Ajalugu

Sõjaväemuusika areng Eestis viimase 105 aasta jooksul

Muusika on alati olnud sõjaväeelu üks osa. Sõjaväemuusika kujunemislugu oma lihtsamatest vormidest sügavalt läbimõeldud ja traditsioonides kinnistunud ülesanneteni on sama pikk kui sõdade ajalugu. Armeed on marssinud tuttavate meloodiate ja rütmide saatel, kasutanud muusikat oluliste sündmuste tähistamiseks ja mitmetel teistelgi puhkudel. Sõjateaduse areng on toonud kaasa muutused relvastuses, lahingute strateegias ja taktikas, samuti vägede väljaõppes. Nende arengutega käsikäes on muutunud ka sõjaväemuusika lahingulis-rakenduslik, moraalselt motiveeriv, inspireeriv ja mobiliseeriv, aga kindlasti ka üldmeelelahutuslik roll. Tihti otseselt küll mittesõjalised, kuid olulised tegevused ongi õigustuseks, miks enamus maailma riike tänapäevalgi sõjaväemuusikasse panustab. Kuigi sõjatööstus on välja mõelnud ja sõjaväe kasutusse andnud järjest võimsamad ja efektiivsemad relvad, ei saa miski asendada sõjaväemuusika tähtsust sõduri moraali ja ühtekuuluvustunde loomisel.

Esimesed eestikeelsed ja -meelsed sõjaväeorkestrid eesti kapellmeistrite juhtimisel asutati juba eesti rahvusväeosade perioodil, esimene neist 5. mail 1917. Nii oli Vabadussõja puhkemise ajaks Eesti rahvuslikule sõjaväemuusikale alus juba pandud. Kogemustega dirigentidest ja muusikutest puudust polnud. Rinnetel ja tagalas tegutses kogu sõja kestel kokku 30 suuremat ja väiksemat puhkpilliorkestrit. Vabadussõjas osales sõjaväemuusikuna 1583 meest.

Suurimad teened Eesti sõjaväemuusika loomisel ja arendamisel on Peterburi konservatooriumis hariduse saanud Georg Rederil (VR I/3), kellest sai konservatooriumi lõpetamise järel tsaariarmee kapellmeister ja kes juba 24. novembril 1918 liitus 1. jalaväepolguga ning määrati polgu kapellmeistriks, hiljem ka kogu sõjaväe sõjaväemuusika inspektoriks. See annab aluse pidada 24. novembrit Eesti kutselise sõjaväemuusika sünnipäevaks.

Sõjaväeorkestrite kui riiklike ja sõjaväeliste traditsioonide kujundajate rolli on raske üle hinnata. Võiduka Vabadussõja järel kuulus sõjaväele rahva jäägitu usaldus. Orkestrid, kelle tegevuse üks osa peabki olema suunatud väljapoole, olid ka pärast sõda eesliinil Eesti uute tseremooniate loomisel ja esinemistavade kinnistamisel. Väiksemates linnades ja maakohtades olid sõjaväeorkestrid tihti ainsateks kutselisteks muusikakollektiivideks, sageli ka ainsaks kanaliks uuema muusika tutvustamisel. Orkestrite laialdane kontserttegevus aitas propageerida eesti heliloojate puhkpillimuusikat. Rahvakontserdid, mis olid orkestrite üheks tähtsamaks tegevussuunaks, aitasid tugevalt kaasa rahvusliku mõttelaadi juurdumisele kultuuripildis. Sõjaväeorkestrite esinemised rahvuslikel tseremooniatel aga ka meelelahutuslikel üritustel tihendasid veelgi sidet rahva ja sõjaväe vahel. Omamoodi teenäitajateks eesti puhkpillimuusika arengus said sõjaväe kapellmeistrid, kes olid reeglina ka omas žanris andekad heliloojad ja arranžeerijad. Suuremat osa enne II maailmasõda Eduard Tamme, Jüri Niksmanni ja Raimond Kulli poolt loodud kontsert- ja tseremoniaalmuusikast võib tänagi häbenemata esitada.

Eesti riigi okupeerimine ja rahvuslike relvajõudude likvideerimine 1940. aastal katkestas viiekümneks aastaks Eesti sõjaväeorkestrite eduka tegevuse ja arengu. Rahvusliku puhkpillimuusika kultuuri edendajatena kandsid repressioonidest pääsenud kutselised sõjaväedirigendid ja -muusikud omandatud kogemused siiski edasi uutesse professionaalsetesse ja harrastusorkestritesse. Paljuski tänu neile õnnestus Eesti kaitseväel 1992.–1993. aastal sõjaväeorkestrid suhteliselt valutult taasluua, taastada riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad ning äratada uuesti ellu eesti sõjaväemuusika kultuur.

Pärast Eesti vabariigi taasiseseisvumist asuti taastama Eesti kaitseväge ja 1. veebruaril 1993 moodustati riikliku esindusorkestrina Eesti Kaitseväe Orkester.

Tegelikult tulid mehed sõjaväkke juba 1992. aasta novembris, tõmbasid selga „laigulised“ ja alustasid tööd, esialgu nö „kohakaasluse alusel“. Orkestri esimeseks juhiks ja kokkukutsujaks oli kapten Aivar Raigla. Orkestri põhituumiku moodustasid kaitseväkke astunud muusikud Kutselisest Puhkpilliorkestrist Tallinn, mis lõpetas oma tegevuse 1993. aasta jaanuaris. Esialgu puudusid nii pillid kui noodid. Taastada tuli ajalooline sõjaväemuusika repertuaar ja traditsioonid. Appi tulid kolleegid Soome kaitseväest ja kinkisid esimesed mänguriistad. Orkester Tallinna noodikogu kolis ümber kaitseväe kappidesse. Arhiivid ja vanad noodikogud aitasid taaselustada 1940. aastal katkenud traditsioonid.

Kaitseväe orkester alustas 1993. aastal kõigest 20 mehega, mis kasvas 40liikmeliseks orkesteriks. Aastatel 1994–1996 oli orkestri ülemaks kolonelleitnant Indrek Toompere. Aprillis 1996 määrati orkestri ülemaks ja kaitseväe peadirigendiks kolonelleitnant Peeter Saan, kes täitis seda ametikohta kuni 2019. aasta aprillini. Kaitseväe orkestri viimaseks ülemaks oli kapten Simmu Vasar, kes võttis ameti Peeter Saanilt üle ning täitis seda kuni kaitseväe orkestri likvideerimiseni 30. septembril 2021.

Eesti Kaitseväe orkestri viimases koosseisus oli 40 tegevväelast: kolm ohvitseri (ülem, dirigent ja tseremoniaaldirigent), orkestriveebel, 36 allohvitserist orkestranti ja referent-noodikoguhoidja. Lisaks teenis orkestris iga-aastaselt keskmiselt 15 muusikalise haridusega ajateenijat.

Peale kaitseväe koosseisu kuulunud orkestri likvideerimist loodi endiste kaitseväe orkestri orkestrantide baasil Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi osakonnana Eesti sõjaväeorkester.

Päisefoto: Sõjaministeeriumi orkester paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul Eesti Vabariigi 2. aastapäeval. Eesti sõjamuuseum KLMFT803F_1