Eesti Sõjamuuseum

Massimõrv Tartu vanglas. Kivisilla õhkulaskmine. Kokkupõrge Mudistes

9. juuli 1941


Massimõrv Tartus

Ööl vastu 9. juulit mõrvasid vangivalvurid ja julgeolekumehed Tartu vanglas Jaani kiriku vastas 173 meest ja 20 naist, kes olid eelnenud päevadel vangistatud. Ohvrite hulgas oli haritlasi, käsitöölisi, ametnikke, töölisi ja talupoegi. Tuntumatest inimestest mõrvati lastekirjanik ja Tartu Õpetajate Seminari direktor Jüri Parijõgi ning Tartu Maarja koguduse õpetaja Aksel Erich Vooremaa. Julgeolekumajas Riia mäel mõrvati veel kuus inimest. Mõrvakäsu andis Tartu NKVD osakonna ülem Pavel Afanasjev. Ohvrid tapeti püstolilaskudega ja maeti vangla õuele. 19 surnukeha heideti vangla kaevu.

Mälestustahvli avamine mõrvatutele Tartu vanglas 25. juulil 1942. Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum, TM F 1065:111 

1942. aasta kevadel maeti mõrvatud ümber Tartu Pauluse kalmistule, kus neile on püstitatud mälestusmärk.
Terroriohvrite ühishaud ja mälestusmärk Tartu Pauluse kalmistul. Kyng, CC BY-SA 3.0 EE <https://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0/ee/deed.en>, via Wikimedia Commons

Tartu massimõrv oli üks paljudest, mis pandi toime Moldaavias, Ukrainas, Valgevenes, Leedus, Lätis ja Eestis. Saksa vägede kiire edasitungi tõttu mõrvati NKVD vanglates tuhandeid vange, keda ei jõutud või ei kavatsetudki koos taganevate NKVD asutustega Nõukogude tagala vangilaagritesse viia. Sageli ei jätsid põgenevad NKVD-lased oma ohvrid matmata.

9. juuli hommikul lasksid taganevad punaarmeelased õhku Tartu Kivisilla.
Vaade Kivisilla varemetele. Rahvusarhiiv, EFA.5.0.172882

Wehrmachti pealetung 

Ööl vastu 9. juulit kanti väegrupi Nord ülemjuhatuse sõjapäevikusse maaväe ülemjuhatuse operatsioonide osakonna juhtöörid: vaenlane kaitseb visalt Tallinna mereväebaasi ning kasutab selleks nii juba olemasolevaid kui ka rajatavaid kindlustusi. Seetõttu tuleb päevakorras hoida Saare- ja Hiiumaa peatne vallutamine. Selleks eraldatud 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügement tuleb õigeaegselt Eestisse tuua, pidades siiski silmas, et Riiga jääks linna kontrolli all hoidmiseks piisav jõud (üks rügement). Saarte vallutamise plaan oli koostöös mereväega ettevalmistamisel. 18. armee ülemjuhatus taotles oma alluvusse kogu 291. jalaväediviisi, sest kahest jalaväediviisist Põhja-Eesti ja saarte vallutamiseks ei piisanud.

Maaväe ülemjuhataja küsis, kas Peipsi ja Ilmeni järve vaheliste teede ülekoormatuse tõttu ei saaks XXXVIII armeekoprust või vähemalt üht selle diviisi samuti Eesti kaudu Leningradi peale saata. Väegrupi peakorteri Luftwaffe läviohvitser teatas, et hävituslennukite paigutamine Pärnu lennuväljale ei ole soovitav, sest vaenlasest puudub veel selge ülevaade. Tartu lennuvälja kasutamisel on rohkem mõtet, sest sealt õhku tõusvad lennukid võiksid ühtlasi ka 4. tankiarmee edasiliikumist vasakult tiivalt toetada. Väegrupi ülemjuhatus antis 18. armeele korralduse Tartu ja vallutamiseks ja lennuvälja hõivamiseks Eestisse lisavägesid saata.

XXVI armeekorrpus tundis suurt puudust õhutoetusest. Hommikul kirjutati korpusestaabi sõjapäevikkuse, et Punaarmee võib õhurünnakutega purustada operatsioonide jätkamiseks elutähtsa Pärnu betoonsilla. Nõukogude lennuvägi pommitas 9. juuli hommikul nii Pärnut kui ka Viljandit.

9. juuli hommikul koondus Ullerspergeri grupp Halinga ja Are piirkonnas edasiseks pealetungiks. Pärastlõunal kandis XXVI armeekorpuse staap ette, et kindral von Selle eelüksus oli kell kolm päeval põhja pool Mudistet. Ullerspergeri grupp oli samal ajal Konuveres. Ullerspergeri grupp kandis Nõukogude lennuväe korduvate rünnakute tõttu kaotusi. „Korpuse eelüksused liiguvad põhja poole, murdes väheste suurtükkidega relvastatud ja motoriseeritud vastase vastupanu, kes võitleb oskuslikult ja visalt, toetudes arvukatele põikpositsioonidele ning purustades sildu, pidurdades sel moel eelüksuste edasiliikumist,“ kirjeldati olukorda XXVI armeekorpuse sõjapäevikus.

Õhtuks jõudis Ullerspergeri grupp Märjamaale, olles tõrjunud tankide toetusel tehtud vasturünnaku; kaks tanki lasti puruks. Kindral von Selle grupp oli Mudistest põhja pool. Järgmisel päeval pidi Ullerspergeri grupp ründama Türi suunas, et avada von Selle grupile väljapääs maasillalt, mida idast piirasid järved Põltsamaast lõunas ning läänest Pärnumaa sood ja rabad. Virtsu plaaniti saata 15 cm suurtükipatarei, mida pidi julgestama 217. diviisi rekkepataljon, et tõkestada liiklus Suures väinas. Korpuse põhijõud, 61. ja 217. jalaväediviis, koondusid vastavalt Viljandist põhjas ja läänes ning Kilingi-Nõmme ümbruses.

Tartu lennuvälja vallutamine muutus üha vajalikumaks, sest Nõukogude lennuväe õhuülemvõimu tõttu vajas korpus edasiliikumiseks hävituslennuväe toetust. Pärastlõunal kanti XXVI armeekorpuse sõjapäevikusse, et vägede puuduse tõttu on Tartu lennuvälja hõivamine täiesti teostamatu. Korpusel ei olnud ei rekkesoomukeid ega tanke, mida oli hädasti vaja Kesk-Eestist Tartu suunas liikumiseks. Selleks allutati õhtul korpusele 254. jalaväediviisi rekkepataljon.

10. juuliks paigutati XXVI armeekorpuse komandopunkt Viljandist põhja poole.

8. juuli õhtust 9. juuli õhtuni kandsid XXVI armeekorpuse üksused märkimisväärseid kaotusi. Kindral von Selle eelüksusest langes 58 alamväelast ja haavata sai 38, lisaks jäi 17 meest kadunuks. Haavata said kaks 10. raskekuulipildujapataljoni ohvitseri. Ullerspergeri grupis oli üheksa haavatut ja üks langenu.

Mudiste lahing
Suurem osa kindral von Selle eelüksuse 9. juuli kaotustest kanti kokkupõrkes Viljandi-Võhma maanteel Mudiste juures. 22. NKVD laskurdiviisi 5. laskurpolgu II pataljoni ülem kapten Durov, kelle üksus kattis diviisi taandumist, seadis seal üles varitsuse, paigutades teele kaks suurtükki ja raskekuulipildujarühma ning tõkke julgestuseks roodu sõdureid. Kaks roodu paigutas ta kõrgendikele mõlemal pool teed. Saksa rekkeüksus, mis koosnes mootorratturite rühmast, neljast soomukist ja jalaväest kaheksal veoautol, kihutas ettevaatamatult otse purustatud sillani, oli seal sunnitud peatuma ja sattus punaarmeelaste risttulle. Sakslaste edasiliikumine takerdus viieks tunniks. 22. NKVD laskurdiviis taganes Navesti põhjakaldale ja laskis silla õhku.

Punaarmee 8. armee andis 9. juulil kell üks pärast lõunat Moskva aja järgi oma vägedele käsu hoida Navesti ja Emajõe joont ning mitte lubada vaenlasel põhja suunas läbi murda. 10. laskurkorpus 10. laskurdiviisi ja 22. NKVD laskurdiviisiga ning 11. laskurdiviisi ühe polguga pidi oma kaitseliini toetama „soode süsteemile“ Kõrsa raba ja Kikepera raba ning Raudna ja Tänassilma jõgede joonel. Kohalikud elanikud rakendati kaitsetöödele, et muuta kaitsevöönd tankidele läbipääsmatuks. 11. laskurkorpus 125. ja 48. laskudiviisiga pidi tegema sedasama oma lõigus Võrtsjärve ja Peipsi vahel. 16. laskurdiviis, mis oli Põhja-Eesti rannakaitses, loovutas Viimsi poolsaare kaitse mereväe brigaadile ning asus rannakaitsesse Kopli lahest Karuseni ülesandega tõrjuda võimalikke mere- ja õhudessante. Diviisi peajõud koos suurtükiväega tuli paigutada Rapla-Kohila-Lelle piirkonda, et olla valmis vastulöökideks nii Paldiski, Haapsalu ja Hanila kui ka Vana-Vändra, Võhma ja Põltsamaa suunas. Diviisi staap oli Keila lähedal. 3. üksik laskurbrigaad kaitses saari nagu varemgi. 11. laskurdiviis ülejäänud kahe polguga pidi koonduma Rakke, Esna ja Jõgeva piirkonda ning alustama kaitseliini rajamist, olles valmis vasturünnakuteks Põltsamaa, Võhma ja Tartu suunas. 8. armee ülema asetäitja tagala alal polkovnik Golovko koondas enda alluvusse kõik NKVD hävituspataljonid ja alustas lähitagala puhastamist „vaenulikust elemendist“, seda eriti eeldatavate taganemisteede ümbruses. 8. armee staap oli 10. juulil 2 km Lasila mõisast edelas.

8. armee pööras suurt tähelepanu tankitõrjele, ehkki ei 61. ega 217. jalaväediviisil tankiüksusi ei olnud. Ilmselt peeti tankideks eelüksuste ja rekkeüksuste soomukeid.

10. juulil tegi Looderinde suurtükiväe staap kokkuvõtte suurtükkide arvust. 8. armeel (ilma 16. laskurdiviisi ja 3. üksiku laskurbrigaadita) oli Eestis 60 45 mm tankitõrjekahurit, 22 76 mm polgukahurit, 11 76 mm diviisikahurit, 20 122 mm haubitsat, 20 152 mm haubitsat ning 48 korpusesuurtükiväe 152 mm haubits-kahurit.

Metsavendlusest Punaarmee dokumentides

Põhjarinde tagala staap, millele siis allusid ka Eestis asuvad piirivalveüksused, kandis ette, et 7. juulil olid „bandiidid“ (s.o metsavennad) Simuna lähistel rünnanud Punaarmee kuuemehelist vaatlusposti ning ära võtnud kuus vintpüssi ja 60 padrunit. 8. juulil oli Vaivara raudteejaama lähistel kokkupõrge metsavendade ja hävituspataljoni vahel, hinnangud bandiitide arvule ulatusid 300st 800ni. 6. piirivalvesalk saatis metsavendi jälitama 300-mehelise üksuse. Järgmisel päeval oli samas piirkonnas kokkupõrge 15 metsavenna ja hävituspataljoni vahel. Esimesed kaotasid kolm meest langenu ja ühe haavatuna, hävituspataljon kaks langenut ja kaks haavatut. Haavatuna hävituspataljonlaste kätte landenud metsavenna sõnul olevat salga juht endine Eesti piirivalve major. Ümbruskonnas vangistati 20 inimest. Teine, 40-meheline metsavennasalk tehti kindlaks Kurtna piirkonnas. 5. juulil olid metsavennad Nõmme lähistel sisse piiranud 109. NKVD polgu väikese üksuse. Seitse punaarmeelast tapeti, metsavennad said veoauto koos juhi ja 150 kg lõhkeainega.


Toomas Hiio
sõjamuuseumi teadusdirektor 

Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond


Telefon: +372 621 7410, +372 621 7418; e-post: info(at)esm.ee

Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi