Sõjamuuseumi osaks on ka kaitseväe kalmistu Tallinnas Tehnika tänaval.
Kaitseväe kalmistule maetute andmebaasi leiate
Haudi kalmistute registrist.
Sõjaväekalmistu asutati 1887. aastal. Esialgu hõlmas kalmistu vaid praeguse kalmistu lääneosa. Kalmistu oli ette nähtud Tallinnas paiknenud Vene keiserliku armee 23. jalaväediviisi surnute matmiseks.
1896. aastal ehitati kabel (1)
I maailmasõja lõpus, 1918. aasta veebruarist novembrini kestnud Saksa okupatsiooni ajal maeti siia 70 Saksa sõdurit. Kalmistut laiendati ida suunas
Eesti Vabadussõja ajal maeti kalmistule 440 Eesti sõdurit, 130 Punaarmee vastu võidelnud Vene loodearmeelast ja 150 haigustesse surnud punaarmeelasest sõjavangi. Samuti maeti siia kaks Ameerika Ühendriikide leitnanti, kes olid Eestisse lähetatud Rahvusvahelise Punase Risti poolt ja surid sõjaväehaiglas puhkenud tüüfusesse
Pärast Vabadussõja lõppu muudeti kalmistu Eesti kaitseväe kalmistuks, siia maeti Eesti kaitseväelasi ja kaitseväeametnikke
1926. aastal tegi arhitekt Edgar Johan Kuusik kalmistu uue planeeringu
1926. aastal rajati hauaplats (2) Vabadussõja ajal Eesti vetes langenud Briti mereväelastele
1928. aastal avati Edgar Johan Kuusiku projekteeritud mälestusehis Vabadussõjas langenutele (3)
1929.–1930. aastal laiendati kalmistut lõunasse. Esimesed matmised kalmistu uude osasse toimusid 1934. aastal
10. aprillil 1930. aastal maeti kalmistule kindralmajor Johan Unt
1931. aastal avati mälestusmärk 1918. aastal kalmistule maetud Saksa sõduritele (4)
27. juunil 1932 maeti kalmistule kindralmajor Ernst Põdder
1933. aastal avati Eesti Vabadussõja juhtide mälestusmärk ja hauaplats (5)
1935. aastal rajati lendurite hauaplats (6), kuhu esimesed lendurid olid sängitatud juba aastatel 1931–1933
15. juunil 1937, Männiku laskemoonalao plahvatuse esimesel aastapäeval, avati Juhan Raudsepa projekteeritud mälestusmärk ja hauakivid 52 plahvatusohvrile (7)
1938. aastal rajati kalmistule uus värav (arhitekt Edgar Johan Kuusik) (8)
1940. aasta suvel valmis Vabadusristi kavaleride mälestusmärk ja hauaplats 200 matuse jaoks (arhitekt Juhan Raudsepp) (9)
1939. aastal algas II maailmasõda. 1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti.1941. aasta suvel okupeeris Saksamaa Eesti. Saksa okupatsiooni ajal maeti siia punaterrori ohvreid ja Saksa sõjaväe eestlaste üksuste ridades langenud mehi, samuti Saksa sõdureid
1918. aastast kuni 1944. aasta septembrini maeti kalmistule 1365 inimest
1944. aasta sügisel vallutas Punaarmee Eesti uuesti, võimult kõrvaldati pärast sakslaste lahkumist ametisse nimetatud Eesti Vabariigi valitsus. Jätkus Nõukogude Liidu okupatsioon. 1944–1992 oli kalmistu Nõukogude sõjaväelaste matmispaik. Siia maeti umbes 1200 Nõukogude sõjaväelast ja nende perekonnaliiget ning paigaldati veel umbes 1200 mälestustahvlit mujale maetud Nõukogude sõjaväelastele.
1949.–1950. aastal hakati Nõukogude sõjaväelasi ja nende perekonnaliikmeid matma ka Eesti Vabariigi kaitseväelaste ja Saksa sõdurite hauaplatsidele. 1950. aastal hävitati enamik Eesti Vabariigi aegseid mälestusmärke.
1978. aastal eemaldati nõukogude võimu korraldusel Männiku plahvatuse ohvrite hauatähised
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal taastati aastatel 1995–2010 enamik Nõukogude okupatsiooni ajal hävitatud mälestusmärke ja osa hauatähiseid (arhitekt Tiina Linna)
2007. aasta aprillis paigutati Kaitseväe kalmistule 1947. aastal Tõnismäele püstitatud monument 1944. aasta septembris Tallinna vallutamisel surma saanud punaarmeelastele. 2007. aasta suvel maeti Tõnismäelt siia ümber 1944. aasta septembris Tallinnas ja selle ümbruses langenud Nõukogude sõdurid (10)
Kaitseväe kalmistu on
muinsuskaitse all.
Foto: Kaupo KikkasKaitseväe kalmistu heakorra eeskiriSkeem
Legend:- Kabel
- Briti mereväelaste hauaplats
- Mälestusehitis
- Saksa sõjaväelaste mälestusmärk
- Vabadussõja juhtide mälestusmärk ja hauaplats
- Eesti kaitseväe lendurite hauaplats
- Männiku plahvatuse ohvrite mälestusmärk ja hauaplats
- Kalmistu värav
- Vabadusristi kavaleride mälestusmärk ja hauaplats
- Punaarmeelaste mälestusmärk ja hauaplats
- Kaev