Lasnamäel samades ruumides uus remondiorganisatsioon – Luftwaffe 101/I tööjaoskond (Werftabteilung 101/I), mille ülemaks sai seni Ülemiste töökoda juhtinud Herbert Joari. Teise eestlasest insenerina oli seal ametis Eduard Läte. 101/I tööjaoskond lõpetas tegevuse Saksa vägede taandumisega Tallinnast 1944. aasta septembris.

1942. aasta oktoobris formeeriti Lasnamäe lennuväljal luurelennuüksus – Aufklärungsstaffel (Fern) Ostsee. Üksus oli relvastatud kahemootoriliste Ju 88 (6 lennukit) ja FW 189 (3 lennukit) luurelennukitega, mille ülemaks sai kapten Diehl. Salga ülesanne oli merekonvoide julgestamine, mereväe operatsioonipiirkonna jälgimine, jääluure ja võitlus allveelaevadega Soome lahes. 1943. aasta mais viidi suurem osa salgast Tallinnast ära, Lasnamäele jäi vaid üks lüli Ju 88 lennukeid. Üksuse nimeks sai Aufklärungsschwarm Reval ja selle ülem oli ülemleitnant Rolf Stockmar.

1944. aastal jõudis õhusõda taas Eesti kohale ja veebruaris toodi Lasnamäele paiknema öiste hävitajate salgad –100. öiste hävitajate rügemendi (Nachtjagdgeschwader 100, NJG 100) 4. salk ja NJG 200 2. salk. Mõlemad paiknesid vaheldumisi Lasnamäel ja Riias. Tallinna pommitamise ajal 9. märtsi öösel oli Lasnamäel 4./NJG 100, mille relvastusse kuulus siis 13 radariga varustatud öist hävituslennukit Ju 88C-6. 1944. aasta juuni lõpus olid nädalapäevad Lasnamäel ka 54. lennurügemendi 1. grupi (I./JG54) hävituslennukid FW 190.

Sõja ajal jäi Lasnamäe lennuvälja taristu terveks. 25. septembrist 1944 asus Lasnamäe lennuväljale Balti laevastiku 1. kaardiväe hävituslennuväe diviisi (KHLD) staap . Diviisi polgud paiknesid esialgu eri lennuväljadel. 3. kaardiväe hävituslennuväe polk (KHLP) Lasnamäel, 4. KHLP alates 13. oktoobrist ajutiselt Helsingis Malmi lennuväljal ja 10. KHLP Bõtšje Pole lennuväljal Kotlini saarel Kroonlinnast läänes.

Aasta lõpuks koondati kõik diviisi polgud Eestisse. 4. ja 10. KHLP paigutati Lasnamäele, 3. KHLP Ämari lennuväljale ja 11. HLP Kogula lennuväljale Saaremaal. Kõik polgud olid relvastatud La-5 hävituslennukitega, 3. ja 4. KHLP-l oli ka La-7 lennukeid. 1945. aasta veebruaris lendas diviis Klaipėda (Memel)-Palanga  (Polangen) rajooni ning osales lahinguis Ida-Preisimaal. Sõja lõpetas diviis Ida-Preisimaal Heiligenbeili lennuväljal (praegu Mamonovo Kaliningradi oblastis).

Pärast sõda

1946. aastal jagati Balti laevastik kaheks – Lõuna- ja Põhja-Balti laevastikuks. Järgmisel aastal asendati nimed numbritega, vastavalt 4. ja 8. laevastik. Tallinn oli 8. laevastiku peabaas ja selle kaitseks formeeriti uus hävituslennuväe diviis.

Selleks formeeriti 27. oktoobril 1947. aastal 11. ründelennuväe diviis 90. hävituslennuväe diviisiks 8. laevastiku õhujõudude koosseisus. Diviisi polgud asusid Tallinna ümbruses, juhatus Keila-Joa lennuväljal. Diviisi kuulusid 8. kaardiväe ründelennuväe polk (KRLP), mis sai uues diviisis 8. KHLP-ks, 47. RLP (sai 572. HLP-ks, asus samuti Keila-Joal) ning 9. HLP, mis nimetati 1. novembrist 1947 18. HLP-ks. Viimane paigutati Lasnamäe lennuväljale.

9. HLP asus pärast sõda Kogula lennuväljal Saaremaal. Ilmselt koos 90. HLD moodustamisega ja uue numbri saamisega kolis polk Lasnamäele. 1950. aastal lendas polk Jak-9 hävituslennukeil. Samal aastal alustati diviisi polkude ümberõpet reaktiivhävituslennukeile ja polgud kolisid Ämari lennuväljale, kus oli vastselt betoneeritud stardi- ja maandumisrada. Samal ajal algas uute stardiradade ehitus ka Lasnamäel. Selleks valiti aga täiesti uus territoorium Tondirabast kirdes.

Esimene Lasnamäe betoneeritud rada valmis 1952. aastal, sellega paralleelne teine rada 1954. aastal. 1952. aasta lõpul paigutati Lasnamäele Leningradi sõjaväeringkonna (SVR) õhujõudude koosseisu kuulunud 108. HLD. Sel ajal kuulusid diviisi koosseisu 411., 425. ja 458. HLP. Samal ajal liideti diviisiga ka Soomes Porkkala baasis asunud hävituslennuväepolk. Diviisi polgud ei olnud veel lõpetanud ümberõpet MiG-15 hävituslennukeile. 458. HLP kolis Lasnamäe lennuväljale 1953. aasta märtsis, 425. HLP sama aasta suvel.

16. juulil 1953 viidi diviis Leningradi SVR 76. õhuarmee alluvusest üle 8. laevastiku õhujõudude 9. hävituslennuväe korpuse koosseisu. 108. diviisi koosseis muutus järgnevail aastail korduvalt, kuid diviisi juhatus jäi Lasnamäele ning seal paiknesid ka kaks polku – 425. ja 458. HLP. 1954. aastal said need polgud MiG-17 hävituslennukid, 1958. aastal MiG-19 lennukid.

458. polk oli 1. detsembrist 1957 viidud üle teise järgu koosseisudele ning saadeti 1959. aasta suvel laiali. Polgu isikkoosseisu kasutati teiste üksuste täiendamiseks. 425. HLP baseerus jätkuvalt Lasnamäel. Polk sai lisaks esimese seeria MiG-19 lennukitele ka MiG-19s, MiG-19sv ja MiG-19p lennukeid. 27. märtsil 1960 saadeti 108. diviis laiali ning 425. polk allutati õhukaitsele. Sellest ajast allus polk 6. õhukaitse korpuse 14. (Tallinna) diviisile ja jäi edasi Lasnamäe lennuväljale. 1970. aastal kolis polk Lasnamäelt Haapsallu.

Tänapäev

1970. aastal Tallinnast lahkudes andis lennuvägi Tallinna linnale üle mitusada ehitist. Tänaseks on neist säilinud ainult üksikud.

Niipalju on betoneeritud stardi- ja maandumisradadest tänapäeval säilinud. Erakogu

Vanast kasarmulinnakust Maarjamäe lossist lõunas, Lauluväljakust üle Narva mnt kagus, lennubaasi põhjalinnakust edelas ja lõunalinnaku ümber pole enam midagi alles. Ainus Nõukogude ajast säilinud sõjaväeehitis on kahekordne kivihoone praeguse aadressiga Narva mnt. 150. Uue betoneeritud lennuraja lähistel asunud puitelamutest, nagu ka teisele poole Peterburi maanteed püstitatud „soome majade“ elurajoonist ei ole säilinud mitte midagi. Isegi stardi-maandumisradadest on majade vahel säilinud ainult paar lühikest lõiku.

Aastatel 1939–1940 ehitatud 3. lennuväedivisjoni uue lõunalinnaku hoonetest lammutati 2003. aastal kasarm ja vahimaja. Säilinud on ainult divisjoni teenistushoone, praeguse aadressiga Kahu 4.

Uues lõunalinnakust ainsana tänini säilinud endine teenistushoone aadressil Kahu 4. Erakogu

Kõige tohkem on säilinud hooneid 3. divisjoni vanast linnakust ja lennubaasi linnakust. 2015. aastal põles maha endine Aeronaudi angaar, kuid ikka on veel püsti Aeronaudi kontorihoone, millest hiljem sai ÜLD nr 3 staap, ja 1930. aastal valminud teine betoonangaar.

Lennubaasi linnakus lammutati 2006. aastal kolm eluhoonet, et rajada uusi elumaju. Seni on säilinud tühjalt seisev ja lagunev neljas hoone, kus olid ohvitseride ja allohvitseride kogud ning ohvitseride kasiino. Kasutuses on mitu aviotehase hoonet, muu hulgas ka endine koosteangaar ja lennubaasi teenistushoone. Mitu väiksemat kõrvalhoonet (garaažid, laod jms) on aga tühjad ja lagunevad, mõni hoone on ka lammutatud. Territooriumi ümbritsenud paemüür on suures osas säilinud.




Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond


Telefon: +372 621 7410, +372 621 7418; e-post: info(at)esm.ee

Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi