Eesti Sõjamuuseum

Nõukogude Liidu sõjaplaanid ja väekoondised Eestis 1941. aastal

1941. aasta mais saatsid NSV Liidu kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem armeekindral Georgi Žukov Stalinile märgukirja NSV Liidu relvajõudude strateegilisest hargnemisest sõja korral. Nad prognoosisid Saksamaa pealööki rinde kesk- ja lõunaosas ning soovitasid rünnata Wehrmachti siis, kui ta oma jõude rindele paigutab, kuid pole veel korraldanud väe- ja relvaliikide koostööd. Strateegilise eesmärgina nähti Saksa jõudude purustamist Brestist lõunas. Ida-Preisimaa ja Soome suunal plaaniti aktiivset kaitset. Põhjarinde ülesandeks määrati Leningradi ja Murmanski sadama kaitse ning mereülemvõimu tagamine Soome lahel koostöös Balti laevastikuga. Selleks kavatseti Eesti põhja- ja looderanniku kaitse Looderindelt Põhjarindele üle anda. Põhjarinde piiriks Looderindega kavandati mõtteline joon Võrust üle Viljandi Matsalu laheni. Saaremaa ja Hiiumaa pidid jääma Põhjarinde territooriumile.

Nõukogude Liit oli alates 1939. aasta sügisest paigutanud Eestisse, Lätisse ja Leedusse rajatud sõjaväebaasidesse ning pärast Balti riikide okupeerimist 1940. aastal kogu nende territooriumile suure hulga Punaarmee ja Balti laevastiku väeüksusi. Balti laevastiku peabaas toodi Kroonlinnast ja Leningradist Tallinna. Kiiresti hakati lahingukorda seadma Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatareisid Eesti rannikul ja saartel ning ka uusi ehitama. Lätis oli laevastiku tähtsaim tugipunkt Liepāja mereväebaas. 1940. aasta märtsis sõlmitud rahulepinguga, mis lõpetas Talvesõja, rentis Soome Hanko poolsaare 30 aastaks NSV Liidule. Nüüd olid Soome lahe suu mõlemad kaldad NSV Liidu valduses ja Punalipuline Balti laevastik kontrollis Läänemere idaosa samamoodi kui Tsaari-Venemaa Balti laevastik enne ilmasõda.

1939–1940 paiknes Eestis Punaarmee ja Balti laevastiku „piiratud väekontingent“, mis oma lepingujärgse 25 000 mehega ületas kogu Eesti sõjaväe rahuaegse suuruse. Maaväekontingendi juhatus oli 65. erilaskurkorpus, millele suurematest üksustest allusid 16. laskurdiviis ja 18. kergetankibrigaad. Balti laevastik alustas Paldiskis oma baasi väljaehitamist, esialgu olid sõjalaevad Tallinna sadamas ja reidil ning kaldaüksused Tallinnas. Punaarmee sõjaväebaasid ning Punaarmee ja Balti laevastiku lennuväeüksused olid Klooga ja Paldiski ning Haapsalu vahelisel alal ja Eesti saartel. Baasiväed pidid eelkõige rannikut julgestama.

NSV Liit okupeeris Balti riigid 1940. aasta suvel. Eestisse toodi juurde mitu diviisi. 65. erilaskurkorpus jäi Punaarmee üksuste väejuhatuseks Eestis. 16. laskurdiviis oli Lääne- ja Loode-Eestis. Kirde-Eestis paiknes 11. laskurdiviis ning Lõuna-Eestis Tartust ja Valgast Pärnuni 90. laskurdiviis. Endine Eesti sõjavägi reorganiseeriti vähendatud koosseisuga 22. territoriaalseks laskurkorpuseks 180. laskurdiviisiga Põhja- ja 182. laskurdiviisiga Lõuna-Eestis. Likvideeritud Eesti sõjaväe üksused reorganiseeriti nende diviiside polkudeks.

Täiskoosseisulise Punaarmee laskurdiviisi isikkoosseis oli sõltuvalt tüübist ja formeerimise ajast ca 14–19 000 meest. Alates 1941. aastast formeeritud diviisid olid väiksemad.

Rahu ajal olid Eestisse puutuvad Punaarmee kõrgemad väejuhatused Leningradi sõjaväeringkond ja Balti erisõjaväeringkond. 1940. aastal Eesti okupeerinud diviisid allusid Leningradi sõjaväeringkonna 8. armeele. 1940. aasta juulis moodustati Kalinini (Tveri) ja Leningradi sõjaväeringkonna osadest Balti erisõjaväeringkond, mis kattis Läti ja Leedu ning alates augustist ka Eesti. Saksa-Nõukogude sõja puhkemise eel, 1941. aasta mai lõpus, formeeriti Balti erisõjaväeringkonnas lisaks 8. ja 11. armeele ka 27. armee juhatus, millele allutati tulevase rinde teise ešeloni üksused: Eesti, Läti ja Leedu territoriaalsed laskurkorpused (vastavalt nr 22, 24 ja 29) ning Balti laevastiku baase Eestis ja Lätis julgestavad 16. ja 67. laskurdiviis ning 3. erilaskurbrigaad Lääne-Eesti saartel. Suure osa Nõukogude sõjaväelastest Eestis moodustasid aga Balti laevastiku meremehed ja kaldaüksuste liikmed ning merelennuväelased.

Vahetult enne sõja algust viidi 8. armee 11. ja 90. laskurdiviis Eestist Ida-Preisimaa piirile. Sinna kavatseti saata ka 16. laskurdiviis, kuid selleks ei jätkunud vaguneid. Nende väejuhatus, 65. erilaskurkorpuse juhatus jõudis Läti-Leedu piirile, kust hiljem Venemaale taganes.

22. territoriaalkorpuse üksused olid endises Eesti sõjaväe väljaõppekeskuses Värskas ja Petseris. Enne sõja algust oli arreteeritud suur osa vanemohvitsere, endise Eesti armee ohvitsere, kes Norilskisse viidi, kus enamik neist hukati või suri. Korpuseülem Jonson ning diviisiülemad Tomberg ja Kruus asendati enne sõja algust Punaarmeest komandeeritud ohvitseridega. Pärast sõja algust formeeriti korpus Venemaalt toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks ja viidi juuli alguses Pihkvamaale.

22. juunil 1941 reorganiseeriti Balti erisõjaväeringkond Looderindeks ja Leningradi sõjaväeringkond Põhjarindeks. Juuli alguses taandusid Looderinde põhijõud üle Pihkva kirdesse. Eestisse taganenud 8. armee allutati 14. juulil Põhjarindele, mis 23. augustil poolitati Leningradi ja Karjala rindeks. Eestisse taganesid 8. armee 10. laskurkorpus (10. ja 90. laskurdiviis) ning 11. laskurkorpus (48. ja 125. laskurdiviis). Lisaks võitlesid siin 16. laskurdiviis, 3. üksik laskurbrigaad, sõja alguses Riias formeeritud 22. NKVD laskurdiviis ja Balti laevastiku maismaaüksused.

Skeem: Punaarmee väekoondised ja väejuhid Eestis 1941. aasta suvel
Skeem: Balti laevastiku üksused 1941. aasta suvel






Kindralleitnant Aleksandr Tjurin (1896–1976) oli Punaarmee 65. erilaskurkorpuse ülem Eestis aastatel 1939–1940. Seejärel oli ta    kuni 1941. aasta juulini 8. armee juhataja. Foto: Jasnogorski rajooni kunsti- ja koduloomuuseum






Kindralmajor Ilja Ljubovtsev (1899–1975) oli 1939. aastal Eestisse paigutatud 16. laskurdiviisi ülem. 1941. aasta 24. juulist 6. augustini oli ta 8. armee juhataja. Seejärel oli diviisiülem Leningradi rindel. Foto raamatust Aleksei Issajev, Иной 1941. От границы до Ленинграда (Moskva: Яуза, 2012)


Viitseadmiral Vladimir Tributs (1900–1977) oli Balti laevastiku juhataja aastatel 1937–1947. Tributs oli tähtsaim Nõukogude sõjaväelane Eestis ja ka kohaliku kõrgeima võimuorgani, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo liige. Fotol on ta 1. mai pidulikul koosolekul Estonia teatris 29. aprillil 1941. Tema staatust peegeldab koht presiidiumilaua taga: Tributsi paremal käel istub ENSV valitsusjuht Johannes Lauristin, vasakul käel ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Vares. Rahvusarhiiv EFA.26.0.51782

Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor
Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond


Telefon: +372 621 7410, +372 621 7418; e-post: info(at)esm.ee

Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi