Eesti Sõjamuuseum

Saksa välksõda Eestis: mobiilsed eelüksused ja lahingugrupid Eesti vallutamisel

Suurem osa Saksa jalaväest liikus kuni Teise maailmasõja lõpuni jalgsi või hobujõul. Autodel ja soomukitel liikuvaid üksusi oli vähe ja neid rakendati tähtsamates rindelõikudes koostöös tankiüksustega. Sõidukeid polnud kunagi piisavalt, hiljem süvenes ka kütusenappus. 1941. aasta suvel oli jalaväediviisi jalaväeüksustest mobiilne enamasti ainult rekkepataljon (Aufklärungsabteilung), mis koosnes ratsa- ja jalgrattaeskadronist ning jalaväesuurtükkide ja raskekuulipildujatega raskeeskadronist autodel. Sõja teiseks pooleks olid rekkepataljonid enamasti motoriseeritud. Jalaväediviisi pioneeri-, suurtükiväe- ja teistel tuletoetus- ja tehnilistel üksustel olid veokid, poolroomikud ja traktorid, kuid ka välisuurtükke ja varustust veeti hoburakenditega.

291. jalaväediviisi jalgrattaeskadron Vana-Vändras J. Virkuse jahutööstuse juures. Suvi 1941. Georg Gundlachi foto (MTÜ S-Keskus)
Läbimurreteks moodustati ajutisi mobiilseid eelüksusi ja lahingugruppe. Need pandi kokku enamasti mõne rekke- või jalaväeüksuse baasil, mida tugevdati mobiilsete raskesuurtükiväe-, pioneeri-, rekke- jm üksustega. Väegruppide formeerimimisel sõjaks NSV Liidu vastu olid viimased just selleks otstarbeks väegrupi ülemjuhatuse otsealluvusse määratud. Pärast ülesande täitmist viidi lahingugrupi koostisosad tagasi oma senisesse alluvusse. Eelüksusi ja lahingugruppe juhtisid tihti suurtükiväeülemad. Suurtükiväeülem oli väejuhatus armeekorpusele alluvate eri suurtükiväeüksuste suurtükitule koordineerimiseks. Suurtükiväeülema juhtimisorgan oli suurtükiväerügemendistaap (eriotstarbeline – z.b.V., zur besonderen Verwendung).

Eestis eeldas Saksa väejuhatus algul, et Punaarmee loovutab ala suurema vastupanuta ja tema alistamiseks või väljatõrjumiseks piisab väiksemast jõust. Teiseks oli tähtis võtta kontrolli alla Suur väin, et takistada Balti laevastiku aluste liikumist saarte varjus läbi Väinamere Liivi lahte, kus need võinuksid rünnata Saksa transpordilaevu, ja ühtlasi katkestada saartel paiknevate Punaarmee üksuste maismaaühendus põhijõududega mandril. Kolmandaks häirisid Saksa pealetungi Tartu lennuväljal baseeruvad Nõukogude sõjalennukid, mistõttu Tartu vallutamine oli tähtis. Neljandaks nõudis jalaväediviiside edasiliikumine aega, mida taganev Punaarmee võis kasutada kaitsepositsioonide kindlustamiseks. Seetõttu oli tähtis vallutada teed ja tähtsamad keskused mobiilsete üksuste üllatusrünnakutega.

1941. aasta suvel Eestis võidelnud eelüksused ja lahingugrupid on enamasti jäänud väljapoole ajaloohuviliste vaatevälja, heal juhul teatakse üksuseülemate nimesid. Väegrupp-armee-armeekorpus-diviis-rügement lihtsustatud skeemi nad ei mahu. Seetõttu on suurema tähelepanuta jäänud ka nende suurus, tulejõud ja roll esimestel sõjanädalatel Lõuna- ja Kesk-Eestis.

Esimeste eelüksustena (Vorausabteilung, V.A.) ületasid 1941. aasta 7. juulil Eesti lõunapiiri kaks XXVI. armeekorpuse lahingugruppi: ooberst Ullerspergeri grupp, mille jalaväeüksus oli jalgrattapataljon, liikus 217. jalaväediviisi ees Pärnu suunal, ja kindralmajor von Selle motoriseeritud grupp 61. jalaväediviisi ees Viljandi suunal.

Ullerspergeri grupp moodustati 4.–5. juulil 1941 Lätis. Selle koosseisu määrati 403. jalgrattapataljon (kolm jalgrattakompaniid ja motoriseeritud raskekompanii), 10. raskekuulipildujapataljon, Luftwaffe 51. õhutõrjerügemendi I divisjon, 58. suurtükiväerügemendi II divisjon, 563. tanktitõrjedivisjoni 1. kompanii, 660. pioneeripataljoni osad jm üksused. Grupp liikus kiiresti edasi, vallutas 8. juulil üllatusrünnakuga Pärnu, jõudis 9. juuli õhtuks Märjamaale ja võitles Märjamaa ümbruses kuni 13. juulini, kuni 217. jalaväediviisi tagalasse tagasi tõmmati. OKW rindeteates ära märkimise vääriliseks pidas 18. armee ülemjuhatus 660. pioneeripataljoni 3. kompanii ülema ülemleitnant Stephani vaprat tegu, kes lõikas läbi punaarmeelaste poolt Uulu silla alla paigutatud lõhkelaengute juba põlema süüdatud süütenööri.

Eelüksuse ülem ooberst Wilhelm Ullersperger (1894–1978) oli vilunud pioneeriohvitser, kes teenis kogu sõdadevahelise aja Baieri 7. pioneeripataljonis ning juhtis seda 1938. aastal Austria Anschlußi ja Sudeedimaa annekteerimise ajal ning 1939. aastal sõjas Poola vastu. Seejärel määrati ta 667. pioneerirügemendistaabi (z.b.V.) ülemaks, millega osales 1940. aastal Taani ja Norra vallutamisel.

Ooberst Ullerspergeri eelüksus siseneb Pärnusse. Esiplaanil 51. õhutõrjerügemendi I divisjoni maastur õhutõrjekahuriga ja selle meeskond. 8. juuli 1941. Rahvusarhiiv, EFA.211.0.172288
Kindralmajor Ferdinand von Selle (1877–1945) oli suurtükiväeülem nr. 113 ja tema staap oli 818. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.). Kindral von Selle grupi jalavägi oli 61. jalaväediviisi 151. rügemendi III pataljon 78 veoautol koos tankitõrje- ja jalaväekahuritega. Lisaks allus grupile osa 10. kuulipildujapataljonist, 633. motoriseeritud raskesuurtükiväedivisjon (10 cm kahurid) ja 58. mtoriseeritud suurtükivärügemendi II divisjon (15 cm välihaubitsad), 61. jalaväediviisi 161. pioneeripataljon, 660. pioneeripataljoni 1. kompanii, 401. sillaehituskolonn, 563. tankitõrjedivisjoni 1. patarei (3,7 mm kahurid) ning 111. õhutõrjedivisjoni 4. kergepatarei. Kindral von Selle eelüksus pidas 8. juulil lahingu Viljandi pärast 22. NKVD laskurdiviisiga, mis kestis hommikust õhtuni, ning liikus seejärel Võhma suunas. Pärast Navesti jõe ületamist punaarmeelaste visa vastupanu ja Nõukogude lennuväe õhuülemvõimu tõttu Võhma vallutamiseks enam jõudu ei jätkunud ning 11. juulil saadeti lahingugrupp laiali. (Selle kohta vt siinkirjutaja artikkel Viljandi muuseumi aastaraamatus (2011))

Kolmas eelüksus, suurtükiväeülema nr. 123 kindralmajor Karl Burdachi (1891–1976) lahingugrupp, oli brigaadi taseme üksus. See formeeriti 6. juulil Petseri ja Pihkva piirkonnas I. armeekorpuse eelüksusena, mis pidi julgestama Leningradi suunas tungiva 4. tankigrupi XXXXI. armeekorpuse põhjatiiba. 10. juulil tehti grupile aga ülesandeks sõita läbi Kagu-Eesti, mida Punaarmee oli luureandmetel maha jätmas, ning vallutada Tartu ja Tartu lennuväli. Lahingugrupi staap oli 110. suurtükiväerügemendistaap ning jalaväeks I armeekorpuse 11. ja 21. jalaväediviisi rekkepataljonid. Gruppi määrati veel 21. tankitõrjedivisjon, 604. õhutõrjedivisjoni 1. patarei, 436. ja 536. motoriseeritud raskesuurtükiväedivisjon (vastavalt 10 cm kahurid ja 15 cm välihaubitsad) ning väiksemad üksused. Hiljem allutati lahingugrupile 11. jalaväediviisi 2. jalaväerügement, 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) ja 185. ründesuurtükidivisjon (Sturmgeschütz III). Burdachi lahingugrupp üle Emajõe tungida ei suutnud ja hoidis 25. juulini rinnet Jõesuust Võrtsjärve ääres kuni Kastreni Tartust idas. 25. juulil võttis rindelõigu üle 93. jalaväediviis ja I. armeekorpuse diviiside üksused saadeti selleks ajaks juba Pihkva taha liikunud I. korpuse juurde tagasi.

1944. aasta veebruarist maini võitles kin-ltn Burdach Eestis Narva rindel 11. jalaväediviisi ülemana.

Neljas lahingugrupp, 254. jalaväediviisi rekkepataljon, suunati 10. juulil XXVI. armeekorpuse alluvusse ja seda tugevdati 153. raskesuurtükiväedivisjoni (10 cm kahurid) ühe patareiga. Grupp pidi Võhma suunalt üle Põltsamaa itta tungima ja Tartu lennuvälja vallutama. XXVI. korpuse juhatus pidas plaani algusest peale teostamatuks. 12. juulil põrkas grupp Kolga-Jaani – Põltsamaa maanteel kokku 22. NKVD laskurdiviisi üksustega. Järgmise päeva õhtuks oli langenud, haavatud või teadmata kadunuks jäänud ligi 100 meest, sh viis ohvitseri, mistõttu pataljon loeti lahinguvõime kaotanuks.

Viies lahingugrupp, Hippleri grupp, oli 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement, mida juhtis ooberst Bruno Hippler (1894–1942). Tema üksus, mida tugevdati 291. jalaväediviisi suurtükiväerügemendi ühe divisjoniga, toodi alates 16. juulist Pärnu rindelõiku. Grupp hoidis seal rinnet 18. augustini, kui lõigu võttis üle Friedrichi lahingugrupp. Koos viimasega võttis Hippleri grupp osa Tallinna operatsioonist, misjärel saadeti 3. septembril Venemaale 291. jalaväediviisi koosseisu tagasi.

Ooberst Hippler edutati järgmise aasta märtsis Demjanski piiramisrõnga lahtimurdmisel võidelnud 329. jalaväediviisi ülemaks, kuid sai peagi surma. Ta ülendati postuumselt kindralmajoriks.

Kõige pikaealisem Eestis võidelnud ajutine lahingugrupp oli Friedrichi grupp. Lahingugrupp moodustati 2. augustil ja seda juhtis suurtükiväeülem nr. 114 kindralmajor Rudolf Friedrich (1889–1945). Grupile allus kuu aja jooksul eri üksusi: algul oli jalaväeks 93. jalaväediviisi 271. jalaväerügement ja tagala puhastamiseks mõeldud 374. jalaväerügement, siis vaheldumisi 402. ja 403. jalgrattapataljon ja lõpuks 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement. Lisaks 436. raskesuurtükiväedivisjon, 536. raskesuurtükiväedivisjoni üks patarei, 55. õhutõrjekuulipildujapataljoni üks patarei, 185. ründesuurtükidivisjoni kompaniid, 563. tankitõrjedivisjoni 10. raskekuulipildujapataljon, 660. pioneeripataljoni 2. kompanii, sillaehitusüksused jm. Lahingugrupi staap oli 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.), mis oli juhtinud ka Burdachi gruppi. Augusti esimesel poolel julgestas Friedrichi grupp Kesk-Eestist Soome lahe suunas tungiva XXVI. armeekorpuse paremat tiiba Põhja-Tartumaal puruks löödud 11. laskurkorpuse riismete ja Narva suunalt Punaarmeele juurde toodavate lisavägede vastu. Grupi staap oli Mustvees. 16. augustil allutati grupp XXXII. armeekorpusele, viidi Pärnu rindelõiku ja oli Tallinna operatsiooni läänepoolseim väekoondis, mis liikus piki Pärnu-Tallinna maanteed. Tallinna vallutamise järel suunati grupp Lääne-Eestisse, kus 3. septembril pärast Haapsalu vallutamist laiali saadeti.

Rudolf Friedrich oli sõja lõpuks 4. tankiarmee ülemjuhatuse kõrgem suurtükiväeülem nr. 312. Ta langes 9. mail 1945 Põhja-Tšehhimaal.

Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor
Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond


Telefon: +372 621 7410, +372 621 7418; e-post: info(at)esm.ee

Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi