Eesti Sõjamuuseum

Punaarmee loovutab Pärnu. Lahing Viljandi pärast

8. juuli 1941


Wehrmachti
pealetung. Kell kaks päeval vallutas XXVI armeekorpuse eelüksus, Ullerspergeri grupp, üllatusrünnakuga Pärnu linna, sadama ja lennuvälja. Langes umbes 150 punaarmeelast, alla tulistati viis lennukit, 18 lennukit hävitati lennuväljal. Samuti hävitati üks motoriseeritud suurtükiväepatarei. Teel Pärnusse ründasid Ullerspergeri gruppi Nõukogude lennukid. Õhtul taotles korpusestaap Ullerspergeri grupi toetuseks hävituslennukeid, kuid taotlus lükati tagasi, sest lähima hävitajate üksuse lennuulatusest selleks ei piisanud. Grupile anti toetuseks 111. motoriseeritud õhutõrjerügemendi 1. patarei, seda ka laevade tulistamiseks Pärnu lahel. 8. juuli õhtul kella kaheksaks oli grupp ööpäeva jooksul kaotanud ühe ohvitseri ja seitse alamväelast haavatuna, langenud oli üks alamväelane.

Ullerspergeri grupp Pärnusse saabumas. Taustal on näha majal lehviv Eesti lipp. Rahvusarhiiv, EFA.37.0.172749

Hilisõhtuks jõudis Pärnusse 217. jalaväediviisi 389. rügement ja asus linnas ja ümbruskonnas positsioonidele.

Pärastlõunal paigutati XXVI armeekorpuse komandopunkt Sultsisse 15 km Viljandist lõunas.

I armeekorpuse kindral Burdachi eelüksuse staap oli Irboskas, selle üksused olid Pihkva maanteel Eesti-Vene piiril 9 km Irboskast.

Järgmiseks päevaks tegi XXVI armeekorpuse staap Ullerspergeri grupile ülesandeks rekke Sindi ja Türi suunal ning Türist lõunasse jääva teeristi tõkestamise, et ära lõigata Viljandist taganevate Punaarmee üksuste tee. 61. jalaväediviis (Ruhjas) sai korralduse marssida 9. juulil üle Eesti piiri: kahe rügemendiga Lilli kaudu Nuiasse ning ühe rügemendiga üle Penuja Abja-Paluojale. 217. jalaväediviis pidi liikuma üle Kilingi-Nõmme ja koonduma 10. juuli hommikul Pärnu piirkonda. Diviisi Uulusse jõudnud tugevdatud rekkepataljon (AA 217) suunati Pärnusse 389. jalaväerügemendi ülema alluvusse. Pataljon rakendati lähipäevil rünnakuks Virtsule.

Punaarmee 8. armee staabi 8. juuli õhtuses kokkuvõttes kirjutati, et armee väekoondised jätkasid kaitseliini kindlustamist Kesk-Eestis ning võitlesid vaenlasega Pärnus ja Viljandis: Pärnus „eeldatavasti“ [trükitud dokumendile pliiatsiga lisatud] meredessandiga ja Viljandis vaenlase motoriseeritud jalaväega. 11. laskurkorpus rajas Emajõe põhjakaldal kindlustatud positsioone, kokkupuudet vaenlasega ei olnud. 11. laskurdiviis, välja arvatud üks polk, suunati diviisi ja armee autodel ning Tartust mobiliseeritud veokitel Suure-Jaani piirkonda 10. laskurkorpuse alluvusse. 16. laskurdiviis oli kaitsel Eesti rannikul Viimsist Pärnuni.

Viljandi lahing

Mõni päev varem läbi Viljandi voorima hakanud jõudude taganemist kattis 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis. Plaan nägi ette kaitsele asumise Kesk-Eestis ja pikaajaline Viljandi kaitsmine polnudki kavas. 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisiks koondas diviisiülem alampolkovnik Andrei Golovko sõja alguses Riias 5. NKVD laskurpolgu, 83. NKVD raudteepolgu, 155. NKVD konvoipataljoni ja Riia tööliskaardi polgust (Läti hävituspataljonid). Polgus oli umbes 3000 meest. (Kava järgi pidanuks diviisi formeerima NKVD laskurpolkudest, mis asusid Riias, Tallinnas ja Kaunases, kuid ei Tallinna ega Kaunase polgud Riiga ei jõudnud.) Diviisil oli tankitõrjepatarei ja tankirood. Viljandimaa lahingute ajal toetas diviisi 10. laskurkorpuse 47. korpusesuurtükiväe polk 122 mm ja 152 mm raskesuurtükkidega. 5. laskurpolgu positsioonid ulatusid raudteejaamast Köstini, 83. NKVD raudteepolgu positsioonid Peetrimõisast Saarepeedi juurde.

22. NKVD diviisi andmetel algas lahing 8. juuli hommikul sakslaste otserünnakuga 5. laskurpolgu positsioonidele. Esimesel katsel sakslased kaitset murda ei suutnud ja keskpäevaks lahing vaibus. Sakslased koondasid linna lähistele oma suurtükiväe, rühmitasid üksused ümber ning alustasid uut pealetungi pärastlõunal kohaliku aja järgi kell kolm, tiivates 22. laskurdiviisi positsioone idast. Nõukogude andmetel olevat kapten Pasternaki hävituspataljon pidanud linnas vihast võitlust kaitseliitlastega (dokumendis kasutati aga läti kaitseliitlaste nimetust: aiszargi). Teised allikad metsavendade ja hävituspataljoni vihaseid linnalahinguid Viljandis ei nimeta. Küll aga mõrvasid julgeolekumehed või hävituspataljonlased sel ajal kümmekond Viljandi vangla vangi.

22. NKVD laskurdiviisi andmetel ründasid sakslased kahe Punaarmee polgu kokkupuutekohas linna idaküljel. Nende ettevalmistavas suurtüki- ja miinipildujatules hävis kuulipildujarühm. 83. polgu 7. rood ei pidanud rünnakule vastu ja hakkas taganema. Diviis suutis reservide toel pealetungi sel korral siiski peatada. Uus pealetung algas pärastlõunal 83. polgu ühe pataljoni lõigus. (Selleks ajaks oli XXVI armeekorpuse komandopunkt Sultsisse jõudnud ja pealetungi juhtis korpusejuhataja kin-ltn Hänicke.) Saksa miinipildujatuli hävitas kohe umbes pool roodu, polgu kaitsest murti läbi ja tekkis oht, et sakslased tungivad 5. polgu tagalasse. 22. NKVD laskurdiviisi staabil polnud sidet 10. laskurkorpuse staabiga. Parempoolne naaber, 10. laskurdiviis, oli juba taganenud ja rindelt lahkus ka 47. korpusesuurtükiväepolk. Selles olukorras, et vältida kottijäämist, otsustas diviisiülem lahingust väljuda. Viljandi jäeti sakslastele. Öösel saadi korraldus taanduda Navesti jõe taha, ülekäigukohale jõuti koidikul.

22. NKVD laskurdiviisi ajaloos kirjutatakse, et juba hommikupoolikul hävitati kuni kompanii vastase sõdureid, kaks tankitõrjekahurit ja mõned miinipildujad. Ka pärastlõunases lahingus olevat sakslased kaotanud kuni kompanii jalaväge, ühe tankitõrjekahuri ja mõned miinipildujad. Oma kaotustena nimetati üks tank hommikupoolikul, 17 meest haavatu ja viis langenuna. Pärastlõunal kaotati veel üks tank, kaks said kergemaid vigastusi. Elavjõu kaotusi – peale eelpoolmainitud hävitatud kuulipildujarühma – ei nimetatud.

Tegelikult kaotas kindralmajor von Selle eelsalk kaotuste aruande järgi 7. juuli õhtuks ühe mehe 633. raskesuurtükidivisjonist, kes sai surma õnnetuses. Järgmise päeva kaotused kuni 8. juuli õhtuni olid suuremad: haavata sai üks ohvitser ja 15 alamväelast, langes 15 alamväelast. Päevakaotustest anti sel ajal aru õhtul kella kaheksa seisuga. Selleks ajaks polnud lahing veel lõppenud ning osa 9. juuli suurtest kaotustest (sellest edaspidi) sisaldasid ka mõned eelmise päeva õhtul Viljandis langenud ja haavatud mehed.

61. jalaväediviisi ajalugu märgib 14 Punaarmee tanki hävitamist Viljandi lahingus. Eelpool esitatud väiksemad arvud on pärit 22. NKVD laskurdiviisi ajalookatkest. Laskurdiviisi tankiroodus oli koosseisu järgi alla 20 tanki. Arvatavasti liialdati ka 61. jalaväediviisi ajaloos, sest 22. diviisi tankid osalesid lahingutes hiljemgi.

1941. aasta sõjapurustused Viljandis. Hoone Tallinna tänaval, kus asus Ugala teater (endine Seasaare kõrts). Rahvusarhiiv, EFA.98.0.28990

Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor
Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond


Telefon: +372 621 7410, +372 621 7418; e-post: info(at)esm.ee

Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi