Eesti Sõjamuuseum

Sakslaste pealetung Kesk-Eestis. 11. laskurkorpuse sissepiiramine Ida-Eestis

22.–26. juuli 1941


Väegrupi Nord peakorteris

21. juuli hommikul oli Lätis Malnava lennuväljal maandunud Wehrmachti ülemjuhataja Adolf Hitler. Nordi peakorteris arutati pealetungi jätkamist. Räägiti võimalusest suunata väegrupi Mitte 3. tankigrupp põhja, mis lubaks vähendada 16. armee parema tiiva koormust ning suunata lisavägesid Leningradi pealetungiks Ilmeni ja Peipsi järve vahele. Väegrupi Nord 4. tankigrupil oli alles 60–70% tankidest, soomukitest ja veokitest. Hitler rõhutas Leningradi vallutamise ja Soome lahe kontrolli alla saamise tähtsust Balti laevastiku elimineerimisel. Sellest sõltus Rootsi maagitranspordi turvalisus. Hitler ütles, et kui Nõukogude allveelaevad kaotavad oma baasid Soome lahes ja Lääne-Eesti saartel, läheb veel umbes neli nädalat, kuni nad varustuse ja kütuse otsalõppemise tõttu välja langevad. Hitler nõustus väegrupi Mitte 3. tankigrupi suunamisega põhjakirdesse, Võšni Volotšoki peale, et läbi lõigata Moskva-Leningradi raudtee. Väegrupi Nord 4. tankigrupp suunati kirdesse. Moskva peale tungima jäeti ainult väegrupi Mitte jalaväearmeed. „Olukord ei tee Hitlerile muret, sest Moskva on talle ainult geograafiline sihtpunkt,“ refereeris ülemjuhataja kohtumist väegrupi Nord sõjapäevikus.

22. juuliks määrati 1. õhulaevastiku sihtmärkide tähtsuse järjekord:
 1) 18. armee pealetungi alguse toetamine,
 2) 4. tankigrupi toetamine,
 3) raudteeliikluse katkestamine Bologoje juures.

Kuid maaväe ja Luftwaffe kindralstaabiülemad muutsid oma nõupidamisel järjekorra ära. Bologoje raudteesõlme (kus lõikusid Leningradi-Moskva ja Rõbinski-Pihkva raudteeliinid ning algas üle Velikije Luki läbi Valgevene Poola piirile minev raudteeliin) ründamine määrati kõige tähtsamaks ja XXVI armeekorpus pidi pealetungi Eestis alustama ilma tugeva õhuväe toetuseta. Siiski määras väegrupi Nord peakorter 18. armeele rünnaku alustamiseks hävitajate toetuse ja vaenlase lennukid 22. juulil pealetungi Eestis ei häirinud. „Sellest tohiks järeldada, et on hädavajalik väegrupi peakorterile õhujõudude rakendamisel veidi rohkem vabadust anda,“ kirjutati sõjapäevikusse.

22. juuli hommikul taotles 18. armee veel üht väejuhatust operatsioonide juhtimiseks Eestis. 18. armeele allutati XXXXII armeekorpuse juhatus koos SS-politseidiviisiga. Pealetung Eestis edenes aga edukalt, mujal nappis vägesid ja see diviis Eestisse ei jõudnudki, vaid võitles Luuga suunal 4. tankigrupi alluvuses. 4. tankigrupp pidi 26. juulil alustama uut pealetungi Peipsi ja Ilmeni järve vahel, kusjuures grupi vasakul tiival liikus XXXVIII armeekorpus ja paremal tiival XXXXI soomuskorpus.

23. juulil palus 18. armee kindralstaabi ülem ooberst Wilhelm Hasse (1894–1945) väegrupi  peakorteril sulgeda „auk Narva juures“ ida poolt 58. ja 1. jalaväediviisi jõududega. Viimane oli 6. tankidiviisi taga „metsa ja sohu“ takerdunud ega pääsenud sealt välja. Ta kahtles, kas 18. armee rünnak Eestist üle Narva jõe itta oleks piisavalt edukas.

Samal päeval sõnastas väegrupi Nord peakorter oma kavatused. Peasuunal, Peipsi ja Ilmeni järve vahel, pidi peale tungima kaheksa jalaväe-, kolm tanki- ja kolm motoriseeritud diviisi. Läänetiiva eesmärgiks määrati Põhja-Eesti puhastamine ning Eesti sadamate ja Lääne-Eesti saarte hõivamine kuue jalaväediviisiga. Kaks jalaväediviisi jäeti väegrupi reservi. Pealetungi raskuspunkt paigutati Ilmeni järvest lääne poole ja seal kavatses väegrupi peakorter rakendada ühe soomuskorpuse koos nelja jalaväediviisiga. Sõjapäevikusse kirjutati: „XXXXI soomuskorpust ei saa lähemal ajal kahjuks jalaväediviisidega asendada, sest XXXVIII armeekorpus on selle ruumi ülesannete lahendamiseks üksi liiga nõrk, lisajalaväejõude peaks juurde tooma 16. armee alluvusest, mis aga nõuaks 2–3 nädalat. Lisaks nõrgendaks see vägesid ida pool Ilmeni järve. Loodetavasti edenevad lahingud Põhja-Eestis nii soodsalt, et sealt saab diviise juurde tuua. XXXXI soomuskorpuse väljavahetamine on võimalik alles Leningradi all.“ Kuid seda, kui palju Põhja-Eesti vallutamine aega võinuks võtta, ei söandanud peakorter oletada.

Väegrupi peakorter määras XXXVIII armeekorpuse ülesandeks tungida Leningradi peale XXXXI soomuskorpuse vasakul tiival piki Peipsi idakallast ja vajaduse korral Soome lahe kalda vallutamise Kroonlinna vastas.

24. juulil kanti väegrupi Nord sõjapäevikusse maaväe kindralstaabi operatsioonide osakonna (Ia) suunis, mille kohaselt oli Leningradi pealetungi raskuspunkt mõlemal pool Ilmeni järve Laadoga suunas. Eestis pidi toime tuldama juba selleks eraldatud viie jalaväediviisiga.

25. juulil loovutas väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja tsiviilvalitsusele, s.o Ostlandi riigikomissariaadile territooriumi Daugava jõest kuni Saksamaa piirini, kaasa arvatud Daugava jõgi ja Riia linn. Tagalapiirkonna piir armeede tagala piiriga nihutati endise Läti – NSV Liidu ja ja Läti-Eesti piirile.

26. juulil tegi XXXVIII armeekorpuse staabiülem ooberstleitnant Siebert ettepaneku vallutada Narva maakitsus idast ja läänest, sest viletsa maastiku ja visa vastase tõttu oli tema korpuse edasiliikumine aeglane. Samas garanteerinuks Narva maakitsuse vallutamine, et Leningradi rinde tagalasse ei jää vastupanupesa. 27. juulil teatas 18. armee väegrupile Nord oma kavatsusest: juhul kui pealetung Eestis kulgeb soodsalt, viia 93. jalaväediviis üle Narva jõe XXXVIII armeekorpuse alluvusse ning korpus ise 4. tankigrupi alluvusest jälle 18. armee alla, sest on tõenäoline, et 4. tankigrupp suunatakse itta.

Rünnak NSV Liidu vastu oli võtnud varem arvatust rohkem aega, vägesid ja ressursse ning nõudnud eeldatust suuremaid kaotusi. Sel ajal suutis Saksa sõjatööstus veel kaotused korvata ja rindelesaatmiseks jätkus ka mehi. Kaotatud aega ei saanud aga asendada, sest vihmaseks sügiseks ja külmaks Vene talveks polnud Wehrmacht õieti valmistunud.

Pealetung Eestis

22. juuli varahommikul alanud XXVI armeekorpuse pealetungi eesmärk oli läbi murda Punaarmee kaitsest Kesk-Eestis ning liikuda itta ja kirdesse, et lõigata Peipsi järveni jõudes ära Emajõel ja Põhja-Tartumaal paikneva 11. laskurkorpuse taganemistee. Pärast Punaarmee vägede hävitamist Ida-Eestis nägi plaan ette pöörata loodesse Tallinna peale. Esialgu pidi ka Põhja-Eesti ja saarte vallutamist juhtima XXVI armeekorpus. Nüüd otsustati XXVI armeekorpus suunata kirdesse ja üle Narva jõe Leningradi suunas ning Tallinna ja saarte vallutamise juhtimiseks toodi Eestisse XXXXII armeekorpus.

Punaarmeel oli Eestis kaitses hulk diviise, polkusid ja muid üksusi, mis olid sõja algusest möödunud kuu ajaga kaotanud küll suure osa elavjõust ja relvastusest. Ainsana oli enam-vähem täiskoosseisuline 16. laskurdiviis, lisaks ka Balti laevastiku üksused ja piirivalvesalgad. Punaarmee Eesti rinde läänetiival läänerannikust Kärguni tegutsesid piirivalveüksused ja hävituspataljon: Võlla juures soode ja rabade vahel 8. piirivalvesalk ja Pärnu-Jaagupi juures 18. hävituspataljon. Sealt ida poole olid kaitses 10. laskurdiviisile allutatud üksused: 249. laskurpolgu I pataljon Kaisma mõisa juures, 41. ehituspataljon Kõnnu mõisa juures, 62. laskurpolk Kobra juures, 204. laskurpolk Jõeäärtsest Käru jõe idakaldal kuni Soovani Mädara jõe ääres ning sealt edasi Läti hävituspataljonlasest formeeritud polk kuni Jändjani Pärnu jõe ääres Laupa mõisa lähedal. Jändjast Türini oli kaitsel 98. laskurpolk. 10. laskurkorpuse staap oli Käru ja Lungu vahel metsas, rinde tagalas oli 16. laskurdiviis, mille staap oli Vahastu mõisa lähedal. 10. diviisi reservis oli 156. laskurpolk. Paide ja Türi vahel oli kaitsel raskeid kaotusi kandnud 22. NKVD laskurdiviis koos mõne lätlaste üksusega. Paidest ida ja kagu pool juhtis kaitset 11. laskurdiviis staabiga Mäo mõisa lähedal. Sellele allutatud 16. laskurdiviisi 167. laskurpolk koos 232. haubitsapolgu ja 224. kahuripolgu patareidega oli kaitsel Prandi ja Koigi juures. Koigi ja Laimetsa vahel julgestasid rinnet 43. ehituspataljoni allüksused. 320. laskurpolk oli positsioonidel Köisi, Müüsleri ja Keri piirkonnas kuni Endla rabani, rabapoolses servas 16. hävituspataljon. Teisel pool Endla raba Kärde ja Pedja raudteejaama vahel seisis 11. laskurdiviisi 163. laskurpolk. Edasi algas 11. laskurkorpuse vastutusala, mille eesliin oli Emajõgi ja Võrtsjärve põhjakallas, niivõrd kuivõrd soisel maastikul rindejoont üldse oli. 11. korpuse 125. laskurdiviisi, mis oli kaitses Tartust läänes, kuulusid 466., 657. ja 749. laskurpolk, 48. laskurdiviisi 268., 301. ja 328. laskurpolk. 11. laskurkorpusel oli tugev korpusesuurtükivägi.

Kesk-Eesti oli toona ja on tänagi küllaltki metsane. Soid ja rabasid oli toona palju rohkem kui tänapäeval. Saksa 291. jalaväediviisi staap – diviisi rügemendid hoidsid rinde läänetiiba Pärnu ja Vändra vahel – kirjeldas rinnet kui ürgmetsa, mis on läbipääsetav ainult väikestele rekkerühmadele ja mille vähestel lagendikel on piki teeservi punaarmeelaste roodu- kuni pataljonisuuruste julgestusüksuste positsioonid, mis on turvatud miiniväljadega. Palju parem polnud olukord soodes ja rabades – Kikepera ja Kuresoo rabad olid läbitavad jalgsi, kuid mitte soomukite, autode ja hobuveokitega. Sama kirjeldus kehtis paljuski kogu rindejoone kohta kuni Peipsini välja.

Saksa pealetungi esimesel etapil oli kavas Kesk-Eestist Peipsini läbi murda ja 11. laskurkorpuse üksused Põhja-Tartumaal sisse piirata. Selleks koondati XXVI armeekorpuse alluvusse märkimisväärsed jõud. Rinde vasakut tiiba Pärnu lähistel hoidsid Punaarmee võimaliku 18. armee tagalasse suunatud vastulöögi eest 291. jalaväediviisi tugevdatud 504. jalaväerügement (nn Pärnu lahingugrupp), millele olid allutatud Virtsust taganenud mereväeüksused ja 15 cm suurtükipatarei. Türi suunal tungis peale 217. jalaväediviis koos toetuseks antud 403. jalgrattapataljoni ja 10. raskekuulipildujapataljoniga. Türilt ja Põltsamaalt ida pool tungis kirdesse 254. jalaväediviis koos 185. ründesuurtükidivisjoni ühe patarei ja 633. raskesuurtükiväedivisjoni kahe patareiga. Suurtükiväe tegevust diviisiülema alluvuses koordineeris suurtükiväeülem nr. 104 (kindralmajor Karl Böttcher) oma staabiga. Rünnaku raskuspunktis tungis peale 61. jalaväediviis, mida oli tugevdatud 402. jalgrattapataljoni ja viimasele allutatud tankitõrjekompanii ning 185. ründesuurtükidivisjoni kahe patareiga. 61. diviisile allus suurem osa korpusesuurtükiväest, mille tegevust koordineeris suurtükiväeülem nr. 113 ja 818. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.). Neile allutati 58. suurtükiväerügemendi II divisjon (15 cm välihaubitsad), 2. raketiheitjadivisjon, 637. raskesuurtükiväedivisjon (21 cm rasked haubitsad, nn mörserid), 511. raskesuurtükiväedivisjoni kaks patareid (15 cm kahurid) ning 12. vaatlusdivisjon. Igal jalaväediviisil oli ka oma suurtükiväerügement kolme kerge- ja ühe raskevälihaubitsapatareiga. Korpusejuhatusele alluv 667. pioneerirügemendistaap (ooberst Ullersperger) koos 660. ja 662. pioneeripataljoniga julgestas 61. diviisi pealetungi tiibu.

Läbimurde tipus liikus korpuse eelüksus, mille põhijõuks määrati 61. jalaväediviisi 161. rekkepataljon eesotsas ooberstleitnant Botho von Frantziusega (1898–1942). Botho von Frantzius oli Preisi ohvitser, kes I maailmasõjas oli sõdinud Rumeenia rindel ja Läänerindel ning tegi seejärel karjääri Reichswehri ratsaväes ja hiljem soomusväes. Pataljoniülemaks edutati ta pärast lahingute lõppu Poolas, 1940. aastal sõdis Prantsusmaal ja oli seejärel okupatsioonivägedes Bretagne’is. 1941. a. novembris, pärast lahingute lõppu Eestis, autasustati teda Rüütliristiga. 1942. aasta alguses edutati ta 504. jalaväerügemendi ülemaks ja ülendati ooberstiks, kuid sama aasta detsembris sai ta Neveli all surma. Postuumselt ülendati ta kindralmajoriks. Ooberstleitnant von Frantziuse motoriseeritud eelüksuse koosseisu määrati peale ta oma pataljoni veel 403. jalgrattapataljon, 563. tankitõrjedivisjoni üks rühm, 58. suurtükiväerügemendi üks patarei, 185. ründesuurtükidivisjoni 3. patarei, 11. õhutõrjerügemendi kergerühm ja 61. jalaväediviisi 161. pioneeripataljoni üks kompanii. Punaarmee operatsioonikaartidel kujutati eelüksust tankiüksusena, kuigi ainsana meenutasid tanke ründesuurtükid.

22. juuli

Pealetung algas varahommikul kell kolm. Kell üheksa oli Pajusi sild vigastamatult sakslaste käes ja 61. jalaväediviis vallutas 15.30 Põltsamaa. Keskpäeval jõudis 254. jalaväediviis Koerusse ning paigutas põhjatiivale ühe tugevdatud rügemendi, Päinurmele ühe pataljoni ja oma põhijõud Koigi ümbrusse. Rinde läänelõigus tuvastas õhureke ööl vastu 22. juulit kuus motoriseeritud kolonni (ca 230 sõidukit), mis liikusid Virtsu-Tallinna teel. Päeval liikus 40 veel autot Märjamaalt Rapla suunas.

Punaarmee 8. armee juhataja kindralleitnant Fjodor Ivanov käskis samal hommikul 16. laskurdiviisi 167. laskurpolk ehituspataljonide arvel täiskoosseisu viia, et asendada üks pataljon, mis Hiiumaale oli viidud, ja polk koos suurtükiväedivisjoniga viivitamatult Paidest põhja poole metsa paigutada. 167. laskurpolk koondus seal järgmisel päeval.

Samal hommikul tegid sakslased väiksema rünnaku ka Emajõel: Burdachi lahingugruppi kuuluva 11. jalaväediviisi 2. jalaväerügemendi I pataljoni tugevdatud kompanii saadeti Luunja juures Emajõe põhjakaldale, kus moodustati sillapea. Samal ajal tõrjuti Kastre juures kaks Emajõe lõunakaldale tungida üritanud löögirühma. Õhtuks koondusid Luunja sillapea vastu ühe-kahe pataljoni suurused Punaarmee jõud.

22. juuli õhtuks jõudis 61. jalaväediviis Neanurmele ja 254. jalaväediviis Kaavele. Diviisi tugevdatud 474. jalaväerügement kattis Päinurme-Koigi joonel pealetungi põhjatiiba. Punaarmee järelvägi piirati ida pool Põltsamaad sisse. Rinde läänelõigus jõudis 291. jalaväeediviisi 505. jalaväerügement Rõusa-Vändra-Suurejõe piirkonda, et sealt järgmisel hommikul Käru suunas peale tungida ja sellega toetada 217. jalaväediviisi rünnakut Türile. Paralleelselt jätkus 291. jalaväediviisi üksuste vedu Pärnusse: veoautodel jõudis Riiast kohale 504. jalaväerügemendi I pataljon, kuid rügemendi sõidukid ja hobused, samuti 13. (jalaväekahurite) kompanii ning diviisi pioneeripataljoni sõidukid ja hobused polnud veel pärale jõudnud.

23. juulil

Pealetung Kesk-Eestis jätkus. Samal ajal liigutati vägesid Burdachi lahingugrupi väljavahetamiseks Emajõel. Kuid õhtuks selgus, et Emajõele saadetava 93. jalaväediviisi kolmandat rügementi ei saanud vagunite puudusel raudteitsi Krustpilsist põhja poole saata ja rügement pidi jalgsimarsil Eestisse minema. Kas neid õnnestuks tee peal rongi peale panna, pidi hiljem selguma.

Punaarmee paigutas 16. laskurdiviisi 249. polgu ümber vasakule tiivale: esimene ešelon saadeti Kiltsi jaama, teine laaditi ümber Tallinnas. Sama diviisi 156. polk koondus Käru juures.

61. jalaväediviisi põhijõud alustasid liikumist kell kaheksa, kuid 151. jalaväerügement läks Võisikult Kolga-Jaani suunas teele juba hommikul kell pool kuus. Kell kolm hommikul olid 254. jalaväediviisi üksused marssinud Jõgeva suunas, kuid põrkasid peagi vaenlase kaitsele, mida toetasid suurtükid, tankitõrjekahurid ja raskekuulipildujad. 217. jalaväediviis alustas oma pealetungi kell pool viis hommikul ja jõudis varsti Türi kaguservale. Ooberstleitnant von Frantziuse motoriseeritud eelüksus alustas hommikul kell kaheksa liikumist Pikknurmelt. Õhtul kella kaheksaks jõuti Kassinurmele ja 24. juuli hommikul kell 5.40 Palamusele, kusjuures kokkupuudet vaenlasega ei olnud.










Palamuse piimaühingu hoone 1940. aastal (Eesti Piimandusmuuseum SA, EPiM FK 453) https://www.muis.ee/museaalview/1134949

Kolga-Jaanis oli kokkupõrge Punaarmeega, mille mahasurumiseks moodustati lahingugrupp 402. jalgrattapataljonist ning 662. pioneeripataljoni ja 563. tankitõrjedivisjoni üksustest. Olukord lahendati kell 15.25 ja lahingugrupp tõmmati tagasi.

Emajõe rindel oli Burdachi lahingugrupp sunnitud oma sillapea Luunja juures õhtuks lõunakaldale tagasi tooma. Läänes ei olnud 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügemendi pealetungi pärastlõunaks edu saatnud. Haaramiskatse omaaegse Vändra klaasivabriku juures põhja pool Rõusat nurjus raske maastiku ning Punaarmee raskesuurtükiväe ja tankitõrjerelvade tule tõttu. Samal ajal jõudis 217. jalaväediviis kirde pool Türit Pärnu jõeni ja valmistus jõe ületamiseks. Teed Türilt itta ja kirdesse olid suurtükitule all.

Punaarmee ülevaade: 22. NKVD laskurdiviisi 83. laskurpolk tõrjus raskustega sakslaste rünnaku Türi raudteesilla juures; sakslased hõivasid võseriku Türist põhja pool ja liiguvad ümber Türi. Taganema löödud 320. laskurpolk taganes korratuses, kuid koondas oma rivid ja võttis sisse kaitse Paidest idas Nurmsi ja Huuksi juures. 163. laskurpolk võitles Kurista juures. Narva jõe läänekallast julgestas kahe pataljoniga 219. laskurpolk.

Wehrmachti 61. jalaväediviisi eelosad jõudsid rünnaku peasuunal ida pool Pakaste mõisa Tartu-Rakke maanteeni, 254. diviisi üksused aga ületasid Piibe maantee ja jõudsid Jõgeva idaservale. Pedja jõe sillad Painküla ja Jõgeva vahel olid õhku lastud. Pakaste mõisa juures moodustati sillapea ja hakati ehitama uut silda. Ründesuurtükid hävitasid vaenlase kolonni, hävitati 20 sõidukit, sõjasaagiks saadi üks patarei ja üks pikaraualine kahur.

Õhtuks oli 61. jalaväediviisi parem tiib Puurmani ja vasak tiib Pakaste juures. 254. jalaväediviis oli põhja pool Jõgevat, 474. jalaväerügement kattis endiselt pealetungi põhjatiiba Koigi-Päinurme joonel. 217. jalaväediviis oli jõudnud kõrgendikeni Türist põhja pool. Sakslaste positsioone ründasid raskekuulipildujate ja pommidega Nõukogude I-16 tüüpi lennukid (sakslased nimetasid neid „Rata“). Koeru-Lahavere tee oli õhurünnakute tõttu kolm tundi blokeeritud. XXVI korpuse komandopunkt oli Lustiveres. Ilm oli soe, sadas äikesevihma.

18. armee teatas õhtul kell kolmveerand seitse väegrupi peakorterisse, et kogu armee lõigus on lennukorras veel ainult kaks rekkelennukit, mistõttu õhureke pole enam võimalik. Täpselt samal ajal jõudis Otepääle XXXXII armeekorpuse staabi eelüksus. Korpuse juhatus koos kõigi allasutuste ja üksustega jõudis pärale 24. juuli õhtuks.

24. juuli

Hommikul teatas 18. armee staabiülem väegrupi peakorterisse, et kell kaheksa asus Tartust piki Peipsi-äärset maanteed kirde suunas teele suur Punaarmee kolonn kõigi relvaliikide üksustega. Seda teadet kinnitasid õhtuks ka sõjavangid: öösel olid üksused veoautodele laaditud ja põhja poole taganenud, Emajõele jäeti ainult järelvägi. Hommikul kell 9.40 tõkestas 61. jalaväediviisi eelüksus Roela juures Tartu ja Torma vahelise maantee, et taganemist takistada. Eelüksus ründas lõuna suunas ja tõkestas pärastlõunal teeristi ka lääne pool Järvet.

XXVI armeekorpus seadis hommikul eesmärgiks kõigi Tartust põhja poole viivate teede, sealhulgas piki Peipsi järve kallast kulgeva maantee tõkestamise. 254. jalaväediviisi eelüksus sai ülesande tungida üle Torma Mustveesse ja asuma seal ringkaitsesse. 61. jalaväediviis pidi paigutama 15 cm suurtükid Roelasse, et häirida vastase liikumist Peipsi-äärsel maanteel ja toetada von Frantziuse eelüksuse edasitungi. Korpuse pealetungi lõunatiiba jäeti julgestama 402. jalgrattapataljon. 10. raskekuulipildujapataljon saadeti Põltsamaalt neli kilomeetrit kirdes olevaid metsi mahajäänud punaarmeelastest puhastama.

Hommikul kell pool kümme vallutas 217. jalaväediviis Türi, kuid Punaarmee tõi läänest ja loodest lisajõude. 254. jalaväediviis oli endiselt hävitajate ja I-16 ründelennukite rünnakuobjekt. Varahommikul langes lennukite raskekuulipildujate tule alla ka diviisi komandopunkti Aidus. Päeval oli 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügement endiselt vaenlase kaitsesse takerdunud. Punaarmeelased olid kaevunud mõlemal pool Vändra klaasivabrikut ning diviis rühmitas oma üksused ümber, et liikuda itta Soova või Rae kaudu.

93. jalaväediviis teatas päeval Piirissaare vallutamisest: diviisi üksus ründas saart 906. ründepaadikompanii 3. rühma paatidel. Tulevahetuses saare kaitsjatega „uputati üks mootorpaat kahe kommunisti ja mitme noorkommunistiga. Kaks mootorpaati pääsesid põgenema.“ Saare kaitse võttis üle 20-meheline eesti omakaitseüksus. 254. diviis oli jõudnud Jõgevale ja sellest ida poole jäävale alale, diviisi eelüksus oli Vaiatus Tormast läänes.



Saksa maaväe ründepaadikomando paat 1941. aasta suvel. 
Bundesarchiv, Bild 101I-266-0058-14 / Vorpahl / CC-BY-SA 3.0, CC BY-SA 3.0
de, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=5410621

Burdachi lahingugrupp teatas vaenlase taganemisest, kuid Kastre-Kärevere rindelõiku hoidis Punaarmee endiselt tugeva suurtükitule all ja rekkerühmi ei suudetud jõe põhjakaldale saata. See õnnestus aga lääne pool Käreveret: rekkerühm jõudis põhja poole Meleski klaasivabrikut. Laeva juures nähti põhja poole marssivaid üksusi, punaarmeelased võtsid maha telefoniliine. „Vaenlase hulgas on palju kommunistlikku elementi, sealhulgas nähtavasti ka palju lätlasi,“ teatas lahingugrupi staap. Eesti omakaitse teatel oli vaenlane Kärevere-Jõesuu-Laeva kolmnurgast õhtuks lahkunud.

Punaarmee ettekande kohaselt ründasid sakslased kahe rügemendi tugevusega ning 40 tanki ja lennukite toetusel Torma suunas. (Sakslastel tanke polnud; lennukite puhul peeti silmas võib-olla rekkelennukeid.) Palamuse juures lõi vaenlane laiali 657. laskurpolgu. Osa 268. laskurpolgust oli Jõgeva piirkonnas taganenud Leedi mõisa juurde, ülejäänud olid Kuremaa järve juures sisse piiratud. 163. laskurpolk oli kaitses Kärde mõisa ja Pedja raudteejaama vahel.

Keskööl vastu 25. juulit vahetas Burdachi lahingugrupi Emajõel välja 93. jalaväediviisi staap koos päralejõudnud diviisi rügementide jt allüksustega. Diviisi viimane üksus, 272. rügemendi III pataljon, jõudis järgmise päeva hommikul alles Gulbenesse. Burdachi lahingugrupp saatis 24. juulil oma diviiside juurde tagasi 2. jalaväerügemendi II pataljoni ja 11. jalaväediviisi rekkepataljoni. Kindral Burdach oma staabiga võttis mõneks päevaks üle Pärnu lahingugrupi juhatamise.

291. jalaväediviis teatas õhtul, et Virtsust liiguvad kirdesse väiksemad Punaarmee üksused, sealhulgas veetakse ka mobiliseeritud eestlasi. XXVI armeekorpuse õhtusel teatel oli 61. jalaväediviisi 162. rügement Kudinas, 176. rügement Roelas ja 151. rügement Kaarepere lähistel. Õhtul kell 22.30 tõkestas oobertleitnant von Frantziuse eelüksus Peipsi-äärse maantee ja jõudis järve äärde. Imukvere ja Rääbise juures löödi laiali üks Punaarmee pataljon. 254. jalaväediviisi 484. rügement oli Toikveres 5 km Tormast edelas, 454. rügement pidas Torma lääneserval lahingut tugeva vaenlasega, 474. rügement aga tõrjus vaenlase tugevaid rünnakuid korpuse pealetungi põhjatiival Päinurme-Koigi joonel. 217. jalaväediviis võttis Türi puhastamisel umbes 150 sõjavangi. Endiselt kurtis XXVI armeekorpus Nõukogude lennuväe rünnakute üle. Lisaks I-16 ründelennukitele pommitasid sakslaste positsioone ka DB-3 pommitajad (sakslased nimetasid neid „Martin-Bomber“).





DB-3 (дальний бомбардировщик), 1937–1939 toodetud Nõukogude pommitaja, mis kuulus ka Balti laevastiku lennüksuste relvastusse. Maksimaalne lennukiirus oli 400 km/h ja lennukaugus üle 3000 km. Relvastuses oli kolm 7,62 mm kuulipildujat ja 1000–2500 kg pomme. Meeskonda kuulus kolm meest. Neid ehitati üle 1500. Pildil olev lennuk langes Talvesõjas soomlaste kätte ja võeti Soome õhujõudude koosseisu. https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%94%D0%91-3#/media/%D0%A4%D0%B0%D0%B9%D0%BB:Ilyushin_DB-3M.jpg

Rinde läänelõigus vallutasid 167. ja 320. laskurpolk Punaarmee päevaaruande järgi Koigi ning liikusid edasi Risti mõisa suunas (tänapäeva kaartidel Käsukonna kandis). 16. laskurdiviisi vastutusalal oli 18. hävituspataljon kaitses Pärnu-Jaagupi piirkonnas, 249. laskurpolgu I pataljon kaitses Kärgut, ülejäänud polk oli kaitsel Roosna-Alliku – Esna mõisa – (Järva-)Peetri – Köisi mõisa – Valila lõigus.

25. juuli

Hommikul teatas XXVI armeekorpus, et 254. jalaväediviis vallutas öösel Torma ja diviisi eelüksus liigub Mustvee suunas, jõudes juba ennelõunal Mustvees Peipsi äärde. Õhurekke andmetel liikusid sajad veoautod Tartust mööda mitut teed põhja poole. 93. jalaväediviis läks hommikul ida pool Tartut üle Emajõe ja alustas taganeva vaenlase jälitamist. Kella 11-ks hommikul oli 61. jalaväediviis Koogi – Voldi – Maarja-Magdaleena – Kose – Kasepää joonel rindega kagu suunas. Diviisi julgestusüksused olid Pedja lõigus, Puurmani juures ja sealt kirdes. Varahommikul löödi Omedu juures tagasi piki Peipsi-äärset maanteed taganev vaenlane, läbimurdekatsete takistamiseks süüdati Omedu sild. Türi lähedal saavutas 217. jalaväediviis kontakti 254. jalaväediviisi 474. rügemendiga, mis oli tiivakaitses. 61. ja 254. jalaväediviis olid saanud sõjasaagiks 15 raskesuurtükki koos traktorite ja laskemoonavankritega, 10 keskmist ja kolm tankitõrjesuurtükki, 60 hoburakendit koos hobustega ning hulga raskekuulipildujaid ja vintpüsse. Võeti umbes 250 vangi. 



Parv Omedu jõel Peipsi kaldal. Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 530:38. https://www.muis.ee/museaalview/1223886

Päeval oli 93. jalaväediviisi eelüksus jõudnud Alatskivile ja oli kokkupuutes vaenlasega. Diviisi 270. rügement oli Naelavere-Väägvere joonel. Kuid Emajõe ületamine takerdus pontoonsilla ühe osa uppumise tõttu. Diviisistaap kavatses liikuda üle Kallaste Mustvee suunas. Uus kokkupuude vaenlasega oli alles õhtul Kodavere juures. Vaenlane oli kuni Rannakülani tagasi löödud.

Olukord 291. jalaväediviisi lõigus oli muutuseta, Punaarmee hoidis endiselt kaitseliini Karjaküla – Vändra klaasivabriku – Kobra – Kolka – Kärgu joonel ning vallutas nõrkade jõududega tagasi Pärnu-Jaagupi. Diviis kavatses jätkata võitlust sissisõja meetodil ja väikeste rünnakutega (Kleinkrieg) Kärust lõuna pool.

Punaarmee päevakokkuvõtte järgi oli rinde vasak tiib, s.o 11. laskurkorpuse üksused, taganemas Endla järve – Pedja raudteejaama – Luusika soo (Reastvere juures) – Venevere – Avijõe kaitseliinile. Kell neli jõudsid üksused Omedule. Korpusestaap oli Regisaares Avinurme ja Venevere vahel. 125. ja 48. laskurdiviisiga oli ainult raadioside. 268. ja 657. laskurpolgu riismed valmistusid kaitseks Avijõel Avinurmest Lohusuuni. Punaarmee rinde paremal tiival oli olukord stabiilne. 22. NKVD laskurdiviisi staap oli Mäos, 10. laskurkorpuse staap Arutagusel, 16. laskurdiviisi staap Vahastus. 18. hävituspataljon tegutses endiselt Pärnu-Jaagupi piirkonnas, 156. laskurpolk koondus Käru-Lõngu-Pärniku rajoonis. Reservis olnud 249. laskurpolgu I pataljon viidi Kärusse, II pataljon valmistus kaitseks Roosna-Alliku ja Esna mõisa juures ning III pataljon Avinurmest edelas Kaevussaare ja Peebussaare juures.

Õhtuks oli suurem osa 11. laskurkorpuse ning 125. ja 48. diviisi üksusi sisse piiratud kahe kotina: üks Alatskivist loodes 93. ja 61. jalaväediviisi ning teine Muru juures 61. ja 254. jalaväediviisi vahel. XXVI armeekorpus andis korralduse rakendada suurem osa suurtükiväest, sh raketiheitjadivisjon, sissepiiratud vaenlase mahasurumiseks. 61. jalaväediviis oli Kasepää – Saare – Maarja-Magdaleena – Vedu joonel, 254. jalaväediviis Mustvee-Torma-Sadala joonel, kusjuures 474. jalaväerügement julgestas endiselt Päinurme-Koigi joonel. 217. jalaväediviis oli mõlemal pool Türit, 291. jalaväediviis aga Vändra ümbrusest Pärnuni. 93. jalaväediviisi komandopunkt oli Koosal, XXVI armeekorpusel Lustiveres ja 291. jalaväediviisil Suurejõel; XXXXII armeekorpuse staap oli Otepääl.


Moodne Vändra-Suurejõe sild üle Pärnu jõe 1932. aastal. Vägede liikumiseks on sillad väga tähtsad, seda nii taganejale kui ka pealetungijale. Juhtus, et mõni sild lasti õhku liiga vara, aga mõni sild jäi ka õhku laskmata. Eesti Maanteemuuseum, EMM F 88:56, https://www.muis.ee/museaalview/1183316


26. juuli

Burdachi lahingugrupp võttis alates keskööst üle Pärnu lahingugrupi juhtimise joonel Kärgu-Uduvere-Pärnu-Jaagupi-Koonga-Võlla. 27. juulil allutati suurtükiväeülem nr. 123 kindralmajor Burdach taas I armeekorpusele ja Pärnu lahingugrupp (tugevdatud 504. jalaväerügement, hiljem nime all Hippleri lahingugrupp) otse 18. armee peakorterile.

18. armee peakorter andis 217. ja 291. jalaväediviisi alates kella kuuest õhtul XXXXII armeekorpuse alluvusse. Korpusejuhatus tegi lühikokkuvõtte diviiside lahinguvõimest: 217. diviis on kolmanda laine diviis ja nõrkusi ilmutanud. Kaadriohvitsere on väga vähe, samuti kaadriallohvitsere. Alates 22. juunist pidevalt lahingutes olnuna oli kaotatud 70 ohvitseri ja umbes 2000 meest, diviis oli täiesti kurnatud. Rünnakuteks oli diviis võimeline ainult tingimisi. 291. jalaväediviisi seisukord oli parem: kaotused olid olnud väiksemad ja need korvati osaliselt diviisi välitagavarapataljonist. Kaadriohvitseride ja -allohvitseride osakaal oli tunduvalt kõrgem kui 217. jalaväediviisis.

XXVI armeekorpus kavatses jätta 61. jalaväediviisi 176. jalaväerügemendi koos 403. jalgrattapataljoniga Kasepää ja Alatskivi vahele ning koondada diviisi ülejäänud kaks rügementi edasiliikumiseks põhja poole, et sisse juhatada Tallinna operatsioon. Enne seda tuli aga likvideerida Punaarmee üksused Muru piiramisrõngas. Hommikul edastatud korpuse teatel olla ühe vangilangenud Punaarmee leitnandi sõnul 48. ja 125. laskurdiviisil suurtükiväge alles ainult üks patarei polgu kohta. Samuti ei jätkunuvat laskemoona.

18. armee peakorteri teatel tuvastati kell viis varahommikul 10 vaguniga soomusrong Sonda-Mustvee raudteeliinil lõunasse liikumas.

Päeval teatas XXVI armeekorpus, et 61. ja 93. jalaväediviis saavutasid kokkupuute Omedu juures. Et aga 93. jalaväediviis vastupidiselt korpuse palvele ei liikunud mitte Mäkaste-Moku kaudu lõunasse, vaid hoopis Alatskivi ja Kallaste suunas, suutsid märkimisväärsed vaenlase jõud piiramisrõngast lõuna suunas väljuda. Korpuse komandopunkt viidi üle Kuremaale.

Kuremaa mõisahoone kontrollassistentide kooli peahoonena. Eduard Selleke foto, 1930. aastad. Eesti Ajaloomuuseum SA, AM F 23903, https://www.muis.ee/museaalview/2359967

Burdachi lahingugrupp teatas päeval, et Omakaitse vabastas Kärgu, kuid Pärnu-Jaagupi on endiselt nõukogulaste käes. 291. jalaväediviisi kaks rügementi pidasid positsioonisõda Vändra klaasivabriku – Karjaküla joonel suurte kaotustega vaenlasele. Siiski lõi Punaarmee diviisi löögiüksuste pealetungikatse Karjaküla – Vändra klaasivabriku – Kobra joonel tagasi.

93. jalaväediviisi positsioonid olid õhtuks Omedu jõe suudmest metsaservani Venetossu juures,  sealt üle Rüütli ja Assikvere lõunasse Nõvani (Kokorast läänes), sealt Sookalduse ja Kaarli kaudu Varani. Diviis oli võtnud umbes 400 vangi. 254. jalaväediviisi 454. rügemendi positsioone Mustvee juures ründasid päeva jooksul kahel korral I-16d ja ühel korral pommitajad.

Punaarmee olukord vasakul tiival halvenes. 48. ja 125. laskurdiviis olid sisse piiratud, side nendega puudus. Piiramisrõngast välja murdnud 657., 263. ja 163. laskurpolgu riismetest formeeritud lahingugrupid liikusid Lasinurme mõisa – Avinurme – Lohusuu joonelt Pedja jaama ja Muta joonele. Eestisse toodi juurde täiendavaid üksusi: 13.40 jõudis esimene marsipataljon Kiltsi jaama, teine läbis 14.25 Narva. Ešelon Kiltsi jaama suunatud tankirooduga läbis kell 15.10 Tapa jaama.

Wehrmachti XXXXII armeekorpuse komandopunkt viidi õhtuks Suure-Jaani.

26. juuli sõjasaagina loetlesid sakslased ühe komplektse 152 mm patarei, ühe 100 mm patarei ja neli 152 mm suurtükki, üheksa vedukit, 24 kuulipildujat, 65 veoautot (osa purustatud) ning kaks üksusekassat 500 000 rublaga. Hävitati kolm 75 mm suurtükki ja kaks rekkesoomukit. 61. jalaväediviis loendas umbes 200 langenud punaarmeelast. XXVI armeekorpuse õhtuses ettekandes nimetati, et märgata on esimesi märke punaarmeelaste vastupanu raugemisest ja soovist end vangi anda.

Punaarmee

koostas 25. juulil tegevuskava kuni 28. juulini. 10. laskurkorpus pidi jätkama kaitset ja formeerima löögigrupi vastulöögiks. Korpuse 10. laskurdiviis (204. ja 208. laskurpolk ning Läti hävituspataljonlaste polk) jätkas kaitset Kärgust Pärnu jõeni. 11. laskurdiviis (219. laskurpolgu II pataljon (ülejäänud pataljonid olid Narva jõel) ja 320. laskurpolk) hoidis Kirna – Koigi – Päinurme liini, et takistada sakslaste läbimurret Paide, Järva-Jaani ja Kiltsi jaama suunas. Löögigrupp moodustati 62. ja 156. laskurpolgu üksustest ja see pidi valmistuma vastulöökideks 28. juuli hommikul Käru–Tori-Pärnu ja Käru–Suurejõe suunal.

11. laskurkorpuse 48. laskurdiviis (268., 328. ja 201. laskurpolgu riismetest formeeritud koondpolk) pidi hoidma Vaimastvere-Kodismaa joont ning takistama vaenlast põhja ja kirdesse tungimast. Korpuse löögiüksus (125. laskurdiviisi 466., 657. ja 749. laskurpolk ja 163. laskurpolk) pidi 27. juuli hommikul koonduma Selli-Pedja-Salla joonel ja valmistuma vasturünnakuks Voldi mõisa ja Maarja-Magdaleena suunal. Suur osa 11. laskurkorpust puudutavast plaanist jäi algusest peale ainult paberile, sest üksused olid sisse piiratud ja suuri kaotusi kandnud ning sidet nendega ei olnud.

8. armee löögigrupp (16. laskurdiviisi 167. ja 249. laskurpolk) pidi koonduma (Järva-)Peetri – Vao mõisa – Kuisna mõisa piirkonnas ja valmistuma 28. juuli hommikul vaenlase hävitamiseks Peetri–Türi, Koigi–Võhma ja Põltsamaa suunal. Seega plaaniti vastulööki Peipsi äärde tunginud sakslaste selja taha.

22. NKVD laskurdiviis pidi öö varjus liikuma 27. juuli hommikuks Järva-Jaani piirkonda, seadma end lahingukorda, täiendama isikkoosseisu ja varusid ning jääma armeejuhataja reservi.

Võitlus käis ka Punaarmee tagalas. 8. armee tagalaülem teatas 26. juulil, et Veliselt põhja pool likvideeris 15. hävituspataljon viis bandiiti (s.o metsavenda). Kinni peeti üks desertöör ja üks Eesti sõjaväe kapten. 16. hävituspataljon hävitas põhja pool Märjamaad neli bandiiti. Tallinna hävituspataljon saadeti 10. laskurkorpuse staabi korraldusel Pärnu-Jaagupisse. 11. hävituspataljon likvideeris bandiite Haapsalu Lihula ja Vigala piirkonnas. Viis bandiiti tapeti, operatsioon jätkus. 6. hävituspataljon võttis sisse kaitse Narva jõe vasakul kaldal. Üle Narva jõe tuli kolmemeheline sakslaste rekkerühm allohvitseri juhtimisel, kes sai surma. Ülejäänud pääsesid tagasi. 17. hävituspataljon tegutses Rakke piirkonnas, 10 inimest võeti kinni ja üks tapeti. Endine Eesti politseinik Hugo Vooremaa [õieti Hugo Aleksander Voore, 1901–1941] püüdis põgeneda, kuid tapeti. Tema korterist leiti Eesti lipp. Ööpäeva jooksul tapeti 18 bandiiti ja võeti kinni 19. Viimastest üheksa anti üle NKGB-le.

Sakslaste kaotused

21. juuli õhtul ja 22. juulil kaotasid XXVI armeekorpusele alluvad üksused ühe ohvitseri langenuna ja neli haavatuna. Langenu oli 2. raketiheitjadivisjoni 3. patarei ülem ülemleitnant Vogt. Surma sai 28 alamväelast ja haavata 119, suuremaid kaotusi kandis 61. jalaväediviis. 23. juulil langes üks rühmaülem ning haavata sai kuus ohvitseri. Alamväelastest oli langenuid 38, üle poole neist 217. jalaväediviisist, ning haavatuid 152. 24. juulil langes kolm 454. jalaväerügemendi rühmaülemat, üks jäi teadmata kadunuks, ning 254. jalaväediviisi suurtükirügemendi I divisjoni arst dr. Pieper. Haavata sai seitse ohvitseri. Alamväelasi langes 60 ja sai haavata 209, 10 meest jäi teadmata kadunuks. Sel päeval kandis kõige suuremaid kaotusi 254. jalaväerügement. 25. juulil sai surma üks 217. jalaväediviisi rühmaülem ja kaks 254. jalaväediviisi rühmaülemat jäid teadmata kadunuks. Selle päeva kaotused olid väiksemad kui eelmistel päevadel: surma sai 34 ja haavata 95 alamväelast. 26. juulil kandis jällegi suuremaid kaotusi 254. jalaväediviis, kus surma sai kaks nooremohvitseri ja haavata üks ning 454. jalaväerügemendi 9. kompanii ülem ülemleitnant Pegel jäi teadmata kadunuks. Lisaks sai sel päeval surma 28 alamväelast ja haavata 84, enamik 254. jalaväediviisist.

Kaotatud hobused


Saksa väejuhatusele tegi hobuste väljalangemine muret ja hobuste kaotuste üle peeti arvet pea sama täpselt nagu inimkaotuste üle. Palju hobuseid sai surma õhurünnakutel.

Päev

61. jalaväediviis

217. jalaväediviis

254. jalaväediviis

Surn.

Vigast.

Kadunud

Surn.

Vigast.

Kadunud

Surn.

Vigast.

Kadunud

22.07.

30

20

-

32

33

-

8

5

-

23.07.

12

21

-

...

...

...

6

-

-

24.07.

1

12

5

6

4

-

1

4

7

25.07.

3

16

-

45

36

3

3

-

-

26.07.

10

11

-

4

12

1

17

14

-

Kokku

56

70

5

89

85

4

35

23

7



Vangilangenud Punaarmee kapten Mihhail Aleksandrovitš Tašlintsev 48. laskurdiviisi sõjateest

28. juulil 1941 langes Torma juures haavatuna vangi 48. laskurdiviisi staabiohvitser kapten Mihhail Tašlintsev (snd 1909). Ülekuulamisel rääkis ta järgmist. Pärast Frunze-nim sõjaväeakadeemia lõpetamist suunati ta Riiga 48. laskurdiviisi staabiohvitseriks (Saksa süsteemis O1 – esimene käsundusohvitser, vastutas kaartide ja sõjapäeviku pidamise eest). Enne sõja algust paigutati tema diviisi viis pataljoni Leedu-Saksa piirile Tauragėst lõunas, neli pataljoni olid Riias kasarmus. Sõja alguses oli diviisis umbes 10 000 meest, peale selle kaks täiskoosseisulist suurtükiväepolku. Sõja alguses saadeti ka Riias olnud üksused rindele, kuid põrkasid kokku Saksa tankidega, löödi laiali ja kandsid suuri kaotusi. Pärast esimeste lahingute lõppu oli diviisis alles veel umbes 1500 meest. Ülejäänud olid langenud, vangi võetud või laiali pillutatud. Suure osa laialijooksnutest ja kogu voori võttis üle 90. laskurdiviis, mis üle Pihkva itta taganes. Diviisil oli alles veel 10 haubitsat, neli tankitõrjekahurit ja neli 75 mm õhutõrjekahurit. Ööl vastu 29. juunit ületati Riia juures Daugava jõgi ning taganeti vastavalt käsule ja heas korras üle Võnnu ja Volmari Tartu suunas. 8. juulil ületas diviis Luunja juures Emajõe. Toitlustamine ja varustamine oli taganemise ajal rahuldav, ka distsipliini üle polnud põhjust nuriseda.

Emajõe põhjakaldal võttis diviisi vastu üks ehituspataljon, mis positsioone ehitas. See arvati ilma pikemata täiendusena diviisi koosseisu. Peale selle sai diviis veel 7000 meest täiendust mitmest Sise-Venemaa garnisonilinnast. Mehed olid küll sõjaväes teeninud, kuid väljaõpe oli vilets. Relvastada sai neid ainult vintpüssidega, sest igal polgul oli alles 7–8 raske- ja 10–12 kergekuulipildujat. Miinipildujaid oli kogu diviisis alles ainult kaks: üks raske ja üks kerge. Suurtükipargi täienduseks saadi 12 uut haubitsat.

Diviis sai korralduse hoida rinnet Emajõe põhjakaldal. Side naaberüksuse, 125. diviisi, ja 11. laskurkorpuse staabiga oli hea. Peale löögiüksuste saatmise ei võinud diviis mõeldagi üle Emajõe tungimisele, sest saabunud täiendus ei olnud kehva väljaõppe tõttu piisavalt võitlusvõimeline ning lisaks puudus ka sillaehitusmaterjal. Vähesed raskekuulipildujad olid kõik eesliinil.

24. juulil sai diviisistaap korpusestaabist teate, et vaenlane on Peipsi järve suunas läbi murdnud ja jõudnud 12 km kaugusele järvekaldast. Midagi lähemat vastase jõudude suuruse ja üksuste kohta ei teatatud. Nüüd marssis diviis põhjasuunas kindla kavatsusega läbi murda. 26. juulil oli diviis veel diviisistaabi kindla juhtimise all, kuid suurem osa suurtükipargist oldi sunnitud maha jätma. Edasistes lahingutes otsustas diviisistaap väiksemate gruppidena läbi rinde minna, et põhja pool uuesti koonduda.

Oma kokkuvõttes kirjutas ülekuulaja, et „Tašlintsev on veendunud Venemaa võitmatuses, jättis endast sirgeselgse ja intelligentse mulje ning uskus [Nõukogude] süsteemi“.

Punaarmee 8. armee juhataja tagandamine












Kindralleitnant Fjodor Ivanov (1897–1973). http://www.generals.dk/content/portraits/Ivanov_Fedor_Sergeevich.jpg

Sakslaste läbimurre Eestisse ja 11. laskurkorpuse sissepiiramine maksis 30. juunist 1941 8. armee juhatajanud kindralleitnant Fjodor Ivanovile tema ametikoha. Ta tagandati 27. juulil Läänesuuna ülemjuhataja marssal Kliment Vorošilovi korraldusel ja arreteeriti 4. augustil Põhjarinde NKVD eriosakonna poolt „tegevusetuse tõttu ning haiguse ettekäändel sõjategevuse piirkonnast põgenemise eest“. Ivanov vabastati mõne päeva pärast ja kriminaalasi lõpetati. Septembri alguses oli ta kaks nädalat Leningradi rinde 42. armee juhataja, kuid rindejuhataja Georgi Žukovi korraldusel tagandati taganemise eest. 1942. aasta veebruaris vangistati ta uuesti ja oli uurimise all kuni 1946. aastani, kui Stalini käsul vabastati koos mitme teise sõja ajal vangistatud kindraliga. Seejärel lõpetas Vorošilovi-nim kindralstaabiakadeemia kõrgemad akadeemilised kursused ja määrati 8. mehhaniseeritud armee juhataja abiks Taga-Karpaatiasse.

24. juulist 6. augustini juhtis 8. armeed endine 16. laskurdiviisi ülem kindralmajor Ilja Ljubovtsev, kuid ka tema tagandati ebaedu eest ja määrati madalamale ametikohale – 2. Leningradi rahvakaitsediviisi ülemaks.

Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor
Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond


Telefon: +372 621 7410, +372 621 7418; e-post: info(at)esm.ee

Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi