Suure väina dessant ja Muhu vallutamine

1941. aasta juulis alustas BOBR põhjasektori (Hiiumaa) komandandi polkovnik Aleksandr Konstantinovi juhtimisel Vormsi kaitse tugevdamist. Saarele paigutati 36. üksiku inseneripataljoni üks rood ja 3. laskurbrigaadi 39. suurtükiväepolgu 76 mm suurtükk. Augustis viidi Vormsile veel kaks 45 mm tankitõrjekahurit, mis kuulusid ühele kahest Hiiumaal paiknevast 16. laskurdiviisi pataljonist. Vormsil oli suurem osa Balti laevastiku hüdrograafiasalgast, mis oli evakueeritud Haapsalust ja Rukkirahult. Salga ülem kaptenleitnant Mihhail Mahhonin (1909–1941) langes sakslaste suurtükiväe ettevalmistustule ajal 7. septembril Norrby majaka juures. Samuti oli lahingute ajaks Vormsile sattunud punalaevastiku teatri brigaad, mis oli tulnud Osmussaarelt. Vormsi komandant oli BOBR-i hüdrograafiateenistuse manipulaatorsalga ülem kaptenleitnant N. Fedotov. Vormsi lahingute ajal saatis polkovnik Konstantinov saarele oma staabi operatiivosakonna ülema major Aleksandr Novikovi (s. 1909) ja staabiohvitseri major A. Halapsini.

Saksa 217. jalaväediviisi luureosakond oli 31. augustiks koondanud kohalikelt elanikelt kogutud andmed Vormsi kohta. Saarel olevat 100–150 punaarmeelast ning kuni 50 Haapsalust Vormsile põgenenud eesti kommunisti. Vormsi vallavanem Stenholm elas Hullos ja oli kommunist. Kohalikest olid kommunistid ka miilits Jäämees ja propagandist Thomas Lillja; üks Hammermannidest kuulus komsomoli. Svibyst edelas teati olevat kaks 37 mm hoburakendis õhutõrjekahurit ja kogu saarel kõige rohkem kaheksa raskekuulipildujat.

Saksa maavägi ei pidanud põhjalikku miinitõrjet Suures väinas üldse vajalikuks. Muhus esimese lainena maabunud 151. jalaväerügemendi ülem Walther Melzer kirjutas oma raamatus: „Saksa merevägi hindas miiniohtu üle. Nende eksliku hinnangu tõttu oleks Saaremaa operatsioon peaaegu nurjunud. Hoolimata mereväe kõigist kaalutlustest ei pidanud operatsiooni juhataja [pioneeriväekindral Kuntze] miiniohtu suureks ega eeldanud Suure väina kõigi miiniväljade eelnevat kõrvaldamist. See oli õige. Miinitõrje enne rünnaku algust oleks dessandi aega veelgi edasi lükanud, mis tähendanuks veelgi halvemaid ilmastikuolusid ründepaatide jaoks ja oleks kogu operatsiooni ohtu seadnud. Maabumise õigeaegne alustamine ja ja sillapea hõivamine Muhus oli XXXXII armeekorpuse juhatajale tähtsam kui miinioht ja võib-olla ühe parvlaeva miinile sõitmine. Tegelikult ei kaotatud [Suures väinas] miinide tõttu ühtki alust. Suures väinas oli probleemiks pigem Luftwaffe heidetud meremiinide leidmine, milleks siis ei olnud veel sobivat seadet.“

Kaptenleitnant Nau teenis hiljem Prantsusmaa rannikul 10. väikeste miinitraalerite flotilli (10. Räumbootsflotille) ülemana, pälvis 1944. aasta juulis rüütliristi, kuid sai augusti lõpus Le Havre’i ja Roueni vahel Yvetot’s autoõnnetusel surma.

Operatsiooni „Westwind”

„Nordwindi“ käigus sõitis „Ilmarinen“ Utö saarest 25 meremiili kaugusel edelas hulkuvale miinile ja läks seitsme minutiga põhja. 271 mehest suudeti päästa 132. „Ilmarinen“ uppus nii kiiresti, et merepäästeks laevastiku koosseisu antud jäämurdjad ei suutnud midagi teha. Päästetute seas olid mereväekapten Rahola ja fregatikapten Göransson.

Laevastiku lipulaeva kaotus oli Soome mereväele raske löök. Sõsarlaevad „Ilmarinen“ ja „Väinamöinen“ olid valminud 1930. aastate alguses ja suure tulejõuga: laevadel oli neli 254 mm ja kaheksa 105 mm laevakahurit.

Plaanerid DFS 230 kuulusid 1. plaanerirügemendi (Luftlandegeschwader 1) 6. eskadrillile. DFS on lühend sõnadest Deutsche Forschungsanstalt für Segelflug – Saksa Purilennu Uurimisasutus. Õhusõiduki pikkus oli 11,25 m, tiivaulatus ligi 22 m ja see kaalus tühjalt 860 kg. Plaaner ehitati kokkukeevitatud terastorudest sõrestikule, kere oli lõuendist ning tiivad vineerist ja lõuendist. Maksimaalne stardimass koos laadungi või reisijatega oli 2100 kg. Plaaneris oli ruumi üheksale sõdurile ja piloodile. Plaanereid veeti nii transpordilennukiga Junkers 52 kui ka rekkelennukiga Henschel 126. Kokku ehitati DFS 230 tüüpi plaanereid kuni 1944. aastani üle 1600.
Üks tuntumaid operatsioone, millel DFS 230 plaanereid kasutati, oli õhudessant Kreetale 1941. aasta kevadel, kui 69 plaaneril maabus 7. õhudessantdiviisi staap koos langevarjurite ründerügemendi I pataljoni nelja kompanii ning suurtükkidega. Dessant oli kaotusterohke – ainuüksi 69 plaaneripiloodist sai surma 24 – ja hiljem Luftwaffe enam sellise mastaabiga õhudessantoperatsioone ei korraldanud. Küll aga väiksemaid eriüksuste ettevõtmisi: näiteks lendasid Saksa eriüksuslased 1943. aasta septembris ülemleitnant vabahärra Geord von Berlepschi ja SS-Sturmbannführer Otto Skorzeny juhtimisel kümnel DFS 230 plaaneril Gran Sasso mägedesse u 150 km kirde pool Roomat ja vabastasid Benito Mussolini. Mussolini oli suvel kukutatud ja teda peeti kinni sealses Campo Imperatore mägihotellis.
Saaremaal kasutati plaanereid kahel korral ja mõnikord on need operatsioonid segi aetud. Nimelt maandusid kaks suurt transpordiplaanerit Messerschmitt 321 Gigant 21. septembril Kogula lennuväljal, et tuua kohale varustus, laskemoon ja kütus sinna paigutatavatele hävituslennukitele. Sellest edaspidi lähemalt.
Põhimõtteliselt olid plaanerid mitu korda kasutatavad. See eeldas, et plaanerid maandusid tervelt alal, mis oli oma vägede või liitlaste kontrolli all või kuhu peagi jõudsid oma väed. Plaanereid kasutasid ka teised sõjaväed. 1944. aasta Normandia dessandi ajal viidi plaaneritel üle La Manche’i väina hulk varustust ja relvastust, aga ka näiteks USA 82. langevarjurite diviisi 325. plaaneri-jalaväe rügement. Punaarmee tuntumad plaanerid, mis oma mõõtmetelt sarnanesid Saksa DFS 230 plaaneritele, olid An A-7 ja G-11. Lisaks transpordilendudele ja väiksematele dessantoperatsioonidele kasutati plaanereid näiteks partisanide varustamiseks.

15. septembril pärast tulevahetust Kübassaare patareiga lubati Erprobungsverbandi rasketel suurtükikandjatel SAT 1 „Ost“ ja SAT 4 „Helene“ , mis olid julgestanud kapten Beneschi operatsiooni, Pärnusse naasta, et Beneschi grupi haavatud mandrile viia. „Ost“ oli 565-tonnine laev, millel oli 15 cm laevasuurtükk (laskekaugus üle 19 km) ja õhutõrjekahurid. „Helene“ oli 400-tonnine 51 m pikkune laev, millel oli 12,7 cm laevasuurtükk (laskekaugus üle 17 km) ja õhutõrjekahurid.

Kübassaare dessandist kirjutas oma mälestustes ka BOBR-i NKVD eriosakonna ülem Mihhail Pavlovski. Tema väitel üritasid 14. septembril kaheksa Saksa transpordilaeva ja suur hulk dessantkaatreid sõjalaevade tuletoetusel Kõiguste lahes dessanti maandada. Ka 43. rannakaitsepatarei Kübassaares valmistas sakslastele muret. Pavlovski teatel maandasid sakslased viimase tagalasse plaaneritel rohkem kui sada meest. Õhudessantväelased olid tsiviilrõivastes ja eeskujuliku relvastusega ning varustatud kummipaatide ja täispuhutavate kummisuuskadega (!) vee peal kõndimiseks. Bukotkini [s.o 43.] rannakaitsepatarei mehed pidid tõrjuma nii plaaneritega maandunud meeste rünnakut maalt kui ka hoidma tule all Kõiguste lahes maabuda üritavaid sakslasi. Jalgratastel saabus toetusüksus kapten Ogorodnikovi juhtimisel. Plaaneritel maandunud sakslasi rünnati kahest küljest ja nad löödi põgenema. „Hävitati peaaegu kogu õhudessant,“ kirjutas Pavlovski. Merelt saabujaid tulistati suurtükkidest. Kaks transpordilaeva lasti kohe põhja ning uputati veel mitu kaatrit, mootorpaati ja kümmekond aerupaati. Ülejäänud kadusid merele tagasi. Seejärel pommitasid patareid Luftwaffe Junkersid, heites alla üle 500 pommi. Pärast pommitamist tõusid rünnakule automaatidega relvastatud hitlerlikud langevarjurid ning mandrilt saabus väikestel laevadel ja paatidel jalavägi. Rünnakud patareile kestsid mitu päeva, õhurünnakud vaheldusid rünnakutega merelt. Pärast vaenlase läbimurret üle Väikese väina tammi piirati patarei täielikult sisse. Laskemoona lõppedes purustati viimane töökorras suurtükk, kast dokumentidega maeti kasarmu varemetesse ja umbes kakskümmend võitlejat murdis omade juurde läbi.

„Erna salk (OKW Abt. Abw. II), mis võttis osa maabumisest Vormsil ja Muhumaal, ei saanud juba ei oma isikkoosseisu ega ka mitte relvastuse tõttu vaenlase regulaarüksuste vastu võidelda. Ernat sai rakendada koos regulaarüksustega ning ta oli suuteline ka üllatusrünnakuteks ja vaenlase häirimiseks.
Beneschi grupp 800. väljaõpperügemendist (z.b.V.) Brandenburg ei tulnud oma ülesandega toime, sest kaluripaatidel sõitnud üksus jõudis navigatsioonivea tõttu vales kohas randa ja sattus Randvere patarei ette. Oleks grupp määratud ajal Kübassaare juures randunud, oleks ülesanne – Kübassaare patarei rivist välja viimine – arvatavasti täidetud, ehkki märkimisväärsete kaotustega.“

Balti laevastiku 13. väikeste miinitraalerite divisjoni lüliülem D. Ovsjannikov kirjutas oma mälestustes, et divisjoniülem kaptenleitnant Bassukov kutsus ta 14. septembril enda juurde ja käskis moodustada rivist välja löödud laevade meeskondadest ja miinitraalerite Triigi baasi kaldameeskonnast koondsalga ning minna sellega Muhusse. Ovsjannikovi väitel oli salgas kolm veoautotäit mehi. Mereväelastel polnud jalaväe väljaõpet, kiivreid nad pähe ei pannud ja lahingusse läksid püstipäi, mistõttu suur osa neist sai Muhus surma – Triigi sadamasse tagasi sõitjad mahtusid ühte veoautosse. Ohvitseridest langes lüliülem leitnant Jakov Misserman.

Vaatlusdivisjonid allusid kõrgematele väejuhatustele, kes allutasid need väekoondistele vastavalt vajadusele. Vaatlusdivisjonis oli kolm patareid: mõõdistuspatarei, helimõõdupatarei ja valgusmõõdupatarei ning sidekomando. Divisjon oli motoriseeritud. Mõnel vaatlusdivisjonil oli ka vaatlusdirižaabel. Valguse mõõtmine oli võimalik 7–9 km laiuselt 13–18 km kaugusele, heli mõõtmine 10–12 km laiuselt 12–15 km kaugusele, kuid see sõltus palju ilmast ja maastikust.

Eestisse saabunud mägikahurid allutati 161. suurtükiväerügemendi III divisjonile (ülem major Kopp) ning lisaks mägikahuritega kaasa tulnud austerlastele õpetati nende lahingus kasutamist ka III divisjoni suurtükiväelastele. Mägikahurite Muhusse viimine ei sujunud viperusteta. Hans Eberhard Brossok, kes sel ajal oli leitnant ja III divisjoni 7. patarei tulerühma ülem, kirjeldab oma päevikumärkmete põhjal kirjutatud ja ka eesti keelde tõlgitud mälestustes „Süda vaekausil. Suurtükiväelase teekond Kura lahest Visla laheni“ (Tallinn, 1999) maabumist nii: „[M]õlemast suurtükist oli õnnestunud maha laadida ainult paadis nr. 1 olev osa, samal ajal kui üks paat nr. 2 triivis alles mootoririkkega Muhu väinas ja teise paadi nr. 2 suurtükiosad lebasid meetrisügavuses vees umbes 50 meetrit kaldast. See viimane paat ei jõudnudki kaldale, võib-olla oli ta kivi otsa sattunud. Vaenlase tugeva tule all ei saanud nende suurtükiosade väljatoomisele mõeldagi. Niisiis oli meil olemas kaks poolikut suurtükki, millest me kummatigi ei saanud üht kokku panna. [—] Kohtasin ülemleitnant Mrotzekit, kes oli teisel katsel oma patareiga Muhus maabunud. Tema ülemvahtmeister Busching oli miini otsa jooksnud ja surma saanud. Raadioaparatuuri viskasid pioneerid [s.o ründepaatide juhid] kaldast eemal lihtsalt vette, nii et see oli nüüd kasutamiskõlbmatu ja vajas esmalt kuivatamist. 9. patarei suurtükid olid täies koosseisus olemas ja juba kokku pandud. Tegin ülemleitnant Mrotzekile ettepaneku ühendada tänaseks tema patarei minu rühmaga, kuna tegevusvalmis olid ainult tema suurtükid ja minu raadiosaatja, ma ise võiksin saata teda vaatluspunkti ülemana [151. jalaväerügemendi] edasitungil. [—] Nii moodustasime vähemalt ühe täiesti lahingukõlbliku patarei. [—] Ühe läheneva ründepaadi puhul kukkusid mürsud ikka paadi taha, kuna venelased ei andnud küllalt edestust. Alles siis, kui paat kaldas seisma jäi, järgnes täistabamus, mis põhjustas tulekahju. See oli üks minu laskemoonapaate. Mõlemad minu mehed olid mürsu tuleku ajaks juba paadist välja hüpanud, aga mõlemad pioneerid lamasid surnult ning põlenutena purustatud paadis, kus oli plahvatanud laskemoon.“

Balti laevastiku 12. üksiku eskadrilli lendur leitnant Pjotr Guzov (s. 1920, suri enne 1971. aastat), kirjutas oma mälestuskatkes, et viis hävitajat И-153, tema oma nende hulgas, saadeti varahommikul Suure väina kohale ründepaate ründama. И-153 oli oma aja kohta võimas sõjalennuk, mille relvastuses oli kaks 100 kg pommi, kaheksa 82 mm reaktiivmürsku ja neli kuulipildujat kokku 2500 padruniga. Peagi ilmusid ka Luftwaffe Messerschmittid ja Junkersid. Guzovi lennuk sai pihta ja ta ise haavata, olukord tundus lootusetu ja ta rammis üht Junkers 88 pommitajat. Mõlemad lennukid kukkusid alla, Guzov suutis langevarjuga välja hüpata. Edasi Guzovi mälestused ja ametlik rammimise kirjeldus lahknevad: Guzov väidab, et lennukid kukkusid Punaarmee kontrolli all olevale alale ja tema maandus seal lähedal, teise kirjelduse järgi kukkusid lennukid aga sakslaste käes olevale alale ja kaks Punaarmee luurajat toimetasid haavatud Guzovi üle rindejoone. Guzovi kirjeldus on tõepärasem: varahommikul oli sakslaste sillapea veel üsna kitsas. Sõjamälestusi, eriti Nõukogude omi, tuleb allikana kohelda mõningase ettevaatusega, kuid ei ole välistatud, et Guzovi rammitud Ju 88 ja tema enda И-153 ongi need kaks lennukit, mida nimetab Luftwaffe aruanne. Guzov evakueeriti Saaremaalt hospidalist Nõukogude tagalasse.

161. suurtükiväerügemendi IV divisjoni lävikomando ülema leitnant Großi ründepaat sai õhutõrjemürsu täistabamuse – leitnant sai surma ja komando sideseadmed uppusid.

Suure väina dessandi eest sai 151. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem ülemleitnant Gerhard Zonewitz (1910–1995) Raudristi rüütliristi ja 3. kompanii ülem ülemleitnant Harry Le Tanneux von Saint Paul (1914–1942) Saksa risti kullas.

Ööpäeva kaotused arvestati õhtul kella kaheksase seisuga ja osa andmeid ei pruukinud sama päeva aruandesse jõuda. Näiteks on 161. suurtükirügemendi 14. septembri kaotuste nimekirjas üks langenud ohvitser (s.o reservleitnant Groß) ja viis haavatut. H.-E. Brossok kirjutab: „Laskemoonapaat, millega sõitis kaasa vahtmeister Tromm, sai täistabamuse ja uppus. Tromm toodi mitu tundi hiljem haavatuna veest välja., samal ajal kui kapral Mehlem hukkus ujumise pealt, kui kuul teda pähe tabas, reamees Achatz aga uppus. Esialgu kadunuks jäänud reamees Obergruber, väheldane eakas austerlane nagu ka Achatz, jõudis alles järgmisel päeval meie juurde tagasi. Nii olime sel päeval kaotanud oma ühtekokku ligi 30-st mehest surnutena neli ja haavatutena kolm.“ Need neli langenut on arvestatud 15. septembri kaotuste nimekirjas, kus suurtükiväerügemendile on märgitud neli langenut ja 23 haavatut. Brossok nimetab ka Muhu rannal kuuli pähe saanud kapral Josef van der Loo’d, kelle surmadaatum Saksa sõjahaudade hoolde liidu (Volksbund) andmebaasis on hoopis 24. september. Tema haud on Pärnu Saksa sõjaväekalmistul. Brossoki mainitud kapral Heinz Mehlem on Volksbundi andmebaasi järgi surnud Pärnus välilaatsaretis 23. septembril.
Arvandmeid kaotuste kohta ei saa võtta absoluutse tõena. Oli mehi, kes kunagi kaotuste nimekirja ei jõudnud ja oli ka neid, kes teadmata kadununa mõne päeva pärast välja ilmusid, kuid jäid endiselt koondstatistikasse teadmata kadunutena. Kõrgemate staapide aruannetesse jõudsid ainult langenud, haavatud või teadmata kadunud ohvitseride nimed. Nimelist arvestust alamväelaste üle peeti üksustes.

Ooberst Wagner-Hohenlobbesse 680. pioneerirügemendistaabile (z.b.V.) allus suur pioneerivägi, mitu tuhat meest: 61. jalaväediviisi 161. pioneeripataljon ilma juba Muhusse saadetud osadeta, 660. pioneeripataljon, 217. jalaväediviisi 217. pioneeripataljon, 100. ja 254. ehituspataljon ning 683. ehituspataljoni 4. kompanii, 658. sillaehituskomando B ja ründepaadikomandod. Pioneeridele allutatud 217. suurtükiväerügemendi staap korraldas mandril suurtükiväeüksuste üleveoks ettevalmistamist. Pioneeri- ja ehitusüksuste tegevus jääb sõjaajaloos sageli lahinguüksuste võitude ja kaotuste varju.

Kui 61. jalaväediviisi sõjapäevik jääb väinatammi vallutamise kirjeldamisel vaoshoituks, siis XXXXII armeekorpuse sõjapäevikus kiidetakse isiklikult II pataljoni ülemat reservkapten Pankowit Väikese väina tammi vallutamise eest, mis olevat kokku hoidnud kaks päeva, mis muidu oleks kulunud vägede ründepaatide ja parvlaevadega Saaremaale vedamiseks. Leitnant Brossok on oma mälestuses palju kriitilisem. „Tammi alguses seistes laskis hauptmann Pankow teest vasakul seistes ja au andes pataljoni endast mööda marssida. Keegi paks vuntsidega propagandakompanii fotoreporter tegi ülesvõtteid.“ [Möödamarss võis küll olla mõne propagandaohvitseri idee.] Kui Brossok oma sõnul esimese Saksa ohvitserina Orissaarde jõudnuna veidi hiljem Pankowit kohtas, istunud too parajasti koos oma staabiga maanteekraavis ja käskjalg toitis teda võileibadega. „Ta päris minult väga erutatult, kuhu on jäänud tema kompaniid ja sattus veelgi suuremasse erutusse, kui talle teatavaks tegin, et oleme oma peaga otsustades Orissaare hõivanud.“ Mõne päeva pärast „saime teada, et hauptmann dr. Pankow on Muhu tammi vallutamise eest saanud Rüütliristi ja teda oli nimetatud [Wehrmachti] rindeteates. Määravaks oli selle juures kellegi sõjakirjasaatja kirjeldus, kes oli sündmusi küll õigesti kajastanud, ent nimetanud seejuures hauptmann Pankowit korduvalt mitte pataljoni, vaid kompaniiülemaks. [—] Niipalju, kui mina kogesin, ei ületanud ta tammi mitte 6. kompaniiga, vaid ühega järgnevatest, nii et teda polnud üldsegi kohal, kui meil läks tarvis tema käske edasiseks tegevuseks. Ooberst Melzer [151. jalaväerügemendi ülem] olevat selle kohta öelnud: „Ma ei saa sinna midagi parata, et ta selle sai, aga tema ise ka mitte.“ Sellega tahtis ta ilmselt öelda, et esildist autasustamiseks polnud Pankow ise teinud. Ta oli ikkagi kandnud vastutust riskantsete ettevõtmiste eest ja selle juures palju närve kulutanud.“

Kapten Pankow, kes sõja lõpuks jõudis ooberstleitnandi auastmeni, oli 2. ja 1. klassi Raudristi välja teeninud I maailmasõjas. Ooberst Melzer ise oli saanud Raudristi rüütliristi Tallinna lahingute ajal. Sõja lõpetas ta jalaväekindralina ja XXIII armeekorpuse juhatajana. 1944. augustis pälvis ta oma rüütliristi juurde tammelehed.

(järgneb)