Lahingud Märjamaa ja Põltsamaa ümbruses. Rinde stabiliseerumine
13-15. juuli 1941
Väejuhatuste kavatsused ja otsused
Alates 13. juuli keskööst määrati Wehrmachti 18. armee tagala ja väegrupi Nord tagalapiirkonna piiriks Ainaži-Volmari-Võnnu-Madona-Rēzekne-Krāslava joon. Esimeses kehtis armee tagalaülema käsuõigus ja ala ulatus diviiside või korpuste vastutusala piirist väegrupi tagala piirini. Väegrupi tagalapiirkond ulatus kuni tsiviilvalitsuse territooriumini. Kui armee tagalas oli korrakaitse sõjaväepolitsei – välisandarmeeria – ülesanne, siis väegrupi tagalapiirkonnas allus see Heinrich Himmlerile kui SSi Reichsführer’ile ja Saksa Politsei Juhile, keda esindas kõrgem SSi ja politseijuht (HSSPF).
Väegrupi Nord peakorteris arutati 13. juulil raskusi operatsioonide õhutoetusega. Väegruppi toetas 1. õhulaevastik (Luftflotte), millele allus I lennuväekorpus (I Fliegerkorps), kaheksa pommitaja- (Kampfgeschwader) ja nelja hävitajaeskaadriga (Jagdgeschwader) ning Läänemere lennuväejuhataja (Fliegerführer Ostsee), kelle käsutuses oli 7–8 merelennuväe- ja mererekkeeskadrilli (Staffel). Eskaadris oli 100–150 lennukit, ekadrillis 12. Kuid lennuväekorpus oli kandnud kaotusi ja väegrupp Nord tegutses mitmes eri suunas. Kõiki operatsioone korraga ei suudetud õhust toetada.
Balti laevastikul oli 8. pommitajate brigaad (umbes 100 pommitajat SB ja DB-3), 10. koondbrigaad (hävitajad I-15 ja I-153, mererekkelennukid MBR-2 ning pommitajad SB ja DB-3) ja 61. hävitajate brigaad (hävitajad I-16), lisaks üksikeskadrillid. 8. armeele allus mitu pommitajate ja hävitajate polku ning õhurekkeeskadrilli.
13. juuli ennelõunal teatas XXVI armeekorpus 18. armee peakorterile, et õhureke on võimatu, sest rekkelennusalgast on alles ainult kaks lennukorras lennukit, mida korpuse 160 km pikkuse rindelõigu jaoks, silmas pidades ka suurtükiväe õhurekke vajadusi, oli väga vähe. (Väegrupi ja armee käsutuses oli lähirekkeeskadrill, kuid üldise lennukite nappuse tõttu oli nende koosseis niigi ettenähtust väiksem.) Keskpäeval lubas 18. armee lennuväe läviohvitser saata XXVI korpuse jaoks Pärnu lennuväljale ühe lüli (Schwarm, neli lennukit) hävitajaid. Kuid „pingsalt oodatud hävitajad ei saabunud kunagi,“ kanti korpuse sõjapäevikusse.
Oht Saksa merevedudele Liivi lahes püsis endiselt. 13. juulil teatas Looderinde juhataja õhtuses operatiivkokkuvõttes, et 12. juulil Irbe väinas tuvastatud 50 Saksa transpordilaeva võtsid kursi Riiale.
18. armee oli sunnitud 15 cm kahuripatarei (511. raskesuurtükiväedivisjoni 3. patarei) Virtsust ära viima, sest ei suutnud tagada selle julgeolekut. Väegrupi ülemjuhataja palus patarei Virtsu jätta, sest varustuslaevad ei saa Riiga sõita, kui Suur väin ei ole Saksa kontrolli all. Ta pakkus toetuseks von Diesti merejalaväepataljoni (Marine-Stoßtruppe), mis allutati varahommikul XXVI armeekorpusele. Korpuse sõjapäeviku järgi sõitis 13. juulil 12 Nõukogude laeva läbi Suure väina Riia suunas.
15. juuli varahommikul tegi väegrupp Nord olukorrast kokkuvõtte: jõudude koondamine põhja poole Viljandit lubas löögiga kirde suunas parem tiib Tallinna operatsiooniks vabaks võidelda. Väed suunati nüüd loodesse Tallinna peale. Väejuhatus eeldas, et „vaenlase olukorda hinnates peaks rakendatud jõududest piisama mõlema ülesande täitmiseks“. Väegrupp arvestas sellega, et XXXVIII armeekorpuse südikas edasiliikumine Peipsi idakaldal lihtsustab operatsioone Eestis. Väegrupi ülemjuhataja käskis suurtükipatarei Virtsus uuesti positsioonidele paigutada, et liiklust Suures väinas tõkestada või vähemalt häirida.
Samal hommikul saabus väegrupi peakorterisse Hitleri maaväe-peaadjutant ooberst Rudolf Schmundt, kes andis edasi Hitleri sõnumi: 4. tankigruppi on vaja ka tulevikus ja peab hoolitsema selle eest, et ta liiga suuri kaotusi ei kannaks. Ühtlasi palus Hitler andmeid, milliseid lisajõude väegrupp vajaks, et vallutada Kroonlinn ja sellega Balti laevastik lõplikult elimineerida. Nordi ülemjuhatuse arvestuste järgi oli Kroonlinna hõivamiseks vaja seitse väegrupi-(raske)suurtükidivisjoni ja pärast Tallinna vallutamist veel üks raketiheitjadivisjon (Nebelwerfer-Abteilung) ning 1–2 ründepaadikomandot.
Õhtupoolikul arutati väegrupi peakorteris kindral Burdachi lahingugrupi olukorda. I armeekorpus, mis allus taktikaliselt 18. armeele, kuid oli rakendatud 4. tankigrupi vasaku tiiva kaitseks, soovis oma üksusi tagasi saada. Esialgu jäeti Burdachi grupp Tartusse ja pidi I armeekorpusele tagasi saadetama kohe kui võimalik. Väegrupi ülemjuhataja olukorrakokkuvõttes nenditi, et 18. armee vastas on Eestis kolm-neli vaenlase diviisi. Seetõttu otsustati saata Eestisse ka 254. jalaväediviis ja 2/3 291. jalaväediviisist.
15. juuli päevalõpuraportis teatas 18. armee peakorter, et 254. jalaväediviis liikus jalgsi ja veoautodel Viljandi ümbrusse. Diviisistaap oli Valgas. 291. jalaväediviisi üksused liikusid Pärnusse, pärale oli jõudnud üks tugevdatud rügement. XXVI korpuse staap oli endiselt Pärstis, 61. jalaväediviisil Kõos ja 217. jalaväediviisil Kergus.
XXVI armeekorpuse juhataja Wodrig kirjutas 13. juuli hommikuses korpusekäsus, et motoriseeritud eelüksuste-lahingugruppide rakendamine ei ole enam otstarbekas. Nüüdsest pidi jalaväe avangard oma avatud tiibu kaitstes päevamarssidega edasi liikuma ning seda raskerelvade ja suurtükkide tugeva tule toetusel. Avangardile järgneb jalaväe põhimass. Öistel marssidel käskis ta hoolitseda rekke ja piisava julgestuse eest kõrvalteedel, et vältida vaenlase rünnakuid pimeduse varjus. Kindral rõhutas, et edasiliikumistempo aeglustumisega tuleb leppida. Korpusejuhatus kavatses 15. juulil 61. jalaväediviisi uuesti rünnakule saata, kuid 18. armee ülemjuhataja ei andnud oma heakskiitu. Ta käskis oodata 217. jalaväediviisi kohalejõudmist. Rünnaku, mille alustamise aja jättis ülemjuhataja korpusejuhataja otsustada, pidid tegema 61. ja 254. jalaväediviis. 217. jalaväediviisi hooleks jäi tiibade kaitse.
Virtsu piirkonnas ähvardas 217. jalaväediviisi rekkepataljoni äralõikamine. Vahepeal Pärnusse jõudnud 291. jalaväediviisi 506. jalaväerügemendi ülem ooberst Paul Gurran sai 14. juuli hilisõhtul korralduse von Diesti merejalaväepataljoni jõududega oht likvideerida. Gurrani rügement oli pärastlõunal üle võtnud Pärnu julgestamise.
18. armee staabiülem oletas, et vaenlane hoiab Emajõe põhjakaldal mõlemal pool Tartut oma positsioone ja võib samal ajal üle Põltsamaa suuremate jõududega rünnata XXVI armeekorpuse idatiiba. Korpus suunas 61. jalaväediviisi tugevdatud 151. jalaväerügemendi Põltsamaa piirkonda, et teha kindlaks vaenlase jõud oma paremal tiival. 15. juulil otsustas korpusejuhatus, et kuni vaenlase tugevad jõud seisavad Emajõe põhjakaldal, peab Burdachi lahingugrupp hoidma Emajõe lõunakallast ning vaenlase taandumisel seda üle jäe jälitama.
15. juulil tugevdati kindral Burdachi lahingugruppi Tartus 11. jalaväediviisi ühe pataljoni, 185. ründesuurtükidedivisjoni ja 609. suurtükiväerügemendistaabiga ning osaga 436. motoriseeritud raskesuurtükidivisjonist (10 cm kahurid) ja 536. motoriseeritud raskesuurtükiväedivisjoniga (15 cm rasked välihaubitsad).
Lahingud Põltsamaa ümbruses
Kapten Pasternaki hävituspataljon ründas ööl vastu 13. juulit sakslasi Põltsamaalt edelas. Hävitati 32 vaenlast, vangi võeti 10 meest 254. jalaväediviisist, sõjasaagiks saadi kolm tankitõrjekahurit, käsirelvi jm varustust. 13. juuli hommikul puhastas Wehrmachti 61. jalaväediviis eelmisel päeval hõivatud ala vaenlase üksuste riismetest. 217. jalaväediviis oli eelmisel õhtul kell 11 alustanud liikumist Järvakandi-Konuvere piirkonda ning 254. jalaväediviisi rekkepataljon taganes pärast Võisiku lahingut oma lähtejoonele viis kilomeetrit Kolga-Jaanist põhja pool. Kell pool üksteist saadeti korpuse idatiiva ja ühtlasi 254. jalaväediviisi rekkepataljoni tugevduseks 10. raskekuulipildujapataljon ja 563. motoriseeritud tankitõrjedivisjon (3,7 cm kahurid).
Põltsamaa piirkonnas õnnestus 151. jalaväerügemendil õhtul kella kaheksaks tungida ühe kilomeetri kaugusele Vitsjärve idaservast, kuid vaenlase raskerelvade tuli sundis sakslased peatuma. Oisu juures ründas vaenlane edutult 61. jalaväediviisi vasakut tiiba. XXVI armeekorpuse üksused kurtsid endiselt puuduva õhutoetuse üle. „XXVI armeekorpuse ridelõigus ei ole 1. õhulaevastiku rünnakud vaenlase maaväe vastu seni nähtavaid tulemusi andnud,“ kirjutas 18. armee peakorter oma õhtuses ettekandes väegrupi peakorterile.
13. juuli õhtuks oli 61. jalaväediviis Vitsjärve-Kurla-Oisu joonel.
Punaarmee Looderinde 13. juuli kokkuvõttes kirjutati, et 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk oli pärast lahingut Võhma juures korratuses Paidesse ja sealt 15 km edelasse taganenud, kus see vasturünnakuks uuesti lahingukorda seati. 13. juuli vasturünnaku tulemus polnud õhtuks veel teada. 22. NKVD laskurdiviis oli 12. juuli lahingus Arkma piirkonnas ja sealt kagusse jäävates metsades kandnud suuri kaotusi ja taganes. Uueks koondumiskohaks oli määratud Türi. 11. laskurdiviisi 163. laskurpolk läks aga Adavere-Põltsamaa joonel vasturünnakule.
15. juuliks andis korpusejuhatus 61. jalaväediviisile ja sellele allutatud 254. jalaväediviisi rekkepataljonile ning korpusejuhatusele alluva 10. raskekuulipildujapataljonile käsu oma rindelõikudes kaitsesse jääda. 61. jalaväediviisi staap oli Arusaare koolimajas.
18. armee peakorterile allutatud 254. jalaväediviis suunati Eestisse ja alustas 13. juuli õhtul pool üheksa marssi Viitina-Tsooru suunas, jõudes 14. juuli hommikul teeristile 15 kilomeetrit Viitinast läänes. Diviisi staap oli Vana-Laitsnas. XXVI armeekorpuse staap oli endiselt Pärstis.
Lahingud Märjamaa ümbruses
Oma kokkuvõttes Märjamaa lahingust kirjutas 217. jalaväediviisi staabi 1. kindralstaabiohvitser, et venelaste rünnakud olid 13. juulil iseäranis ägedad ja kaotusterohked. Punaarmee kavatsuseks näis olevat tankide, lennukite ning kerge- ja raskesuurtükiväe toetusel diviis sisse piirata ja hävitada. Vaenlased kaotasid 20 enamasti kerget tanki, 2–3 lennukit, ühe suurtüki ja muud relvastust. Hulk sõiduautosid, hobuvankreid jm said sakslased sõjasaagiks. Punaarmeelaste võitlusvaim oli mõnes üksuses suurepärane ja teistes jälle väga halb. Kindralstaabiohvitser põhjendas seda erinevustega väljaõppes ja ohvitseride eeskujus. Ühe sõjasaagiks saadud kaardi põhjal käskis diviisiülem 217. suurtükirügemendil anda tulelöök Paeküla-Mõraste-Sipa piirkonda, mis oli edukas. Hävitati vaenlase hoburakendite kolonn, samuti oli ühe vangilangenud ohvitseri sõnul laiali löödud üks Mõraste juures positsioonidele asunud pataljon.
15. juulil oli 217. jalaväediviis pidanud lahingu Massu juures ja avanud sellega endale tee pealetungiks Kergust üle Vana-Vändra Mädara (9 km Kurgjast põhja pool) suunas. Diviisi rekkepataljon võitles koos von Diesti mereväe löögiüksuse ja 506. jalaväerügemendi üksustega alates 15. juuli hommikust Lihulast kirdes nõrkade vaenlase jõududega.
Rindelt tagasi tõmmatud Ullerspergeri lahingugrupp saadeti 15. juuli õhtuks Kabala-Arkma-Kurla piirkonda XXVI armeekorpuse juhatuse käsutusse.
Saksa kaotused
12. juuli õhtust 13. juuli õhtuni kaotas 61. jalaväediviis kaheksa ohvitseri haavatu ja neli langenuna. Alamväelaste kaotused olid suuremad: 82 meest haavatud, 50 surnud ja 41 teadmata kadunud, lisaks sai üks ohvitser koos 19 alamväelasega viga õnnetusel. 217. jalaväediviis kaotas haavatuna ühe ohvitseri ja 31 alamväelast ning langenuna kaheksa ja teadmata kadununa kaks meest. Võisiku lahingus kaotas 254. jalaväediviisi rekkepataljon haavatuna kolm ohvitseri ja 41 alamväelast. Langes üks ohvitser ja üheksa meest, üks ohvitser ja 25 meest olid teadmata kadunud, viis meest kanti kaotuste nimekirja muudel põhjustel. Ullerspergeri lahingugrupist sai 23 meest haavata. Seega kaotas armeekorpus ühe päevaga ainuüksi langenuna üle 70 mehe. Langenud ohvitserid olid nooremohvitserid.
14. juuli kaotuste aruande arvud olid veel suuremad (arvestust peeti õhtust õhtuni, seega koos 13. juuli hilisõhtu kaotustega). 61. jalaväediviis kaotas seitse ohvitseri haavatu ja kaks langenuna, lisaks haavatuna 315, langenuna 62 ja teadmata kadununa 13 meest. 217. jalaväediviisi kaotuste nimekirja kanti kaks haavatud ja üks langenud ohvitser ning 121 haavatud ja 30 surma saanud alamväelast. Mõne mehe kaotas haavatuna ka 254. jalaväediviisi rekkepataljon.
15. juulil kaotas 61. jalaväediviis haavatuna ühe ohvitseri ja 11 meest, langes neli alamväelast. 217. jalaväediviisis sai haavata kolm ohvitseri ja 70 meest, langes 14 alamväelast. Kindralmajor Burdachi lahingugrupp Emajõel ja Tartus kaotas kolme päevaga kümmekond meest langenu ja paarkümmend haavatuna.
Niisiis suutis Punaarmee juuli keskpaigaks sakslaste edasitungi peatada. Saksa väejuhatus veendus, et kaks jalaväediviisi ja lahingugrupid ei ole piisav jõud Eesti vallutamiseks, käskis oma üksustel kaitsesse jääda ning suunas Eestisse lisajõude.
Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor
