Konverents 2022


13. rahvusvaheline Balti sõjaajaloo konverents, mida korraldavad Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ja Balti kaitsekolledž, peetakse 27. ja 28. oktoobril 2022 Tartus.

Balti kaitsekolledž ja Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ootavad ettekandeid ja ettepanekuid aruteluteemadeks


2022. AASTA BALTI SÕJAAJALOO AASTAKONVERENTSILE


Vastupanuvõitlus Balti riikides Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda


27. ja 28. oktoobril Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsikeskuses


Balti riikidele oli Teine maailmasõda tragöödia, mille käigus kaotati iseseisvus 50 aastaks. 1939. aasta 23. augustil sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu, mille salastatud lisaprotokolliga jagati Ida-Euroopa mõjusfäärideks. Balti riigid jäeti Nõukogude Liidu huvisfääri.

Seejärel sundis NSV Liit sõjalise jõuga ähvardades Eesti, Läti ja Leedu valitsusi alla kirjutama vastastikuse abistamise lepingutele, millega Punaarmee ja Balti laevastik said õiguse paigutada väekoondisi Balti riikidesse. Pärast Leedu, Läti ja Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis hävitati Balti riikide omariiklus ning algas kommunistlik terror Leedu, Läti ja Eesti inimeste vastu, mis kutsus esile järjest kasvava vastupanu. 1941. aasta 14. juunil, nädal enne Saksa-Nõukogude sõja algust, küüditati Balti riikidest kümned tuhanded inimesed. Pärast seda hakkasid tuhanded inimesed end metsades varjama ja tekkisid esimesed suuremad relvastatud metsavendade salgad.

Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja alguses vallutas Wehrmacht kahe nädalaga Leedu ja Läti. Lahingud Eestis kestsid oktoobri lõpuni. Metsavennad võitlesid väiksemate Punaarmee üksuste, eriti aga tagalajulgestuseks rakendatud piirivalvesalkade ja NKVD hävituspataljonide vastu. Kui sakslased olid vallutanud Leedu, Läti ja Eesti, moodustasid okupatsioonivõimud igas Balti riigis relvastatud abipolitseiorganisatsioonid, mille tuumik põhines metsavendade üksustel.

Saksa okupatsioonivõimud Balti riikide iseseisvust ei taastanud, kuigi seda algul loodeti nii Leedus ja Lätis kui ka Eestis. Leedus vangistati Leedu vastupanuliikumise juhid, kes olid sõja alguses iseseisvuse välja kuulutanud, ja saadeti koonduslaagrisse. Nõukogude ja Saksa repressioone vältida suutnud Balti riikide poliitikud otsisid võimalusi omariikluse taastamiseks pärast sõja lõppu lootes põhimõtetele, mida 1941. aasta augustis Atlandi hartas deklareerisid Briti peaminister ja USA president. Seetõttu välditi liiga südamlikku koostööd Saksa okupatsioonivõimudega.

Wehrmachti suured kaotused sundisid sakslasi juba alates 1941. aasta augustist Balti riikide kodanikke oma sõjaväkke värbama. Algul värvati vabatahtlikke, kuid 1943. aastal algasid mobilisatsioonid.

1944. aasta lõpuks vallutas Punaarmee Baltikumi ja metsavendlus aktiviseerus taas. Relvastatud vastupanuvõitlejad lootsid Nõukogude võimu peatsele kokkuvarisemisele, sõja puhkemisele lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel ning iseseisvuse taastamisele pärast selle sõja lõppu.

Saksa sõjaväes teeninud mehed, kes pärast sakslaste taandumist olid jäänud kodumaale, moodustasid märkimisväärse osa sõjajärgse metsavendluse lahingukogemusega võitlejatest. Häid valikuid neil ei olnud, sest võimude kätte sattudes ähvardas neid paljudeks aastateks vangilaagrisse saatmine või hukkamine.

Balti riikide, aga ka Ukraina relvastatud vastupanuliikumises nähti Külma sõja lääne poole mitteriiklikku liitlast. Ennekõike Rootsi, USA ja Ühendkuningriigi välisluureasutused saatsid Balti vastupanuvõitlejatele relvi ja raha. Samuti õpetati välja kümneid eesti, läti ja leedu sõjaväelasi, kes värvati sõja lõpus läände pääsenud meeste seast. Nad saadeti luurajatena tagasi kodumaale. Seda tehti kuni 1950. aastate keskpaigani.

Hinnangute järgi võitles metsavendadena Leedus, Lätis ja Eestis kokku kümneid tuhandeid inimesi (sh Leedus üle 30 000).

Metsavendlus Balti riikides oli märkimisväärne ka kogu maailma paljude vastupanu- ja sissiliikumiste ajaloo kontekstis. Meie konverentsi eesmärgiks on kokku võtta Balti riikide relvastatud vastupanu – metsavendluse – ajalugu nii ajalooteaduslikust kui ka sõjanduslikust aspektist ning asetada see Euroopa ja maailma samasuguste liikumiste taustale.

Ootame teilt ettepanekuid konverentsiettekanneteks järgnevatel teemadel:
  • Milliseid sõjalisi võimeid, juhtimist ja väljaõpet oli vaja minevikus, et pidada edukalt relvastatud vastupanuvõitlust? Millised võimalused ajaloolise kogemuse põhjal oleks selleks tänapäeval?
  • Millised on peamised õppetunnid mittekonventsionaalsest sõjapidamisest Balti riikides?
  • Kuidas toimus metsavendade varustamine, side ja metsavennasalkade koostöö?
  • Kuidas võiks välja näha mittekonventsionaalne sõda Balti riikidele sarnastes oludes kaasajal? Kas ja kuidas selleks tuleks valmistuda?
  • Mittekonventsionaalne sõda, vastupanuliikumine ja tsiviilelanikkond – sõdijate õigused ja kohustused minevikus ja tänapäeval
  • Inimsusvastased kuriteod ja metsavendluse mahasurumine. Balti riikide kohtupraktika iseseisvuse taastamise järel ja Euroopa inimõiguste kohtu asjakohased lahendid
  • Miks oli vastupanuliikumine Leedus laiaulatuslikum kui Lätis ja Eestis? Sõjalised, ühiskondlikud jm aspektid
  • Metsavendade eesmärgid ja taktika ning metsavendluse tulemused
  • Metsavendlus Balti riikide ajaloolise identiteedi komponendina
  • Konverentsil ei pea metsavendluse või vastupanuvõitluse käsitlus piirduma ainult Balti riikidega. Võib pakkuda ettekandeid sarnasel teemal ka teiste riikide ajaloost.
Konverents peetakse inglise keeles. Konverentsil esinemisest huvitatuil palume saata kuni 2000 tähemärgi pikkune sisukokkuvõte ning üheleheküljeline enesetutvustus (CV) hiljemalt 10. septembril 2022 (pikendatud tähtaeg) aadressil conference(at)esm.ee. Ettekande pikkus on 20 minutit, millele lisandub arutelu. Ettekannete baasil koostatud artiklid avaldatakse 2022. aasta Eesti sõjaajaloo aastaraamatus. Konverents on ühekorraga nii Balti Kaitsekolledži 12. Balti sõjaajaloo aastakonverents kui ka Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi 13. rahvusvaheline sõjaajalookonverents.

Varasemate konverentside kohta vaata siit.

Otsi