Johan Pitka hõbeserviis

Johan Pitka sündis Järvamaal Võhmuta vallas Jalgsema külas ja õppis 1880–1884 Jalgsema külakoolis ning Seliküla vallakoolis. 1884–1885 elas ta venna Peäro (kirjanikunimega Ansomardi) juures Tallinnas ja kavatses astuda Tallinna Aleksandri gümnaasiumi, kuid ema haiguse tõttu koolitee katkes. Seejärel elas Pitka isatalus.

Meremehe ametist unistav Johan Pitka astus 18-aastasena Peterburis teenistusse aurikule Jekaterina II. Järgnesid õpingud Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis; 1893. aastal sooritas Pitka kaugsõidutüürimehe eksami ja 1895. aastal kaugsõidukapteni eksami. 1894. aastal abiellus Pitka Helene Neuhausiga. Perekonda sündis kaheksa last.

Aastatel 1895–1902 teenis Pitka mitmel laeval ja andis 1900. aastal mereväe reservlipniku eksami, millega vabastati ajateenistuse kohustusest. 1904. aastal põgenes Pitka Vene-Jaapani sõtta mobiliseerimise eest Inglismaale, kus elas perega Hullis, seejärel 1911. aastani Liverpoolis. Eestisse naasnuna tegutses ta ettevõtjana ning osales ühiskondlike organisatsioonide töös.

1917. aasta algul valiti Pitka Tallinna linnavolikogu liikmeks. Pärast veebruarirevolutsiooni pääses ta märtsis Merekaubanduse ja Laevanduse Edendamise Seltsi „Laevandus” esindajana ka Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse. Järgnevatel kuudel sai Pitkast Tallinna sõjaväelaste büroo ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmena aktiivne eesti rahvusväeosade organiseerija. Ta korraldas eesti väeosade formeerimist, majutamist ja varustamist. 1917. a hilissuvel korraldas Pitka kodanike relvastatud omakaitset, mis oli sunnitud pärast 1917. aasta oktoobripööret ja enamlaste võimuletulekut põranda alla minema. Ka Pitka pidi end 1918. aasta algul varjama, sest enamlased olid ta tagaselja surma mõistnud.

Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist veebruaris 1918 taaselustas Pitka Tallinna kodanikest organiseeritud omakaitse. Bürgerwehri nime all ja sakslasi kaasates õnnestus Pitkal organisatsioon Saksa okupatsiooni ajal säilitada. 11. novembril 1918 organiseeriti Bürgerwehr Pitka aktiivsel kaasatöötamisel Eesti Kaitseliiduks.

Vabadussõja ajal korraldas Johan Pitka soomusautode ja rongide ehitamist ning organiseeris Eesti Vabariigi sõjalaevastiku. 17. detsembril 1918 määrati ta sõjaministeeriumi volinikuks laevale Lembit ning Pitkast sai sisuliselt mereväe juhataja. 1918. aasta lõpust korraldas ta meredessante põhjarannikule Punaarmee tagalasse. 15. jaanuaril 1919 määrati Pitka lisaks soomusautode ja soomusrongide ameti juhatajaks ning 22. aprillil andis sõjavägede ülemjuhataja talle mereväekapteni auastme.

Landeswehri sõja ajal 2. juulil 1919 vallutas Pitka sakslastelt meredessandiga Daugavgrīva ja Bolderāja ning sai kaks laeva. 21. septembril ülendas sõjavägede ülemjuhataja ta kontradmiraliks. 28. novembril 1919 lahkus Pitka haiguse tõttu merejõudude juhataja kohalt ja läks Inglismaale ravile. 1. aprillil 1920 arvati ta vanuse tõttu reservi.

1920. aastate algul tegutses Pitka Eestis ettevõtluses ning osales aktiivselt poliitikas ja ajakirjanduses, püüdes võidelda korruptsiooni ja muude väärnähtude vastu Eesti ühiskonnas. 1919. aasta kevadel oli Johan Pitka valitud Asutava Kogu liikmeks Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakonna nimekirjas. Olemasolevad erakonnad ja nende aetav poliitika teda aga ei rahuldanud. 1920. aastal asutas ja juhtis Pitka Valve Liitu ning 1923. aastal asutas uue erakonna – Rahvuslik-Vabameelse partei – , mille liidrina kandiseeris ka 1923. aasta riigikogu valimistel, kuid ei osutunud valituks. Oma seisukohtade tutvustamiseks asutas ja rahastas Pitka aastail 1921–22 ajakirja „Valve” ja aastail 1923–24 ajalehte „Eesti”. Eesti elus ja poliitikas pettununa lahkus Pitka perekonnaga Eestist ning elas aastail 1924–1929 Lääne-Kanadas Briti Columbia provintsis, kuhu rajas eesti uusasunduse.

1930. aastal tuli Pitka Eestisse tagasi, liitus vabadussõjalaste liikumisega ning oli 1931–1932 Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees ja Lahinguvendade Klubi esimees. Ta lahkus organisatsioonist 1932. aasta kevadel pärast partei III kongressi vastuolude tõttu Andres Larka ja Artur Sirguga. 1933. aastast oli Pitka Vabadussõja Rindemeeste Ühingu üks asutajaid ja samast ajast Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees. Ta töötas 1930–37 Eesti Tarvitajate Keskühisuse juhatuse esimehena, seejärel otsis Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu ning hakkas seal mälestusi kirjutama. 1937. aastal sai Pitka uue põhiseaduse väljatöötamiseks moodustatud Rahvuskogu esimese koja liikmeks.

II maailmasõja alguses taotles Pitka Suurbritannia toetust Eestile ja sõitis 1939. aasta septembris Soome, et uurida Soome valmisolekut sõjaks NSV Liiduga ja võimalust moodustada eestlaste üksusi, mis sõdiksid Soome sõjaväe koosseisus NSV Liidu vastu. Pärast NSV Liidu okupatsiooni algust Eestis põgenes Pitka juulis 1940 Läti ja Rootsi kaudu Soome. Eestisse tagasi pöördus ta 1944. aasta aprillis ning formeeris augustis sakslaste loal umbes pataljonisuuruse löögirühma „Admiral Pitka”, mis ei allunud Saksa sõjaväele. „Pitkapoisid” võitlesid pärast sakslaste Eestist lahkumist Punaarmee vastu Harju- ja Läänemaal. 1944. aasta septembris jäi Johan Pitka teadmata kadunuks, tõenäoliselt langes.
Johan Pitkat autasustati Eesti Vabadusristi (I/1), Kotkaristi I klassi (mõõkadega) ja Eesti Punase Risti I järgu teenetemärgiga. Välisriikide teenetemärkidest oli tal Läti Karutapja ordeni II klass ning Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri ordu komandöririst (K. C. M. G.).

Johan Pitka perekonna saatus 1940. aastatel sarnaneb väga paljude aktiivsete ühiskondliku elu tegelaste perekondade saatusega. Täiskasvanuikka jõudnud ja II maailmasõja alguseks elus olevad Johan Pitka pojad hukkusid nõukogude repressioonides: nii laevaühisuse ärijuht August Andreas Pitka (1898–1942), laevamasinist Edward Oliver Pitka (1908–1942 ) kui ka sõjaväelenduriks õppinud Stanley Pitka (1913–1942) vangistati 1941. aastal ning hukati 1942. aasta suvel Permi oblastis Ussollagis.

Johan Pitka abikaasa Helene Pitka (1870–1954) ja tütred Linda Päären (1903–2003) ning Saima Queenie Joasalu (1907–2003) pääsesid Läände ja elasid hiljem Kanadas Briti Columbias.

 

Admiral Johan Pitkale kuulunud hõbeserviis valmis vene hõbesepp Karl Boianowski Peterburi töökojas 1849. aastal.

Serviis koosneb kaheksast osast: neli erinevas suuruses hõbevaagnat, kohvikann, teekann, teekannu alus ja väiksem (koore)kann. Komplekti kogukaal on 8,7 kilogrammi.

Serviisi Pitkade perekonna kätte jõudmise teekond pole selge. On oletatud, et see võis olla kingitus abiellumise puhul 1894. a või soetatud Peterburis elamise perioodil 20. sajandi esimestel aastatel. Tõenäolisem on, et serviis jõudis Pitkade perekonda hiljem, kui majanduslik olukord oli üsna hea. Ühe võimaliku stsenaariumi järgi võis see toimuda 1920. aastate algul, kui Johan Pitka ettevõte korraldas Vene emigrantide transporti Venemaalt Ameerika Ühendriikidesse. Serviisi perekonda jõudmise asjaolude väljaselgitamine seisab alles ees.

Paremini on dokumenteeritud serviisi käekäik 20. sajandi teisel poolel. Pitka tütarde meenutuste järgi toimetati serviis 1940. aastal Soome ning see elas II maailmasõja aastad üle Soome Panka deponeerituna. Pitka tütred Linda Päären ja Saima Joasalu põgenesid 1944. aasta sügisel Rootsi, võtsid serviisi 1946. aastal Soome Pangast välja ning 1948. aastal reisis serviis koos nendega Kanadasse, kuhu jäi enam kui pooleks sajandiks. 2000. aastal annetasid Pitka tütred hõbeserviisi Eesti mereväele.

2003. aastal hindas Eesti Proovikoda mereväe tellitud ekspertiisi raames serviisi ehtsaks ning koos ajaloolise väärtusega selle koguhinnaks vähemalt 1,2 miljonit Eesti krooni (ca 76700 eurot). 2006. aasta kevadel deponeeris Eesti Merevägi Pitka perekonna hõbeserviisi Eesti sõjamuuseumisse – kindral Laidoneri muuseumisse. 2022. aasta kevadel andis Eesti merevägi serviisi üle Eesti sõjamuuseumi põhikogusse.