Eesti Sõjamuuseum

Muinasaeg

Kivi- ja pronksiaja sõjaajaloost on andmed napid. Pronksiajal, 9.–6. sajandil eKr ehitati Eestisse esimesed kindlustatud asulad, mis viitab sõjalisele tegevusele siinkandis. Vanemast rauaajast e rooma rauaajast (1.–5. sajand pKr) pole teada linnuseid ja pole leitud ka märkimisväärselt relvi. Tol ajal mõjutas Rooma impeerium ka Läänemere-äärseid piirkondi, arvatavasti oli eestlastel sel ajal roomlastega kaubanduslikke kontakte.

Umbes 600. aasta paiku muutusid olud rahutumaks, millele viitab aktiivsem linnuste rajamine Eestis. Peamine oht lähtus Skandinaaviast. Viikingid tegid sõjaretki Eestisse, kuid püsivalt siin kanda kinnitada ei suutnud. Samas räägivad skandinaavia saagad ka eestlaste osalemisest Skandinaavia sõjasündmustes. Umbes aastal 750 toimunud legendaarses Bråvalla lahingus taanlaste ja rootslaste vahel olevat viimaste poolel osalenud ka eestlasi. Samuti oli eestlasi Vene vürstide teenistuses. Arvatakse, et kui Vana-Vene riigi rajaja Oleg 882. aastal Kiievi vallutas, oli ka tema väes eestlasi. 11. sajandil halvenesid suhted venelastega. Vene vürstid üritasid eestlasi endale allutada. 1030. aastal vallutas Kiievi suurvürst Jaroslav Tark Tartu ja rajas sinna tugipunkti, mille nimetas Jurjeviks. Venelased tegid sõjakäike ka teistesse Eesti piirkondadesse. 1061. aastal vallutasid eestlased Tartu ja tungisid Pihkvani, kus olevat peetud suurem lahing. Mitu aastakümmet pärast seda ei toimunud teadaolevalt ühtegi venelaste sõjaretke Eestisse. Venelaste sõjaretked algasid uuesti 12. sajandil, kuid püsivamalt neil enam kanda kinnitada ei õnnestunud. Eestlased omakorda tegid sõjaretki ka Vene aladele. Vene kroonikate järgi läks „kogu eestlaste maa” 1176.–1177. aasta talvel Pihkva vastu sõtta ja tappis lahingus palju tähtsaid venelasi.

Skandinaavia kuningad tegid jätkuvalt rüüsteretki Eestisse, eestlased röövisid omakorda Rootsis ja Taanis. 11. sajandi alguses pidi hilisem Taani kuningas Knud eestlaste ja sambide „hirmsat piraaditööd” taltsutama. Saxo Grammaticuse järgi pidas Taani kuningas Valdemar I 1170. aastal kaks lahingut rüüstama tulnud eestlaste ja kuralastega. 1187. aastal hävitasid „idamere paganad” Rootsi tähtsa kaubanduskeskuse Sigtuna, võimalik, et seda tegid eestlased. 11. ja 12. sajandit on eestlaste aktiivse tegevuse tõttu Läänemerel kutsutud „eestlaste viikingiajaks”, mille lõpetas alistumine ristisõdijatele 13. sajandi alguses.

Muinasaja lõpuks polnud eestlastel riiki, kuid oli kujunemas seisuslik ühiskond eesotsas suurmaavaldajatest vanematega. Sõda oli igapäevaelu lahutamatu osa. Ülikutel olid sõjalised kaaskonnad ning sõjaretked naabrite juurde aitasid kasvatada rikkust ja parandada oma positsiooni ühiskonnas. Sõjaliselt valitses Läänemere kirdekaldal tasakaal. Ükski eestlaste naabritest polnud piisavalt tugev, et neid endale allutada ja ka eestlased ei olnud oma naabritest tugevamad. Teistest nõrgemad olid arvatavasti latgalid. Nende kohta kirjutas kroonik Henrik, et nad olevat kannatanud suurt eestlaste ja liivlaste ülekohut.

Lõhavere (Leole) linnamägi. Siin oli 13. sajandi alguses eestlaste vanema Lembitu linnus. AI AA fotoVatla (Karuse) maalinna aerofoto. Vatla oli ringvall-linnus – pinnasest ja paekivist kokkukuhjatud vallil olid muinasajal veel ka puidust kaitseehitised, linnuseõues olid hooned. AI AA fotoVarbola linnuse välja kaevatud ja rekonstrueeritud väravakäik. AI AA foto Selline võis väravakäik koos pealisehitisega välja näha muinasaja lõpul. Ain ja Kaja Lavi rekonstruktsioonViikingiaegse laeva rekonstruktsioon. Niisuguseid laevu võisid oma retkedel kasutada ka eestlased. Kristin Ilvese foto

Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond
Telefon: +372 621 7410 / 621 7418  E-post: info@esm.ee
Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi