14. rahvusvaheline Balti sõjaajaloo aastakonverents “Sõjanduslik mõte ja selle muutumine I maailmasõja järel sündinud Euroopa riikides 1918–1940”
I maailmasõjas sõdinud sõjavägedele muutus probleemiks positsioonisõda, milles kumbki osapool ei suutnud pika aja vältel edu saavutada. Selline patiseis kulutas tohutul hulgal inimesi ja sõjamaterjali. Ühiskonnad pidid toime tulema ennenägematute inimkaotustega ja sõja neelatud ressursside tõttu tekkinud majanduslike probleemidega. Mitmes riigis puhkesid mässud ja revolutsioonid.
Probleemi juured olid teaduse, tehnika ja rasketööstuse arengus 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Kasutusele võeti senisest palju suurema hävitusjõuga relvad. Mandri-Euroopa riikide üleminek üldisele sõjaväeteenistuskohustusele ja sellest tulenevad suured inimreservid lubasid purukslöödud üksused ikka ja jälle uuesti formeerida ning järjest uued aastakäigud rindele saata.
Sõjaline mõtlemine oli aga jäänud 19. sajandisse. Ees ootavate probleemide tundemärgid – pikaleveninud rinne, raskused massiarmee juhtimisel, manöövri liiga aeglane edenemine, mitmekordistunud tulejõud jm – olid ilmnenud juba teises Buuri sõjas, Vene-Jaapani sõjas ja Balkani sõdades. Neid kogemusi ei suudetud sõjalisel planeerimisel ning määrustike ja eeskirjade uuendamisel aga enamasti arvesse võtta.
Lahenduste otsimine algas I maailmasõja ajal. Elav- ja tulejõud koondati operatsiooni otsustavasse lõiku. Relvastusse võeti miinipildujad, automaatrelvad, keemiarelvad, tankid ja lennukid. Arendati suurtükiväge ning käsitulirelvi ja saaterelvi, loodi tanki- ja õhutõrje, võeti kasutusele uued sidevahendid jne. Sõjandusteooria aga ei toetanud moodsate relvade ja vahendite kasutamist lahinguväljal. Sõjakunst vajas väljapääsu ummikseisust.
Relvade vaikides sai sõjapidamispõhimõtete revideerimine ja sõjatehnoloogia arendamine hoo sisse. Paljud 1920. aastate tehnoloogilised uuendused olid juba 1930. aastate teiseks pooleks lootusetult aegunud. Maaväes sai määravaks mehhaniseerimine ja motoriseerimine, suurte riikide laevastikud soetasid lennukikandjad. Sõjatehnoloogia areng ja soov iga hinna eest vältida I maailmasõja positsioonisõja patiseisu sundisid suurriike arendama kaasaegset sõjandusteooriat. Ilmus palju teoreetilisi käsitlusi, millest osa mõjutab sõjapidamist veel 21. sajandilgi. Loodi uued kontseptsioonid ja doktriinid: liikuvsõda, metoodiline sõjapidamine ja süvaoperatsiooni teooria. Varasemate sõjandusklassikute seisukohad mõtestati ümber ja kohandati kaasaegsele sõjapidamisele.
I maailmasõja kaotajad olid Mandri-Euroopa ja Lähis-Ida impeeriumid Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite riik. Nende varemetel tugevnesid Rumeenia, Bulgaaria ja Kreeka ning oma riikluse kindlustas Albaania. Serbia ja Montenegro ühinesid varem Austria-Ungarile kuulunud Balkani aladega Jugoslaaviaks. Taastati Poola ning sündisid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Tšehhoslovakkia. Austria ja Ungari kaotasid suure osa territooriumist ja rahvastikust. Uued riigid pidid koos omariiklusega üles ehitama ka sõjaväe. Enamasti algas see vabadus- ja iseseisvussõdade, I maailmasõja jätkusõdade tandritel.
Sõdadevaheline hingetõmbeaeg oli lühike. 1930. aastatel varisesid üksteise järel kokku enamiku uute ja taastatud riikide demokraatiad ning võimule tulid autoritaarsed valitsejad. Kiiresti kasvatasid oma sõjalist jõudu totalitaarsed NSV Liit ja Saksamaa, kelle vahele surutud Ida-Euroopa ääreriigid pidid olema valmis tõrjuma invasiooni mõlemast suunast.
Üks I maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusi oli Rahvasteliidu loomine, mis pidi vältima sama hävitavate sõdade puhkemise tulevikus. 1928. aastal sõlmiti Briand-Kelloggi pakt, mis mõistis hukka sõja kui riikliku poliitika vahendi. 1929. aastal võeti vastu Genfi konventsioonid sõjavangide ja haavatute kohtlemisest. Sõjandusvaldkonda puudutas otseselt 1932–1934 peetud Rahvasteliidu desarmeerimiskonverents, kus üritati edutult kokku leppida ründerelvastuse piiramises ja mõnede relvaliikide keelustamises.
Kuidas nähti Euroopa uutes riikides tulevikusõda? Millistel kontseptuaalsetel alustel sooviti oma relvajõud üles ehitada? Milliseid järeldusi tehti I maailmasõjast ja kaugemast sõjaajaloost? Kuidas võeti arvesse suurriikide sõjandusteoreetilisi kontseptsioone? Milliseks hindasid Ida-Euroopa uute ja taastatud riikide sõjalist potentsiaali teised riigid? Need on küsimused, millele keskendus 2023. aasta rahvusvaheline Balti sõjaajaloo konverents. Konverentsi korraldavad üheskoos Balti kaitsekolledž, Eesti sõjamuuseum ja Eesti kaitseväe akadeemia.
Teemad, millele keskenduti:
– arusaamad teooriast ja sõjakunsti tasanditest sõdadevahelisel perioodil;
– tulevikusõja visioonid;
– kaitse- ja ründetegevuse planeerimine sõdadevahelisel perioodil;
– kontseptuaalsed arusaamad relvajõudude, aga ka eraldi väe- ja relvaliikide arengust;
– sõjatehnoloogia areng ja selle mõju sõjandusteooriale;
– rahvusvaheline koostöö ning teiste riikide hinnangud uute riikide sõjalisele potentsiaalile ja arengule;
– nende riikide positsioon Rahvasteliidu desarmeerimiskonverentsil;
– ühiskonna ja majanduse arengu mõju sõjandusteooriale;
– eri riikide teoreetiliste käsitluste võrdlev analüüs.
Ettekannete baasil koostatud artiklid avaldatakse 2023. aasta Eesti sõjaajaloo aastaraamatus.
Programme
Day 1
9:15 Registration and coffee
10:00 Conference opening
Opening Remarks
Estonian War Museum – Mr Hellar Lill
Baltic Defence College – COL Dietmar Hartung
Estonian Military Academy – BG Vahur Karus
10:15 Hendrik Sepp Prize
10:30–11:30 Keynote Speaker: Wiss. Oberrat Dr. Frank Reichherzer, The Center for Military History and Social Sciences of the German Armed Forces (ZMSBw). Thinking War! Military, Society and Warfare between the World Wars
Introduction by Dr. Igor Kopõtin
11:30-12:00 Coffee Break
Forming the new armies and assessments for the possible conflicts
12.00 – 12.30 Dr. Arto Oll, The Estonian Maritime Museum
The Development of Estonian Naval Strategic Thought and Assessments of the Capability of the Soviet Baltic Fleet, 1919-1939
12.30 – 13.00 LTC Markus Wahlstein, (MA), Director of Army Research Centre, Finland
In the shadow of the red army – threat assessment and the development of Finnish defense during 1920´s and 30´s
13.00 – 13.30 Dr. Valdas Rakutis, Member of the Lithuanian Parliament
Experience of Lithuania Independance Wars in concept of army building: cavalry and aviation
14.00 – 14.50 LUNCH University Cafe
Press as a Platform for the Development of Military Thought
15.00 – 15.30 Dr Kārlis Dambītis, Leading researcher, National Defence Academy of Latvia (NAA)
Representation of theoretical and practical problems in the Latvian army in the 1920s-1930s: an example of military press publications
15.30 -16.00 Maj (ret.) Ph.D. Gintautas Jakštys, lecturer, Klaipėda University
The Rise of Military Thought in the Lithuanian Military Press in 1919-1940
16.00-16.30 Michal Cáp, MA, Junior Researcher at the Military History Institute; Prague, Czech Republic
“The Challenges of our Defence” Military Thought and Officer’s Writings in interwar Czechoslovakia
16.30 – 17.00 Coffee Break
Military thought and the future perception
17.00 – 17.30 Assoc. Prof. Dr. Vytautas Jokubauskas, Senior Research Fellow of the Institute of Baltic Region History and Archaeology, Klaipėda University.
Military ideas and defence plans 1930-1940 in the Lithuanian Army
17.30 – 18.00 Maj. Peter Mitchell (MA), United States Military Academy (USMA) at West Point, Maj. Tanel Tatsi (MA), Estonian Defence Forces.
The Return of the Defensive: Guarding Estonia in the Interwar Period and the Future
Closing Remarks
Day 2
9.15 – 10.00 Coffee
Persons and their influence on the military
10.00 – 10.30 Dr. hab. Tomasz Gajownik, Institute of History University of Warmia and Mazury in Olsztyn
Polish Military Thought in the Interwar Period and the Role of Marshal Pilduski
10.30 – 11.00 Col. (ret.) Aarne Ermus (MA), Estonian Military Academy
General Laidoner’s doctrine of active defence and its outputs in the Estonian Defence Modernization Plan 1938
11.00 – 11.30 Prof. dr. Wim Klinkert, Netherlands Defence Academy, Breda
A Dutch Liddell Hart. The military thinking of Captain Michael Calmeyer (1932-1939)
11.30 – 12.00 Prof. dr. Jonas Vaičenonis, Vytautas Magnus University, Kaunas, Lithuania
Lithuanian Army Officers’ Assessments of the German Army’s Delay Battles in the Late 1920s – Early 1930s
12.00 – 13.00 Light lunch and coffee
Experience from the Baltic Wars of Independence and their Influence at the Development of Military Thought
13.00 – 13.30 Dr. Egidijus Papečkys, lecturer at Vytautas Magnum University and at the Air Force Command and Staff Course at the Lithuanian Military Academy
The Lithuanian army in 1935–1940: the development and the implementation of modern technologies
13.30 – 14.00 Maj. Adam Buschard (MA), Royal Danish Defence College Copenhagen, Denmark
Preparing for war in the Baltics; the Danish contribution to the Estonian war of independence 1918-1920
14.00 – 14.30 Dr. Kęstutis Kilinskas, Assistant professor (full time) at University of Vilnius, Faculty of history
Weapons supply to military forces of Lithuania in 1919: between the dynamics of battle and foreign policy interests of Germany, France and England.