Eesti Sõjamuuseum

Keskaeg

12. sajandi II pooleks oli Läänemere idakallas ainuke paganlik piirkond Euroopas. Algasid aktiivsemad katsed eestlaste, liivlaste, latgalite, kurelaste, leedulaste, preislaste jt siinsete rahvaste ristiusustamiseks. Ristiusuga puututi kokku juba varem, arvatavasti elas siin ka kristlasi. 1167. aasta paiku nimetati eestlaste misjonipiiskopiks benediktiini munk Fulco, kes sai abiliseks eestlasest munga Nicolause. Erilist edu nad ei saavutanud.

1184. aastal jõudis Väina suudmesse augustiinlaste koorihärra Meinhard ja hakkas liivlaste seas ristiusku levitama. 1186. aasta pühitseti ta piiskopiks ja ta saavutas ajutist edu. Suurem osa ristituid taganes usust, kui selgus, et tuleb maksta kirikumakse. Pärast Meinhardi surma 1196. aastal sai piiskopiks Berthold, kes lahendas oma tüli liivlastega sõjalise jõuga. Liivlaste ja ristisõdijate lahingu 1198. aastal võitsid viimased, kuid Berthold langes. Tema järeltulijaks pühitseti Albert, kellest sai siinse ristisõja juht järgmiseks 30 aastaks. Ta asutas Riia linna (1201), millest sai ristisõja peabaas. 1202. aastal asutati sõjaline Mõõgavendade rüütliordu. 1208. aastal, kui liivlased olid alistatud ja latgalid alistunud, pöörduti eestlaste vastu.

1208. aastal nõudsid sakslased ugalastelt tagasi saksa kaupmeestelt varem röövitud vara. Läbirääkimised jäid tulemusteta ja sügisel tegid sakslased esimese sõjaretke Eestisse. Algas eestlaste muistne vabadusvõitlus. Saksa aladelt pärit ristisõdijad ning nendega liitu sunnitud liivlased ja latgalid tungisid Eestisse ja nõudsid ristiusu vastuvõtmist. Eestisse tegid sõjaretki ka Novgorodi venelased, kes olid alguses arvatavasti riialastega liidus. Eestlased vastasid omapoolsete sõjaretkedega. Sõjapidamises olid ristisõdijad edukamad. Eestlased võitsid küll Ümera lahingu (1210), kuid aastaid visalt vastu pannud Ugala ja Sakala alistusid lõpuks siiski ristisõdijatele (1215). Venelased nägid sakslastes ohtu oma võimutaotlustele ning aitasid eestlastel sakslased Lõuna-Eestist välja tõrjuda (1217). Kuid samal sügisel kaotasid eestlased Madisepäeva lahingu ja Sakala alistus taas. Põhja-Eestisse tungis Taani kuningas Valdemar II, võitis eestlasi lahingus Tallinna all (1219) ja allutas kogu Rävala maakonna. 1220. aastal tulid Läänemaale rootslased, kuid lahkusid pärast nende Lihula linnuse vallutamist saarlaste poolt. Sakslased, liivlased, latgalid ja juba ristitud eestlased tegid sõjaretki veel ristimata aladele. Virumaal sattusid sakslased konflikti taanlastega. Sellest polnud eestlastele suurt abi. 1222. aastal oli suurem osa Mandri-Eestist vormiliselt ristitud. 1222–1223 vabastati viimase jõupingutusena saarlaste eestvõttel veel kord kogu Eesti peale Tallinna. Kuid peagi vallutasid sakslased ja taanlased kaotatud alad tagasi. Mandri-Eesti viimane linnus Tartu, mida koos eestlastega kaitses oma meestega ka Novgorodist vallutusretkele saadetud vene vürst Vjatško, langes 1224. aastal. Viimasena langes Valjala Saaremaal ja saarlased alistusid sakslastele (1227). Sellega oli Eesti ala vormiliselt allutatud.

Siiski ei alanud sellega „orjaaeg” – eestlased alistusid lepinguliselt. Nad kandsid koormisi sakslaste heaks ja võtsid vastu ristiusu. Esialgu säilis endine ühiskonnakorraldus. Hulk eesti vanemaid said uute maahärrade läänimeesteks. Jätkusid ka eestlaste vastuhakud.

Omavahel läksid tülli ka mõõgavennad ja Taani kuningas. Ordu vallutas taanlaste alad. Tüli lahendati (1238), kui Saksa ordu, millega Mõõgavendade ordu liideti pärast hävitavat lüüasaamist leedulastelt Saule lahingus (1236), taanlaste maad tagasi andis. Liivimaal võideldi läbi kogu keskaja. Sakslased ja nende sõjavägedes võidelnud eestlased, liivlased ja latgalid allutasid Liivimaale uusi piirkondi. Pidevalt sõditi venelaste ja leedulastega. Harvad ei olnud ka maahärrade omavahelised sõjad. Sõjalistes aktsioonides osalesid ka Liivimaa linnad, millest mitu kuulus Hansa liitu. Korduvalt hakkasid eestlased uutele valitsejatele vastu. 13. sajandil suutsid saarlased mitu korda sakslaste võimust vabaneda. Viimane suurem vastuhakk oli Jüriöö ülestõus (1343–1345). Põhja-Eesti, Lääne- ja Saaremaa suutsid end korraks vabastada, kuid ordu, kelle väes oli arvatavasti ka teiste piirkondade eestlasi, lämmatas vastuhaku. Ülestõusu ühe tagajärjena müüs Taani kuningas Põhja-Eesti ordule. Ka pärast ülestõusu mahasurumist sõdisid eestlased endiselt maahärrade vägedes. Palgasõdurite rakendamise levikuga 15. sajandi Euroopas vähenes ka Liivimaal kohalike rahvaste osakaal sõjavägedes. Liivimaa viimases võidukas sõjas venelaste vastu (1501–1503) oli põlisrahvaste sõjaline roll tõenäoliselt üsna väike. Seda olulisem oli nende tegevus logistilise toetuse ja tagala valdkonnas. Ordumeister Wolter von Plettenbergi keeld põlisrahvastel avalikult relva kanda (1507) ei tähendanud, et eestlased oleksid sõdimisest kõrvale jäänud. Maahärra sõjaväes tuli endiselt relvi kanda.
Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond
Telefon: +372 621 7410 / 621 7418  E-post: info@esm.ee
Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi