Teine maailmasõda Euroopas algas 1. septembril 1939. Nädal varem olid NSV Liidu ja Saksamaa välisministrid sõlminud mittekallaletungilepingu, mille salajane lisaprotokoll jaotas Ida-Euroopa
mõjusfäärideks. Eesti jäi NSV Liidu mõjusfääri. 1939. aasta septembris purustasid Saksamaa ja NSV Liit Poola riigi. Seejärel sundis NSV Liit Eestile, Lätile ja Leedule peale vastastikuse abistamise lepingud. Balti riikidesse paigutati NSV Liidu sõjaväebaasid.
1939. aasta novembris ründas NSV Liit Soomet, kes oli samasuguse lepingu allakirjutamisest keeldunud. Eesti riik pidi oma vennasrahva võitlust neutraalselt pealt vaatama. Siiski oli kümneid eesti mehi, kes salaja Soome läksid, et vabatahtlikuna Punaarmee vastu võidelda.
1940. aasta juuni keskel okupeeris NSV Liit Balti riigid lõplikult. Hävitati Eesti riiklus ja algasid poliitilised repressioonid riikluse kandjate vastu, mis kulmineerusid umbes 10 000 inimese küüditamisega 14. juunil 1941, nädal aega enne sõja algust NSV Liidu ja Saksamaa vahel.
Saksamaa ja NSV Liidu vahelises sõja ajal mobiliseeriti 1941. aasta suvel üle 30 000 Eesti mehe Punaarmeesse. Algul saadeti nad tööüksustesse, kus tuhandeid mehi suri nälja ja haiguste tõttu. 1942. aastal formeeriti ellujäänute baasil Punaarmee 8. eesti laskurkorpus. 1942./1943. aasta talvel võitles korpus Velikije-Luki lahingus, kus sai surma mitu tuhat eesti sõjaväelast.
1941. aasta sügiseks vallutas Eesti territooriumi Hitleri Saksamaa ja kehtestas siin oma okupatsioonirežiimi. Hulk eestlasi astus vabatahtlikult Saksa sõjaväe teenistusse, et bolševike vastu võidelda ja esimese punase aasta ohvrite eest kätte maksta. Saksamaa sõjaõnn pöördus ja sõdureid hakati mobiliseerima ka okupeeritud maade elanike seast. 1943. aastal mobiliseeriti Saksa sõjaväkke Eesti mehed, kes olid sündinud aastatel 1919–1925. Enamik Saksa sõjaväkke võetud eestlastest koondati 1944. aasta kevadel 20. eesti SS-diviisi.
Tuhanded Eesti noored ei tahtnud Saksa sõjaväes teenida ja põgenesid Soome. Eestlastest
formeeriti
1944. aasta alguses Soome armee 200. jalaväerügement, mis sõdis Karjala Kannasel. Augustis, enne Soome ja NSV Liidu vaherahulepingu sõlmimist, saadeti niinimetatud soomepoisid Eestisse tagasi. Nad võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu
20. eesti SS-diviisi alluvuses, milles teenimise vältimiseks nad olid Soome läinud.
Soome sõjaväes teenis umbes 3500 eestlast.
Rinne jõudis uuesti Eesti piirile 1944. aasta veebruaris. Sakslased kuulutasid välja aastakäikude 1904–1926 üldmobilisatsiooni. Seda toetas oma avaldusega raadios ka Eesti riikluse kandja, viimane peaminister Jüri Uluots, kes nägi Eesti võimalikus vallutamises Punaarmee poolt surmaohtu eesti rahvale. Mandri-Eestis võideldi kuni 1944. aasta septembri lõpuni. Viimased Saksa üksused evakueeriti Saaremaalt 1944. aasta novembri lõpus.
Saksa sõjaväe mitmesugustes üksustes teenis üle 70 000 Eesti mehe.
1944. aastal Eestisse marssinud Punaarmee 8. eesti laskurkorpus pidas ohvriterohkeid lahinguid Saaremaal ning saadeti 1945. aasta kevadel sakslaste vastu Kuramaale, kus langes samuti hulk mehi. 1944. aasta sügisel oli Eestis välja kuulutatud uus mobilisatsioon Punaarmeesse. Sõjaväkke võeti üle 20 000 mehe.
II maailmasõjas võidelnud Eesti inimeste koguarv ei ole teada. Kõigi üksuste nimekirjad ei ole säilinud. Samuti teenisid tuhanded mehed kas järgemööda või vaheldumisi mitmes sõjaväes. Eelnenud hinnaguliste arvude pelk kokkuliitmine ei anna isegi mitte hinnagulist tulemust.
Eesti kaotas II maailmasõjas umbes viiendiku oma elanikest mahalastute, Gulagi vangilaagritesse saadetute ja sundasumisele küüditatutena, sõjas langenute ja tsiviilohvritena, holokausti ohvritena Eestis ja Saksamaa koonduslaagritesse saadetutena ning mobiliseeritute, evakueeritute ja Eestist põgenenutena. Osa ellujäänutest pääses pikkade aastate järel vangistusest ja sundasumiselt tagasi, kuid kümned tuhanded olid surnud ja kümned tuhanded asunud teistesse riikidesse. Eesti kaotas ka kõik oma vähemusrahvused: sakslased viidi ümberasujatena Saksamaale, juudid, kes ei evakueerunud NSV Liidu tagalasse, langesid holokausti ohvriks, rootslased viidi 1944. aastal Rootsi. Samal aasta lõpus liideti Vene NFSV-ga Petserimaa ja Narvatagune, kus elas suur osa Eesti venelastest.
II maailmasõja ruumi lavastus vaatleb ajastut läbi kolme 1938. aastal üheskoos Eesti sõjakooli lõpetanud nooremohvitseri saatuse, kes 1944. aasta septembris kohtuvad Emajõe lahingute ajal, kandes igaüks erineva sõjaväe vormi. Teine lavastus lubab heita pilgu kaevikusse Sinimägedes. Narva rindel ja Sinimägedes võideldi 1944. aasta veebruarist septembrini.
